Teineteise kütkeis. Sylvia DayЧитать онлайн книгу.

      „Miks sul kulm kortsus on, beibi?“ küsis Cary, hääl vaikne ja unine iiveldusevastasest tabletist, mille oli õhkutõusmise ajal alla neelanud. Jõllitasin valikuid rippmenüüs, mille kohal kursor seisis, ja mõtlesin, mida teha. Kihlatud või See on keeruline? Kuna valikus oli ka Abielus, leidsin, et Kõik ülaltoodu oli parim variant.

      Kas seda poleks olnud lõbus selgitada?

      Heitsin pilgu üle Gideoni eralennuki luksusliku salongi ja nägin, et mu parim sõber lebotas valgel nahkdiivanil, käed pea all. Pika ja saledana pakkus ta ilusat vaatepilti, särgisaba üles kerkinud ja kargopükste värvel madalal, mistõttu oli näha tema hämmastavaid kõhulihaseid, mis aitasid Grey Islesil müüa teksaseid, aluspesu ja teisi meesterõivaid.

      Caryl ei olnud mingit probleemi harjuda Gideoni määratu rikkuse luksuslike mugavustega. Ta oli end kohe mugavasti ultramoodse salongi elegantsesse miljöösse sisse seadnud. Ja mingil moel, isegi vabaaja rõivas-tuses, näis ta täiesti nagu kodus keset harjatud metalli ja halli tamme.

      „Püüan sotsiaalmeedias endale mõned kontod teha,“ vastasin ma.

      „Ohoo.“ Cary tõusis mängleva kergusega istukile ja muutus kohe üllatavalt erksaks. „Suur samm.“

      „Jep.“ Nathan oli mind peidus hoidnud, olin kartnud end internetis avalikult näidata ja peljanud, et ta sealt mu kergesti üles leiab. „Aga nüüd on aeg. Tunnen, et… Vahet pole. Lihtsalt aeg on kätte jõudnud.“

      „Tore.“ Cary asetas küünarnukid põlvedele ja hakkas sõrmeotsi kokku taguma. „Aga miks su ilme seejuures nii morn on?“

      „Noh, mõelda on tsipa vaja. Ei tea veel, kui palju ma jagama peaksin. Nathani pärast pole enam vaja muretseda, aga Gideon uurib ju kogu aeg kõik välja.“

      Mõtted läksid Gideonile ja ma otsisin tema isikliku profiili üles. See ilmus koos väikese sinise linnukesega, mis ütles, et konto oli kinnitatud kui talle kuuluv. Tema pilt, millel ta poseeris mustas kolmeosalises ülikonnas ja sinise lipsuga, mis mille kohutavalt meeldis, saatis minust igatsusesööstu läbi. Teda oli pildistatud katusel, taustaks ähmane Manhattani siluett, kuid ta ise oli teravalt ja eredalt kaamera objektiivi fookuses.

      Pildid oli ta isegi erksam ja elavam kui tegelikkuses. Vahtisin Gideoni silmi ja eksisin ära nende uskumatusse sinasse. Mustad juuksed raamisid siidiste ja säravate tintjasmustade salkudena tema täiuslikku langenud ingli nägu.

      Poeetiline? Jah. Aga Gideoni välimus inspireeris tõepoolest sonette kirjutama. Rääkimata ekspromptabielust temaga.

      Millal see foto oli tehtud? Enne meie kohtumist? Ta näis lepitamatu ja kauge, nagu kättesaamatu unistus.

      „Tead, Cary, ma abiellusin,“ pahvatasin, rebides pilgu lahti kõige vapustavamalt inimeselt, keda olin eales näinud. „Gideoniga muidugi. Kellega siis veel?“

      Cary tõmbus kangeks, samal ajal kui mina puterdasin. „Ütle seda uuesti.“

      Hõõrusin peopesi vastu joogapükse. Muidugi oli minust vastutus-tundetu rääkida sellist uudist, kui iiveldusvastane ravim Cary aju uinu-tas, kuid ma kasutasin ära kõikvõimalikud eelised. „Eelmisel nädala-vahetusel, kui me ära kadusime. Me põgenesime.“

      Cary vaikis terve pika, kaaluva minuti. Seejärel kargas ta jalule. „Mingit jama ajad või?“

      Raúli pea pöördus meie poole. See liigutus oli ükskõikne ja aeglane, kuid tema pilk oli valvas ja tähelepanelik. Ta istus kaugemas nurgas, oli kummaliselt märkamatu oma silmatorkava välimusega.

      „Miks, kurat, sellega nii kiire oli?“ nähvas Cary.

