Pettus. Edward LucasЧитать онлайн книгу.
teenust tasuta õigele isikule või aitavad kedagi lõksu püüda. Kapitalismi ajal erineb vaid see, et korruptsiooniga seotud summad on palju suuremad ja meetodid märksa mitmekesisemad.
Lääneriigis tegeleks K-valitsuse sarnane allüksus ärimaailma pettuste, aktsiisipettuste, rahapesu ja tipptaseme korruptsiooniga, samuti kõigega, mis puudutab organiseeritud kuritegevuse ja finantssüsteemi kokkupuuteid. Aga mitte Venemaal. See võib küll kõlada ebaõiglaselt nende suhtes, kes siiralt soovivad teenida avalikkuse huve, kuid enamikul juhtudel on allüksus muutunud mitte niivõrd majanduskuritegevusega võitlemise, kuivõrd sellega ühinemise sümboliks. 2007. aasta jaanuari lõpul kasutas härra Browder võimalust kohtuda isiklikult Dmitri Medvedeviga, kes oli sellal juhtiv presidendikandidaat, ja sai lubaduse, et teda aidatakse viisaküsimuses. Ent tegelik reaktsioon oli pigem muidu gangsterifilmidest teada „abi”. 2007. aasta veebruari keskel helistas siseministeeriumi maksukuritegude osakonna kõrgem ametnik kindralpolkovnik Artjom Kuznetsov Hermitage’i Moskva uurimisosakonna ülemale ja soovis „mitteametlikku kohtumist” aruande asjus, mida ta härra Browderi viisaprobleemi kohta kirjutavat. Viisa andmine sõltuvat sellest, kuidas Hermitage „käitub”, sõnas Kuznetsov: „Mida rutem me kokku saame ja mida rutem te enda poolt kõik vajaliku teete, seda rutem teie probleem kaob.” Kompanii lükkas arvatava (Venemaa kontekstis üsna tõenäolise) väljapressimiskatse tagasi. Tagasi vaadates oli kogu asi ehk veel jubedam – katse saada pettusega enda käsutusse ettevõtte dokumente, mida oli vaja kavandatavaks suurrüüstamiseks.
See hõlmas härra Browderi ettevõtete ebaseaduslikku ülevõtmist, 230 miljoni dollari varastamist Venemaa maksumaksjatelt ja pettuse avastanud härra Magnitski surma. See algas 22. mail 2007, kui K-valitsuse ülem Viktor Voronin ja tema alluv Aleksandr Kuvaldin koostasid õiendi, et Hermitage’iga seotud firma Kameja on tasunud dividendimaksu vähem kui tarvis.
See võib kõlada ühtaegu keerulise ja lihtlabasena ja see ongi mõlemat. Kõrvalseisjad ei suuda kuigi hästi tabada ettevõtete maksustamise osas käivate vaidluste üksikasju, eriti kui üks vaidluspool keeldub oma argumente avalikult esitamast. Ehkki ma olen arvamusel, et Hermitage’il on õigus, on see kõigest tavakodaniku hinnang ja ma ei soovi anda sellele erilist kaalu. Venemaa võimudel võib olla mõjuvaid argumente, ehkki nad pole teadmata põhjusel neid avaldanud. Igatahes on Hermitage esitanud järgmised faktid: suhteliselt väike ettevõte Kameja tasus 2006. aastal 135 miljonit dollarit makse, samal ajal kui maa suurim lennundusettevõte Aeroflot maksis 130 ja tuntuim õlletehas 131 miljonit dollarit.34 Ei paista just, et Kameja oleks vältinud oma kohustuste täitmist. Õigupoolest võib uskuda, et just Hermitage’iga seotud ettevõtete viimaste aastate kopsakad maksud olidki põhjus, miks nad pettuse ohvriks valiti.
