Teineteise kütkeis. Sylvia DayЧитать онлайн книгу.
proua Vidal? Võib-olla kohvi? Või vett?“
Ema raputas pead. „Ei, aitäh. Ma ei soovi midagi.“
„Olgu.“ Scott naeratas ja lahkus, tõmmates ukse enda taga kinni.
Vajutasin oma laual pulti, mis reguleeris klaasist seina läbipaistvust, blokeerides vaate kõigi eest, kes korrusel toimetasid. Ema astus lähemale, ta näis õbluke ja elegantne tumesinistes pükstes ja valges pluusis. Ta oli seadnud juuksed taha, klanitud eebenikarva krunni, mis tõi esile näo, mida isa oli jumaldanud. Ükskord olin ka mina seda jumaldanud. Nüüd oli mul raske seda vaadata.
Ja kuna olime välimuselt nii sarnased, oli mul mõnikord raskusi enda vaatamisega.
„Tere, ema. Mida sind linna toob?“
Ta asetas käekoti lauaservale. „Miks Eva minu sõrmust kannab?“
See vähenegi rõõm, mida olin tundnud teda nähes, hajus hetkega. „See on minu sõrmus. Ja vastus su küsimusele on ilmne: ta kannab seda sõrmust, sest ma andsin selle talle, kui abieluettepaneku tegin.“
„Gideon.“ Ema ajas selja sirgu. „Sa ei tea, millesse sa end koos tema-ga mässid.“
Sundisin end tema ette seisma jääma. Mulle ei meeldinud, kui ta vaatas mulle otsa, valu silmades. Sinistes silmades, mis olid samasugused nagu minul. „Mul ei ole selle jaoks aega. Ma viivitasin tähtsa koosoleku algusega, et sind näha.“
„Ma ei tuleks su kontorisse, kui sa vastaksid mu kõnedele või käiksid aeg-ajalt kodus!“ Tema ilus roosa suu tõmbus halvakspanust kitsaks.
„See ei ole minu kodu.“
„Ta kasutab sind ära, Gideon.“
Panin endale pintsaku uuesti selga. „Oleme sel teemal juba varem rääkinud.“
Ema kaitses kätega oma rinda nagu kilbiga. Tundsin teda: ta oli alles alustanud. „Ta on seotud selle laulja Brett Kline’iga. Kas sa tead seda? Ja tal on inetu pool, mida sa pole kunagi näinud. Ta oli lausa tige eile mu vastu.“
„Räägin sellest temaga.“ Sikutasin pintsakuhõlmad vilkalt sirgeks ja suundusin ukse poole. „Ta ei peaks sellele oma aega raiskama.“
Emal jäi hing kinni. „Püüan sind vaid aidata.“
„Natuke liiga hilja, kas sa ei arva?“
Ema tõmbus veidi tagasi, kui nägi pilku, mille talle heitsin. „Tean, et Geoffrey surm mõjus sulle rängalt. Meile kõigile oli see aeg raske. Üritasin anda sulle…“
„Ma ei räägi siin sellel teemal,“ nähvasin ma, vihane, et kui ma tööl olin, kõneles ema millestki nii isiklikust kui isa enesetapust. Et ta üldse selle teema üles võttis. „Sa oled mu hommiku ära rikkunud ja mind vihale ajanud. Las ma teen sulle asja selgeks. Ei ole olemas sellist stsenaariumi Eva vastu, kus sina peale jääksid.“
„Sa ei kuula mind üldse!“
„Ei ole sellist asja, mida sa võiksid öelda, mis midagi mõjutaks. Kui Eva tahaks mu raha, annaksin talle iga sendi. Kui ta tahaks teist meest, sunniksin teda seda unustama.“
Ema tõstis lõdva käe juustele ja silus neid, kuigi ükski särav salk polnud vales kohas. „Tahan sulle vaid parimat, ent tema keerutab üles jama, mis on juba ammu unustatud. See ei saa olla sinu jaoks terve suhe. Ta loob mõra sinu ja su pere vahele, mis…“
„Me oleme võõraks jäänud, ema. Eval pole sellega mingit tegemist.“
„Ma ei taha, et see nii on!“ Lähemale astudes sirutas ta käe minu poole. Mustad pärlid piilusid välja tema pluusi revääride vahelt ja safiiridega kaunistatud Patek Philippe’i käekell ümbritses tema rannet. Ta ei olnud taaskäivitanud oma elu pärast isa surma, ta oli teinud täieliku puhastuse ja alustanud uuesti. Ega vaadanud kordagi tagasi. „Ma igatsen sind. Ma armastan sind.“
„Liiga vähe.“
„See ei ole aus, Gideon. Sa ei anna mulle võimalustki.“
„Kui sul on küüti vaja, Angus on sinu teenistuses.“ Haarasin ukselingist ja seisatasin. „Ema, ära tule enam siia. Ma ei taha sinuga vaielda. Oleks parem meile mõlemale, kui sa lihtsalt hoiad eemale.“
Jätsin ukse enda taga lahti ja astusin konverentsisaali poole.
