Эротические рассказы

Pettus. Edward LucasЧитать онлайн книгу.

Pettus - Edward Lucas


Скачать книгу
ära petta valedel allikatel või seada häid allikaid ohtu. Miinuseks on aga asjaolu, et poliitikutel ei pruugi olla täit pilti poliitikutest ja mõtteviisist, millega nad peavad kokku puutuma. EL ei saa korralikke luureandmeid ka liikmesriikidest. Üksikud riigid (peamiselt Suurbritannia ja Prantsusmaa), kellel on tõeline luureteenistus, üritavad pigem riiklikku julgeolekut puudutavates küsimustes ELi suunal hämada ega soovi lasta eurokraatidel selles vallas areneda. Isegi kui Euroopa ja riiklikud huvid kattuvad, nähakse ELi liiga lekkivana, et usaldada sellele midagi enam kui kopitanumad luurepudemed.

      Nagu luureagentuurides ikka, tuleb eristada seda, kuidas teavet hangitakse, ja seda, kuidas seda kasutatakse. Ameerika otsustajad vanguvad konfidentsiaalse, salajase, ülisalajase ja kiireloomulise teabe valangu all, millega neid puistab üle aina suurenev mitmetahuline „luurekogukond”.98 Suurem osa teabest on prügi, mis kordab varasemat või mille allikaline kinnitus on nõrk. Sellest, kuidas Venemaa luureteavet kasutab, on palju vähem teada, kuigi on selge, et härra Putin tunneb isiklikult huvi riigi agentuuride toodangu vastu – tema päevakava tundvad inimesed väidavad, et ta loeb iga päev paar tundi aruandeid ja telegramme, vältides samal ajal tavapärasemaid (ja võib-olla isegi kasulikumaid) teabeallikaid.

      Igatahes tundub, et Venemaal on kombeks tuulata teabevoogudes leidmaks sealt kõige kasulikumaid infokilde. Nii on näiteks Venemaaga tegelevad ELi ametiisikud mulle väitnud, et neil on tihtipeale tunne, et teine pool teab täpselt nende seisukohti juba ette. Hõlpus on seda tähele panemata jätta: lõppeks, miks peakski kedagi huvitama, kas venelased tüssavad eurokraate või mitte? Vastus on aga lihtne. Kui Venemaa mõistab, millised riigid toetavad kindlalt seda või teist ELi poliitikat, mis Venemaale meeldib või ei meeldi, millised riigid on kõhkleval seisukohal ja milliste seisukohtadega tullakse kõnelustele, siis teab ta ka seda, kus avaldada diplomaatilist survet ja kus ei tasu aega kulutada niikuinii lootusetule üritusele midagi muuta.

      EL peab Venemaaga läbirääkimisi paljudel teemadel, mis pakuvad elulist huvi kõigi liikmesriikide kodanikele, eelkõige tuleb aga esile tõsta energeetikat. Selles vallas on olukord viimase kümne aastaga järsult muutunud. Kümne aasta eest peeti Venemaad heledaks lootusekiireks Euroopa tulevase nafta ja gaasiga varustaja ning tuumakütuse ja – tehnoloogia allikana. Hiljem on korruptsioon ja asjatundmatus Venemaal ning ülbe käitumine välismaal kahandanud Venemaa külgetõmmet sel määral, et isegi Saksamaal suhtutakse juba skeptiliselt Venemaa usaldusväärsusse. Varem sõltus Saksamaa väga tugevasti Venemaa gaasist. Maa suurimad energeetikaettevõtted olid tihedalt seotud Gazpromiga ja endine Saksamaa kantsler Gerhard Schröder asus pärast 2005. aastal ametist lahkumist juhtima vastuolusid tekitanud Vene-Saksa gaasijuhtme rajamist Läänemere põhja. Tema võimuajal seisis Saksamaa vastu kõigile katseile kõnelda Venemaaga karmimal toonil energia- või mis tahes muudes küsimustes. Paljud pidasid seda kurjakuulutavaks. Nad pelgasid, et gaasitarned on halvanud Saksamaa arukuse ja skepsise, kui asi puudutab suhtumist Venemaasse.99

      Nüüd on see muutunud. Venemaa nääklused transiitmaadega, näiteks Ukrainaga, on katkestanud gaasitarneid Euroopasse ja nõrgestanud sakslaste usku. Härra Schröderi järglane Angela Merkel suhtub vaistlikult Venemaasse märksa teravamalt. Korruptsioon ja asjatundmatus Gazpromis ja mujal on tekitanud hirmu Venemaa suutlikkuse pärast täita pikaajalisi tarnekohustusi. Gaasi saab hankida ka mujalt, peamiselt vedeldatud kujul (LNG), mida kaugemadki tarnijad saavad kohale toimetada meritsi. Veel kõigest viie aasta eest oli see allikas kallis ja vähelevinud. Ent tehniline areng on muutnud tankerid ja terminalid odavamaks ning uued väljapumpamistehnoloogiad on toonud turule rohkem gaasi. Päevad, kui Venemaa ida-lääne torujuhtmete monopol seadis Euroopa energiavarustuse sundseisu, on möödas.