Sõltumata vaidluse enda sisust, tundub mulle päris selge, et FSB sekkumine maksutülisse väljus asutuse volituste piiridest ning FSB ja teiste agentuuride hilisem käitumine kujutas endast süsteemi šokeerivat väärkasutamist. Maal, mis kinnitab kinnipidamist seadustest, ei võida võimud kohtus automaatselt. Paberil ei paista Venemaa protseduurid maksuküsimuste vaidluses kuidagi ebatavalisena. Maksuamet uurib esmalt, kas maks on tasutud, ja ootab siis ettevõtte vastust; kui see teda ei rahulda, nõuab ta uuesti maksu; kui raha endiselt ei laeku, pöördub maksuamet siseministeeriumi poole, et see selle sisse nõuaks. Siis on maksumaksjal õigus erapooletule kohtuprotsessile ja õigusabile. Praktikas on aga asjad päris teistmoodi (nagu paljude Venemaa elu tahkude puhul). Antud juhul maksu ei nõutudki ja ühtegi protseduuri läbi ei viidud. Õigupoolest sai Kameja 12. mail 2009 Hermitage’i Venemaalt minemapühkimise iseäraliku lõppmänguna föderaalselt maksuametilt lõpliku auditi, mis sedastas, et kõik maksud on täielikult tasutud ja mingeid võlgu ei ole.
4. juunil 2007 korraldas kakskümmend viis siseministeeriumi töötajat eesotsas alampolkovnik Kuznetsoviga läbiotsimise Hermitage’i Moskva büroos, kusjuures order puudutas ainult Kamejat, ning võttis ära dokumente, arvuteid ja muid materjale, mis puudutasid kolme sootuks asja puutumatut Hermitage’i ettevõtet: Mahhaon, Parfenion ja Rilend. Samal päeval korraldas Kuznetsov samuti orderita läbiotsimise Ameerika omanikega õigusfirmas Firestone Duncan, mis tegeleb juriidiliste dokumentidega. Ta konfiskeeris kolme Hermitage’iga seotud ettevõtte ametlikud dokumendid ja pitsatid – kõike kokku kaks haagisetäit materjale. See oli juba niigi vapustav. Veel hullem oli aga see, kuidas ametiisikud ennast läbiotsimise ajal ülal pidasid. Kui üks Firestone Duncani jurist protestis, peksti teda ja vahistati. 13 000rublase (umbes 500 dollarit) trahvi maksmise järel lasti ta vabaks ja ta pidi kaks nädalat haiglas viibima. Tema nime võib seniajani leida sündmusest kõnelevates uudislugudes, kuid ma jätan selle siinkohal mainimata sõprade palvel, kelle sõnul kardab ta oma julgeoleku pärast.
See ei olnud kokkusattumus. Hermitage’i väitel kannatasid kõik ettevõttega seotud juristid paari nädala jooksul läbiotsimise paiku röövimiste või sissemurdmiste käes.
Venemaa õiguskaitseorganite hoolimatute kommete kohaselt ei olnud niisugused läbiotsimised midagi erilist. Maskides ja automaatidega meeste etteteatamata saabumine, kes konfiskeerivad dokumendid ja arvutid, on Venemaal tavapärane äririsk, sama levinud kui näiteks Suurbritannias tuletõrjeinspektorite saabumine, kes nõuavad uute uste paigaldamist, või Ameerika maksuameti vaidlused selle üle, kui palju on võimalik ärikulusid maksutagastusena tagasi saada. Venemaal on eripäraks aga asjaolu, et selliseid läbiotsimisi ja konfiskeerimisi viivad riigiametnikud sageli läbi kolmanda osapoole soovil, kelleks võib näiteks olla ohvri ärikonkurent. Pärast tagakiusamise allika väljaselgitamist saab ohver hakata läbirääkimisi pidama või kui tal juhtuvad ka endal head sidemed olema, kaaluma vastumeetmeid.