„KAS sa tegid selle pildi täna?“
Tõstsin pilgu Raúlile, kes seisis mu laua ees. Seljas tavaline must ülikond, kindla ja valvsa pilgu mees, kes teenis oma elatist, nähes ja kuuldes kõike.
„Jah,“ vastas ta. „Mitte rohkem kui tund aega tagasi.“
Pöörasin taas tähelepanu fotole enda ees. Anne Lucast oli raske vaadata. Tema rebasenägu, terav lõug ja veel teravam pilk tõid meelde mälestused, mida soovisin peast kustutada. Mitte ainult temast, vaid ka tema vennast, kes oli olnud Anne’iga sarnane viisil, mis tekitas ihule judinaid.
„Eva ütles, et sel naisel olid pikad juuksed,“ pomisesin ma, kui märkasin, et Anne’il oli ikka veel lühike soeng. Mulle meenus, et ta juuksed olid kui plastist, geeliga teravaks tehtud salgud, mis kriipisid mu reisi, kui ta mu riista sügavale kurku imes, töötades meeleheitlikult, et mind piisavalt kõvaks saada, et teda seejärel keppida võiksin.
Andsin tahvelarvuti tagasi Raúli kätte. „Uuri välja, kes see oli.“
„Saab tehtud.“
„Kas Eva helistas sulle?“
Mees kortsutas kulmu. „Ei.“ Aga ta tõmbas välja oma nutitelefoni ja kontrollis seda. „Ei,“ ütles ta uuesti.
„Ta võib oodata, kuna sa lendad San Diegosse kaasa. Ta tahab, et sa leiad ühe tema sõbranna üles.“
„Pole probleemi. Ma hoolitsen selle eest.“
„Hoolitse tema eest,“ ütlesin talle otsa vaadates.
„Seda pole vaja korratagi.“
„Ma tean. Aitäh sulle.“
Kui ta kontorist lahkus, naaldusin tooli seljatoele. Oli mitmeid naisi minevikust, kes võisid põhjustada probleeme mulle ja mu naisele. Naised, kellega olin maganud, olid loomult agressiivsed, need, kes panid mind positsiooni, kus oli vaja nende üle võimust võtta. Eva oli ainus naine, kes hakkas juhtima ja pani mind seda rohkem tahtma.
Üha raskem oli lasta tal minna endast eemale, kindlasti mitte kergem.
„Envoy meeskond on siin,“ ütles Scott kõlarist.
„Saada nad sisse.“
PÄEV oli tegemisi täis, vaatasin üle terve nädala plaani ja tegin eeltööd tulevasteks asjadeks. Oli veel palju, mida vaja korda ajada, enne kui võisin võtta aega, et Evaga kohtuda. Meie paaripäevased mesinädalad rannas olid olnud täiuslikud, kuid liiga lühikesed. Tahtsin vähemalt kaks nädalat temaga eemal olla, eelistatavalt kuu aega. Kusagil kaugel tööst ja muudest kohustustest, kus saaksin olla ainult koos temaga, täiesti segamatult.
Nutitelefon vibreeris töölaual ja vaatasin seda üllatanult, nähes ekraanil õe nägu. Olin Irelandile varem sõnumi saatnud ja kihlumisest teada andnud. Tema vastus oli lühike ja lihtne: Jee! Põnev. Palju õnne, vennas!
Sain vaevu kõnele vastata kiire tervitusega, kui ta mind juba katkestas.
„Ma olen nii kuradima põnevil!“ hüüdis ta, sundides mind telefoni kõrvast eemal hoidma.
„Vali sõnu.“
„Nalja teed või? Ma olen seitseteist, mitte seitse. See on nii lahe. Olen alati endale õde tahtnud, kuid kartsin, et jõuan vanaks ja halliks saada, enne kui te Christopheriga lõpetate tõmblemise ja maha rahunete.“
Istusin tagasi toolile. „Ma elan selleks, et elatist teenida.“
„Haa. Jah, muidugi. Oled tubli olnud, tead. Eva oskab sind paigal hoida.“
„Jah, ma tean.“
„Tänu temale saan sind nüüd ahistama hakata. See on iga mu