      Venemaa mängib praegu karmi kaitsemängu. Enam ei kontrolli ta jäigalt varustamist. Selle asemel soovib ta sõlmida pikaajalisi lepinguid, saada osalust jaotusvõrkudes ja vallata turuteavet. Inimesed, kes suhtlevad Suurbritannias Gazpromi kohaliku haruga, sõnavad, et selle tegevus ei sarnane uustulnuka käitumisega turul, vaid pigem luureoperatsiooniga. Saksamaa julgeolekuagentuuri Bf V vastuluureosakonna ülem Burkhard Even on tõstnud esile Venemaa luurajate osa:

      Venemaa ettevõtete toetamisel […] kindlustamaks positsiooni Saksamaa energeetikasektoris. Eelkõige tuntakse huvi alternatiivse ja taastuvenergia vastu, võimaluste vastu suurendada energiatõhusust, Euroopa energeetikahuvide ja mitmekesistamise strateegiate vastu …100

      Venemaa on peaaegu igas mõttes mahajäänud maa, mis tekitab alandustunnet inimestes, kes mäletavad, et Nõukogude Liit oli riik, mis viis kosmosesse esimese satelliidi, esimese elusolendi ja esimese inimese. Selle haigutava kuristiku sulgemine tavalise tööstusarengu teel tundub lihtsalt võimatu. Ehkki haridussüsteemis leidub endiselt säravaid laike, suunduvad edasipüüdlikud venemaalased välismaale, mitte ei püüa ajada äri kodumaal.101 Härra Putin on küll isiklikult otsustanud, et Venemaast saab juhtiv jõud maailmas nanotehnoloogia alal, aga niisuguse kõrgtehnoloogilise tööstusharu ülesehitamine tühja koha pealt on keeruline – Venemaal on tõesti küllaldaselt ajusid, aga alustamisega ollakse kümmekond aastat konkurentidest Saksamaast, Ameerikast ja Suurbritanniast maha jäädud. Venemaa saab loota vahet tasa teha ainult saladusi röövides, et kasutada neid ära omaenda tööstuse arendamisel või siis edasi müüa (peamiselt Hiinale). Üks viis selleks on sisse tungida teiste maade sidesüsteemidesse.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Sõjaeelset kuningavõimu teeninud ametiisikuna oli tema pool jäänud Jugoslaavias sõja ajal möllanud kodusõjas kommunistidega kaotajaks. Nagu suures osas Ida-Euroopas, oli Teine maailmasõda seal tähendanud kahe poole asemel kolme poole võitlust. Natsid sõdisid kommunistlike partisanide ja rojalistlike tšetnikutega, kes vihkasid teineteist sama palju nagu vihkasid mõlemad sissetungijaid. Kui sakslased kaotasid, võitsid kommunistid (keda toetasid jõuliselt nii Nõukogude Liit kui ka Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid) kodusõja palju nõrgemate rojalistidega ja nimetasid viimaseid fašistide käsilasteks.

      2

      Jasper Rootham. Miss Fire: The Chronicle of a British Mission to Mihailovich 1943–1944. Chatto & Windus, 1946. Petar. A King’s Heritage;The Memoirs of King Peter II of Yugoslavia. Cassell, 1955. Minu lapsepõlve aitasid kujundada kolm Jugoslaavia-teemalist raamatut: Lawrence Durrelli unustusse vajunud klassikaline spiooniromaan White Eagles over Serbia (Faber & Faber, 1957), Evelyn Waugh’ meisterlik triloogia Sword of Honour (Chapman and Hall, 1955, 1951 ja 1961) ning Rebecca Westi Black Lamb and Grey Falcon (Macmillan, 1941).

      3

      1993. aastast rohekate klaasidega tsikuraadis Thamesi lõunakaldal paiknevat salaluureteenistust nimetatakse kõnekeeles MI6-ks; samaväärsed mitteametlikud nimetused on veel „sõbrad” või natuke ametlikum „Whitehalli teised agentuurid”. Töötajad ise ütlevad tavaliselt asutuse kohta „kontor”, väliskontaktid aga mõnikord häbelikult „firma”.

Скачать книгу

<p>98</p>

Ajalehe Washington Post 2010. aasta uurimisprojekt „Top Secret America” tõi esile Ameerika Ühendriikide luureagentuuride käsitamatuks muutunud suuruse ja keerukuse: http://projects.washingtonpost.com/top-secret-america.

<p>99</p>

Andrew Reitman. Polish FM in Wiki Leaks: Germany is Russia’s Trojan Horse. EU Observer, 16. september 2011, http://euobserver.com/24/113652.

<p>100</p>

Dirk Banse, op. cit.

<p>101</p>

Time to Shove Off. The Economist, 10. september 2011, http://www.economist.com/node/21528596.

Яндекс.Метрика