Londonis Mayfairi rahandusringkonnas paguluses viibiv härra Browder oli hämmeldunud. Probleem oli kahtlemata, nagu ta mulle sõnas, „üle kasvanud”. Aga miks? Läbiotsimine võis olla mõne poliitiliselt mõjuka ettevõtte kättemaks, keda ta oli halva juhtimise ja hämarate rahaasjade pärast risti löönud. Eesmärk võis aga olla ka lihtsalt tema Venemaale naasmise kampaania halvamine. Igal juhul arvas ta, et tegu on peavalu valmistava probleemiga, mitte luupainajaga, seda enam et ta oli suurel määral tegutsemise Venemaal juba peatanud. See oli ränk eksiarvamus – läbiotsimine polnud sugugi mõne härra Browderi kampaania vihastunud objekti kättemaks, vaid selle korraldas tema kunagine liitlane, Vene riik ise. Arvukatest palvetest ja kaebustest hoolimata ei tagastanud võimud konfiskeeritud esemeid. Samuti ei selgitanud nad, miks nad neid enda käes hoiavad.
Seejärel sai Hermitage murelikuks tegeva telefonikõne. Peterburi arbitraažikohtu kohtutäitur soovis täitmisele pöörata ettekirjutust, mis nägi ette mitmesaja miljoni dollari väljanõudmist vastavalt Hermitage’i ettevõtete vastu esitatud kohtuasjadele. Ent Hermitage ei olnud neist midagi kuulnud. Jahmunud härra Browder suunas asja uurima Firestone Duncani maksu- ja auditiosakonna juhataja härra Magnitski. Maksuõiguse alal tuntud härra Magnitski oli ideaalne valik. Ta avastas aega viitmata vähemalt kümme Peterburis algatatud kohtuasja. Üks kolleeg sõitis Venemaa teise linna salapäraseid kohtuasju lähemalt uurima, härra Magnitski aga asus puurima ametlikke registreid. 2007. aasta oktoobris saabus esimene läbimurre. Tema kliendi dokumendid ja pitsatid pidanuks olema Kuznetsovi ja viimase töökaaslase major Pavel Karpovi hoole all, aga tegelikult oli neid kasutatud ettevõtete ümberregistreerimiseks.
Niisugune huvide kahjustamine võib tunduda üllatav inimesele, kes elab maailmas, kus kohtud seavad õigluse jalule, ajakirjandus toob välja ametnike kuritarvitused ja valitud rahvaesindajad asuvad kaebuste peale tegutsema. Lääne politseinik, kes varastaks mõne ettevõtte dokumendid, riskiks kaotada töö ja satuks tõenäoliselt kohtupinki. Kõiki, kes üritaksid varastatud dokumente kasutada, süüdistataks pettusekatses ja usutavasti ka kriminaalkuriteos. Ent kogu oma välisele normaalsusele vaatamata puuduvad Venemaal sellised õiguse ja õigluse jaluleseadmise teed, mistõttu kuriteod, millega kaasneb äridokumentide vargus, on üsna levinud. Omamine tähendab seaduslikkust üheksal juhul kümnest – või lausa kümnel. Tulemuseks on Vene stiilis ettevõtete ülevõtmine. Läänes tähendab see skeemimeistritest halastamatuid investeerimispankureid, kes tormavad ettevõtte kallale, et lahti kangutada uimaseks löödud juhtkond. Venemaal tähendab see võimsat riigiaparaadi rünnakut, millega ettevõte omanikult röövitakse. Sageli algab see läbiotsimisega, mille käigus ametiisikud konfiskeerivad ettevõtte dokumendid, mis seejärel
Samuti maksis Kameja rohkem kui maa suurim kaubanduskett (X5, 58 miljonit dollarit) ning suurim piimatoodete ja mahlade ettevõte (Wimm Bill Dann, 42 miljonit dollarit) kokku. Teised Hermitage’iga seotud ettevõtted tasusid makse 272 miljonit dollarit.