Mitmekülgne konservatism. Mart LaarЧитать онлайн книгу.
tõsiselt võetav idee sellest, kuidas kõikide inimeste väärikus võiks olla parimal moel tagatud. Lisaks on maailm liikumas ühe tsivilisatsiooni ja läänelike moraaliväärtuste suunas, kuna kõik kultuurid länestuvad tänu Lääne kaupadele, meediale ja kultuurile.11
Samuel P. Huntingtoni „tsivilisatsioonide kokkupõrke tees” aga täheldas vastupidist trendi – ühe üleilmse keele, religiooni või tsivilisatsiooni asemel rahvad, kultuurid ja tsivilisatsioonid hoopis tugevdavad oma identiteeti, kultuuride osakaal globaalses ja rahvuslikus poliitikas kasvab, globaalsete konfliktide ärahoidmiseks tuleb kultuuriliste erinevustega arvestada ning mitte eeldada varasemal kombel, et Lääs on parim (West is the best) ning läänelik arengumuster ainus mõõdupuu kõikidele ülejäänutele.12
Võib-olla üks põhjus, miks Huntingtoni tees leidis oluliselt rohkem kriitikuid ja tõstatas rohkem poleemikat, oli inimestele igiomane soov uskuda, et lõpuks ometi võiks olla rahu maa peal (kõik kas juba on liberaalsed, mõistuspärased ja ettevõtlikud, tahavad sellisteks saada või kui ise ei taha, siis eelistavad ikkagi elada sellises ühiskonnas üsna sarnaselt inimestele, kes pooldavad ettevõtluse eraomandit võimaldavat ühiskonda, kuid ise ettevõtlusomandit ei oma), suured konfliktid on lahendatud (tekkivad erimeelsused on lahendatavad konstruktiivselt ja ratsionaalselt, kuna liberaaldemokraatiad ja vaba turumajandust järgivad riigid omavahel ju ei sõdi), maailm ongi lõpuks mõtestatud, korrastatud, turvaline ja ette ennustatav.
Kui Fukuyama nägemuses mitte-lääne ühiskonnad ise leiavad üles kaasajastumise (st läänestumise) õige tee, siis samasugune suhtumine domineeris ka Euroopa kultuuriliste vähemuste puhul. Veel 1990ndatel (ja ilmselt kuni Euroopa Liidu laienemiseni aastal 2004, mil veel pingsalt otsiti Euroopa identiteedile ja kultuurile ühiseid aluseid ehk ühist osa positiivselt mõtestatud keelelises, etnilises, usulises ja kultuurilises paljususes) oli multikultuursus enesestmõistetav „hea” iseeneses ning loodeti, et kultuurilised vähemused leiavad „õige tee” ise üles.
„Ela ise ja lase teistel ka elada” suhtumine hakkas muutuma küsitavaks esmalt 11. septembri 2001 rünnakute järel – mitte paradoksaalselt, vaid paratamatult nõuab liberaalsete vabaduste kaitse illiberaalseid vahendeid ning kogusummas liberalismi langustrendi, vaid kriisiolukorra ja kriisitajude lõppedes saavad „vabadused” taas kasvada.
XXI sajandi esimese kümnendi lõpuks oli ka multikultuursus ise juba tulise ideoloogilise võitluse objektiks. Multikultuursusest sai kõikidele tunnustele vastav ideoloogiline debatt, milles liberaalid ja konservatiivid nii omavahel kui tihti ka isekeskis, on eri meelt kultuuridevahelise õigluse ja võrdsuse, enamuskultuuri ja riigivõimu suhete ning vastutuse jaotumise üle riigi ning vähemuste endi algatuse ja initsiatiivi vahel. Jagatud konsensus puudutab vaid äärmuslike lähenemiste taunimist – Euroopa ühiskondadele ajalooliselt omane monokultuursus on samavõrd valikute hulgast väljas, kui seda on ka enamus- ja vähemuskultuure võrdselt kohtlev multikultuursus.