      „See lihtsalt… juhtus.“ Ma ei osanud seda selgitada. Arvasin ka ise seda tehes, et on liiga vara. Ikka veel arvasin. Aga Gideon oli ainus mees, keda ma kunagi armastaksin nii täielikult. Kui sellele mõtlesin, teadsin, et Gideonil oli õigus: me oleksime ainult vältimatut edasi lükanud. Ja Gideon vajas mu tõotust, et olen igavesti tema oma. Minu imeline abikaasa, kellel oli väga raske uskuda, et ta võis olla armastatud. „Ma ei kahetse.“

      „Veel mitte.“ Cary surus mõlemad käed endale juustesse. „Jeesus, Eva. Ei abielluta ju ometi esimese mehega, kellega tekib tõsine suhe.“

      „See pole nii,“ väitsin ma kohmetuna, vältides Raúli pilku. „Sa tead, mida me tunneme teineteise vastu.“

      „Loomulikult. Te kaks olete eraldi nagu haiged. Koos olete aga lausa hullumaja.“

      Näitasin talle keskmist sõrme. „Me töötame selle kallal. Sõrmus ei tähenda, et kõik nüüd soiku jääb.“

      Cary vajus mu ette toolile. „Mis ajendit tal enam on midagi parandada? Ta on auhinna kotti toppinud ja sildi külge riputanud. Nüüd oled kinni tema psühhootiliste unenägude ja Grand Canyoni suuruste meeleolumuutuste küljes.“

      „Oota nüüd natuke,“ ütlesin karmilt, kuuldes tema sõnades tõekildu. „Siis sa ei saanud pahaseks, kui ütlesin, et oleme kihlatud.“

      „Sest lootsin, et Monical kulub vähemalt aasta, enne kui ta pulmade ettevalmistusega ühele poole saab. Võib-olla poolteist aastat. Vähemalt mõni aeg, mil teil kahel on võimalik kooselu proovida.“

      Lasksin tal käratseda. Parem, kui ta tegi seda üheksa tuhande meetri kõrgusel, mitte mõnes avalikus kohas, kus kogu maailm võiks kuulda.

      Ta kummardus lähemale, rohelised silmad põlemas. „Mul sünnib laps, aga ma ei abiellu. Tead, miks? Sest olen liiga sassis ja tean seda. Mul pole mõtteski kedagi kaasa tirida sellele hullumeelsele rajale. Kui Gideon armastaks sind, mõtleks ta sulle ja sellele, mis sulle parim on.“

      „Mul on nii hea meel, et oled minu pärast õnnelik, Cary. See tähendab nii palju.“

      Need sõnad tilkusid sarkasmist, kuid olid omamoodi ausad. Mul oli sõbrannasid, kellele helistada ja kes ütlesid, milline hämmastav õnneseen ma olen. Cary oli mu parim sõber, kes alati ütles mulle kõik otse välja, isegi kui ma hirmsasti sussutamist tahtsin.

      Aga Cary mõtles vaid süngest poolest. Ta ei saanud aru sellest valgusest, mille Gideon mu ellu oli toonud. Tunnustamise ja armastuse. Turvalisuse. Gideon oli andnud mulle vabaduse tagasi, elu ilma hirmuta. Ja see, et ma talle tõotusi andsin, oli liiga tavaline vastutasu kõige selle eest.

      Hakkasin uuesti Gideoni kontot uurima, kerisin allapoole ja nägin, et kõige hilisem postitus oli link artikli juurde meie kihlumisest. Kahtlesin, et ta on selle ise postitanud: ta oli liiga hõivatud, et tegelda selliste asjadega. Aga sain aru, et ta on selle heaks kiitnud. Võib-olla ei olnud, aga mingil moel oli ta selgeks teinud, et mina olin piisavalt tähtis ja võisin olla väike isiklik uudis, mida ta lubas jagada muidu äritegevusele keskendunud profiilis.

      Gideon oli minu üle uhke. Uhke, et abiellus minu, seksika opakaga, kes oli minevikus teinud halbu valikuid. Mida tahes keegi teine mõtles, mina ise teadsin, et see olin mina, kes oli auhinna kotti toppinud ja sellele sildi külge riputanud.

      „Kurat.“ Cary lösutas istmel. „Olen nagu vana eesel.“

      „Kui sa nii tunned…“ pomisesin ma ja vajutasin lingile, et vaadata teisi fotosid Gideonist.

      See oli suur viga.

      Kõik pildid, mille oli üles riputanud Gideoni sotsiaalmeedia admin, olid äriga seotud, kuid mitteametlikud pildid, millel ta oli ära märgitud, polnud. Nendel oli ta kogu oma hiilguses koos kaunite naistega. Ja need lõid mu täiesti rööpast välja. Armukadedus hiilis ligi ja ajas kõhus keerama.

      Jeerum, kui kena Gideon smokingus välja nägi.