Эротические рассказы

Lohejooksja. Khaled HosseiniЧитать онлайн книгу.

Lohejooksja - Khaled Hosseini


Скачать книгу
Tema käte vahel unustasin, mida olin teinud. Ja see oli hea.

      KAHEKSA

      Umbes nädal aega nägin ma Hassanit väga vähe. Ärkasin ning leidsin röstleiva, tõmmanud tee ja keedetud muna juba köögilaualt. Minu päevariided olid triigitud ning kokku pandud ja jäetud pilliroost istmele fuajeesse, kus Hassan tavaliselt triikis. Tal oli kombeks mind oodata, et istuda enne teejoomist hommikulaua taga ja hakata alles siis triikima – niimoodi saime vestelda. Tal oli kombeks ka laulda, vanu hazara laule tulbiväljadest. Nüüd tervitasid mind üksnes kokkupandud riided. See ja hommikueine, mida ma nüüd peaaegu kunagi lõpuni ei söönud.

      Ühel pilvisel hommikul, kui ma taldrikul keedumuna taga ajasin, astus sisse Ali, kandes lõhutud puude hunnikut. Küsisin talt, kus Hassan on.

      „Ta läks tagasi magama,” vastas Ali ahju ette põlvitades. Ta tõmbas väikese nelinurkse ukse lahti.

      Kas Hassan on võimeline täna mängima?

      Ali peatus, halg käes. Murelik ilme libises üle ta näo. „Viimasel ajal tundub, et ta tahab vaid magada. Ta teeb oma tööd ära – ma vaatan selle järele –, kuid siis tahab ta lihtsalt teki alla ronida. Kas ma võin sult midagi küsida?”

      „Kui sa just pead.”

      „Pärast seda loheturniiri tuli ta veidi verisena koju ja ta särk oli lõhki rebitud. Ma küsisin talt, mis on juhtunud, ja ta vastas, et mitte midagi, et ta sattus paari poisiga selle lohe pärast väikesesse kähmlusesse.”

      Ma ei öelnud midagi. Jätkasin lihtsalt muna tõukamist taldrikul.

      „Kas temaga juhtus midagi, Amir-agaa? Midagi, mida ta minule ei räägi?”

      Kehitasin õlgu: „Kust mina seda teadma peaksin?”

      „Sa ju ütled mulle, eks? Inšallah, sa ütled mulle, kui midagi on juhtunud?”

      „Ma juba ütlesin, et kust mina peaksin teadma, mis tal viga on,” nähvasin. „Vahest on ta haige. Inimesed jäävad kogu aeg haigeks, Ali. Kuule, kas ma pean nüüd surnuks külmuma või kavatsed sa täna tule ka ahju teha?”

      Sel õhtul küsisin Babalt, kas võiksime reedel Jālālābādi minna. Ta kiikus ajalehte lugedes nahkses pöördtoolis oma laua taga. Ta pani lehe käest ja võttis eest lugemisprillid, mis mulle nii väga ei meeldinud – Baba polnud vana, üldsegi mitte, ja tal oli veel palju eluaastaid jäänud, miks pidi ta siis kandma neid tobedaid prille?

      „Miks ka mitte!” ütles ta. Viimasel ajal nõustus Baba kõigega, mida ma palusin. Ja mitte ainult seda, täpselt kaks õhtut varem oli tema küsinud minult, kas ma tahaksin näha „El Cidi” Charlton Hestoniga peaosas Cinema Arjanas. „Kas sa tahad ka Hassani Jālālābādi kaasa kutsuda?”

      Miks pidi Baba kõik niimoodi ära rikkuma? „Ta on mareez,” ütlesin. Ei tunne end hästi.

      „Tõesti?” Baba lõpetas kiikumise. „Mis tal viga on?”

      Kehitasin õlgu ja vajusin sohvale kamina kõrval. „Ta on külmetunud või midagi niisugust. Ali rääkis, et ta magab end terveks.”

      „Ma pole mõnel viimasel päeval Hassanit eriti näinud,” sõnas Baba. „See on siis harilik külmetus?” Ma ei saanud midagi parata, et vihkasin viisi, kuidas ta murelikult kulmu kortsutas.

      „Lihtsalt külmetus. Nii et kas me siis läheme reedel, Baba?”

      „Jah, jah,” vastas Baba, tõugates tooli lauast kaugemale. „Kehv lugu, et Hassaniga nii on. Mõtlesin, et sul oleks lõbusam, kui tema ka kaasa tuleb.”

      „Oh, ka meil kahel võib lõbus olla,” vastasin.

      Baba naeratas. Tegi silma. „Pane end soojalt riidesse,” sõnas ta.