Viimase poole sajandi jooksul, alates 1960ndate televisioonist kuni sotsiaalvõrgustikeni pool sajandit hiljem, on kommunikatsioonivahendite areng süsteemselt killustanud traditsioonilisi inimkooslusi (perekonda, naabruskonda, usuühendusi, kohalikku kogukonda, ühiskonda ja kultuuri). Iga uus suhtlusvahend on laiendanud inimeste võimalusi omandada informatsiooni iseseisvalt ning luua „nõrku sidemeid”13 sellisel arvul ja sellisel moel, mis varasemas inimühiskonnas pole kunagi võimalik olnud. Kui kujutada ette näiteks üht viieliikmelist perekonda, siis tänaste vahendite ja võimaluste juures suhtlevad pereliikmed keskmiselt kordades vähem näost-näkku (kui just elekter ära ei ole…), kui seda tehti ajal, mil majapidamises ei olnud ei internetti, mobiiltelefone, televisiooni, raadiot ega arvuteid. Sidemed pereliikmete vahel on paratamatult nõrgenenud, pereliikmete „ühine elu” killustunud. Samasuguse moraalse ja identiteedilise killustumise ohus on ka kogukonnad, kultuurid ja ühiskonnad, mille liikmed on täna „hajali” üha rohkemates suhtlusvõrgustikes ning on seetõttu omavahel nõrgalt – kui üldse – seotud.
Sõltuvalt suhtumisest, võib killustumisele viidata ka sõnadega „paljusus” või „erinevus”. Üha kasvav paljusus on nii viimase poole sajandi kasvav trend kui ka individualismist ja vabast turust lähtuva liberalismi alusaade. Liberalism oma põhialustelt ei korrasta ega loo jagatud arusaamu heast, vaid vastupidi – ta kaitseb sõnavabadust, õigust teistsugusele arvamusele ja kriitikale, õigust ise kujundada oma arusaamu moraalist, tõest ja reaalsusest ning tunnustab seetõttu ka maailmavaatelist, usulist, kultuurilist ja informatiivset („toodete”) paljusust, ehk kõike sellist, mille järele inimeste seas on nõudlust. Kui selline ühiskondlik mentaliteet langeb kriisi, tullakse sellest reeglina välja mitte „rohkema”, vaid „vähema” liberalismiga, sest liberalism iseenesest ei tooda ühtsust, vaid paljusust. Liberaaldemokraatlikus süsteemis on loomuomane, et inimesed tegelevad igaüks oma huvide, väärtuste ja asjadega ning kodanikud kujunevad üksteisele loomupärasteks konkurentideks nii majanduses, käitumises kui ka elu mõtestamises. Sellelaadne konkurents on mõtestatud positiivselt, kuigi jagatud ühiseid tundeid, identiteeti ja taju jääb nii paratamatult vähemaks.
Kui varem oli ühiskonnas – Euroopas oli valdavalt niiviisi tavaks – üks ja ühine religioon, siis kristlaste vastastikkuse sallimise tulemusena sai ühest mitu (mitu kristlust), maailmareligioonide vastastikkuse sallimise tulemusena sai religioone mitu ning tänapäeval liigitatakse religiooni alla ka see, kui inimene „usub oma südame häält”, on „kristlane oma äranägemise järgi” või usub natuke nii paavsti, dalai laamat, Trikimeest kui ka Adam Smithi. Seega: religioon oli üks, siis sai temast mõned ning täna on teda järjest rohkem. Ning mida rohkem teda on, seda ebaselgem on, mis ta üldse on. Kas-vav usuline paljusus on heaks näiteks sellest, kuidas paljusus (ehk killustatus) kasvatab iseenesest ka ühiskondlikku ükskõiksust. Usuvabaduse tingimustes on inimeste usulised valikud võrdsed ning see, mis ühele õige, võib teisele õigustatult olla vale (tema seda religiooni „ei ostaks”) ning laiemas ühiskondlikus vaates on mõlema usulised eelistused „ükskõik”, st need pole ühiskonna enesemõtestamise ja toimimise jaoks olulised.
Kasvava paljususe teine iseloomulik tendents on, et nii moraali kui ka igasuguse reaalsuse mõtestamise ja tõlgendamise üle käib konkurents. Elu mõtte ja õnne, seksi ja armastuse, edu ja ebaõnne, ohu ja turvalisuse mõtestamine pole enam üksnes kiriku või erakondade pärusmaa. Võib ju ette kujutada, et inimesed ise otsustavad, kuidas nad moraali inimsuhetes mõtestavad ning et igas inimsuhtes sõltub „hea ja halb” inimeste omavahelistest vastastikkustest kokkulepetest, usaldusest ja ootusest. Reaalsuses paistavad asjad olevat paljuski vastupidi. Mitte inimesed ei ole järjest aktiivsemalt ja rohkem ise oma elu, suhteid, moraali ja mõtet kujundamas, vaid järjest intensiivsemalt tungivad järjest rohkemad „tähenduse ja mõtte” tootjad ja pakkujad järjest enamate kanalite ja meediumite vahendusel inimese ellu. Et reaalsuse kujundajate vahel puudub igasugune konstruktiivne koostöö, on õnnetu inimese kaela langenud tohutu koorem ja vastutus ise nende hulgast valida, mida võtta ja mida jätta, mida uskuda ja mida mitte. Ning nii, nagu igal teiselgi turul – tarbija vastutab ise toote kvaliteedi eest. Sellises segaduses on küll võimalik saavutada ka püsiv rahulolu ja moraalne kindlustunne, kuid see nõuab üksikisikult väga paljut ning reeglina need, kes sellise kindlustunde saavutavad, ei saavuta seda üksi, vaid suhtlusringkonnas, kus vastastikku üksteise arusaamu ja tõekspidamisi toetatakse.
Psühholoogilise kindlustunde saavutamisel vajab inimene seega sellist suhtluskonda, mis toimiks tema jaoks nagu toimis traditsiooniline küla talupojale. Sellist keskkonda, mis toetab tema vaateid ja arusaamu ning mille vaadetel ja arusaamadel ta laseb ennast kujundada. Ainult erinevalt traditsioonilisest talupojast, peab tänane inimene ise sellist suhtluskonda otsima ega saa end kuidagi välja lülitada kontaktidest loendamatute teistsuguste suhtluskondadega, mille vaated tema omadega ei haaku ning arvamused tekitavad vaid segadust. Talupoeg traditsioonilises külas selliste asjade üle oma pead ei vaevanud. Ta ei vajanud seda ning ilmselt ka ei osanud. Tänane elu nõuab üksikisikult palju enamat, mistõttu on ka tema stress ja pinge suuremad.
Ainuüksnes seda, mis on religioon, mõtestavad täna lisaks kiriku- ja valitsusjuhtidele ka kirjanikud ja avaliku arvamuse liidrid, hariduse,
Francis Fukuyama (2002) Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tallinn: Tänapäev.
Samuel P. Huntington (1999). Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tallinn: OÜ Fontese Kirjastus.
Nõrkade sidemete all pean silmas suhtlust, milles ei suhelda otseselt näost-näkku, mis võib toimuda suurte vahemaade tagant ning suurtes võrgustikes. Näiteks, kui inimesel on Facebookis tuhat sõpra, on tema suhe enamuse „sõpradega” väga nõrk ning ta isegi ei tea, kes, kus, millal ja millist tema kohta käivat informatsiooni, pilte ja videoid vaatab. Ning vastupidi, nt ta saab samamoodi suhelda „sõpruskonnas” oleva, kuid Senegalis elava inimesega.