      Sellel sõidul oleksime pidanud olema ainult meie kahekesi – mina oleksin seda niimoodi tahtnud –, kuid kolmapäeva õhtuks oli Baba osanud kaasa kutsuda veel oma paar tosinat inimest. Ta helistas oma nõbu Homajunile – ta oli tegelikult Baba vanaonu lapselaps – ja märkis, et kavatseb reedel Jālālābādi minna, ja Homajun, kes õppis Prantsusmaal inseneriks ning kellel oli Jālālābādis maja, ütles, et ta tahaks kõik kaasa võtta – oma lapsed, kaks naist ja et kui juba jutuks läks, siis olid nõbu Šafiqa ja tema pere Herātist külla tulnud ja vahest temagi tahab meiega ühineda ja et ta peatus nõbu Nadiri juures Kabulis, siis tuleks kutsuda ka tema pere, ehkki Homajun ja Nadir olid omavahel küll veidi vaenujalal, ja kui Nadir kutsuti, peab kindlasti ka tema venna Faruqi kutsuma või tema tundeid solvatakse ja ta ei pruugi neid järgmisel kuul kutsuda oma tütre pulma ja…

      Kokku sai meid kolm väikebussitäit. Mina sõitsin Baba, Rahimkhaani, kaka Homajuniga – kui ma veel laps olin, oli Baba õpetanud mind iga vanemaealist meest kutsuma kaka’ks ehk onuks ja iga vanemat naist khala’ks ehk tädiks. Kaka Homajuni kaks naist sõitsid ka koos meiega – kipras näoga vanem naine, kelle kätel olid soolatüükad, ja noorem, kes oli alati lõhnastatud ja tantsis suletud silmil – nagu tegid ka kaka Homajuni kaksikud tütred. Ma istusin tagumisel pingil, mu süda läikis ja pea käis ringi, olin litsutud seitsme-aastaste kaksikute vahele, kes küünitasid üle minu põlvede teineteist togima. Teekond Jālālābādi tähendas kahetunnist sõitu piki mägiteid järsu kuristiku serva mööda, ja mu süda jõnksatas igal järsul kurvil. Kõik autos olijad rääkisid, rääkisid valjul häälel ja korraga, peaaegu kriisates, sest just nii afgaanid räägivadki. Küsisin ühelt kaksikutest – Fazilalt või Karimalt, ma ei osanud kunagi öelda, kumb oli kumb –, kas ta ei vahetaks oma aknaalust istekohta minuga ära, et ma saaksin värsket õhku, sest autosõit teeb mu merehaigeks. Ta näitas mulle keelt ja ütles ei. Ma teatasin talle, et kena kõik, aga ma ei saa vastutada selle eest, kui oksendan tema uue kleidi täis. Minut hiljem nõjatusin juba aknast välja. Jälgisin, kuidas auklik tee tõusis ja langes, keerutas saba ümber mäekülgede. Loendasin vastu tulevaid mitmevärvilisi raskelt liikuvaid autosid, tuubil täis kükitavaid inimesi. Püüdsin silmad kinni hoida, lasksin tuulel põski jahutada, tegin suu lahti, et värsket õhku neelata. Mul ei läinud ikka paremaks. Üks sõrm puuris mu küljesse. See oli Fazila/Karima.

      „Mis on?” küsisin.

      „Ma rääkisin just kõigile sellest turniirist,” teatas Baba rooli tagant. Kaka Homajun ja ta naised naeratasid mulle keskmise rea istmetelt.

      „Sel päeval oli kindlasti oma sada lohet taevas.” sõnas Baba. „Kas see on umbes õige arv, Amir?”

      „Mõtlen küll,” pomisesin.

      „Sadakond lohet, Homajun-jan. Mitte mingi laaf. Ja see ainus, mis päeva lõpul veel õhus hõljus, oli Amiri oma. Tal on kodus ka viimane langenud lohe, kaunis sinine lohe. Hassan ja Amir tegid koos lohejooksu.”

      „Õnnitlen,” sõnas kaka Homajun. Tema esimene naine, see soolatüügastega, plaksutas käsi. „Wah, wah, Amir-jan, me kõik oleme sinu üle nii uhked!” ütles ta. Noorem naine ühines temaga. Nad kõik lõid käsi kokku, karjusid kilava häälega kiidusõnu, rääkisid mulle, kui uhkeks ma nad teinud olin. Ainult Rahim-khaan, kes istus eesistmel Baba kõrval, oli vait. Ta vaatas mulle veidral ilmel otsa.

      „Palun jää seisma, Baba,” ütlesin.

      „Mis on?”

      „Mul on süda paha,” pomisesin, nõjatudes üle istme ja pressides end kaka Homajuni tütarde vastu.

      Fazila/Karima nägu moondus. „Jää seisma, kaka! Ta on näost täitsa kollane! Ma ei taha, et ta mu uue kleidi peale oksendaks!” kiunatas tüdruk.

      Baba hakkas peatuma, kuid mina ei pidanud vastu. Mõni minut hiljem istusin tee ääres kivil, sel ajal kui nemad õhutasid autot. Baba suitsetas koos kaka Homajuniga, kes käskis Fazilal/Karimal nutmine järele jätta; ta lubas tüdrukule Jālālābādis uue kleidi osta. Panin silmad kinni ja pöörasin näo päikese poole. Mu laugude taga tekkisid väikesed kujundid, nagu käed oleksid seinale varje kujutanud. Need väänlesid, liitusid, moodustasid üheainsa


Скачать книгу
Яндекс.Метрика