Pariisi abikaasa. Paula McLainЧитать онлайн книгу.
vatitekil ja ta sirutas käe, et mässida vaipa ümber mu õlgade, tundsin, et ta käed värisevad.
„Sa oled närvis,” tähendasin.
„Ma ei tea, miks.”
„Sa oled ju olnud paljude tüdrukutega, mis?”
„Ükski neist polnud sinu moodi.”
„Noh, see on nüüd küll kõige täitsam asi öelda.”
Sättisime tekid telgiks enda ümber ja suudlesime pikalt; olime kui kookonis − soojad ja ülejäänud maailmast eraldunud. Ja siis… endale aru andmata ja ka varem ette kavatsemata võtsin seljast jaki ja pluusi ning heitsin ta kõrvale, märkamata ta villase kuue karedust mu paljal nahal või seda, kuidas ta eemale tõmbus, et mind vaadata.
Ma ei tundnud ennast ei arana ega ka ohus olevana, mida ma olin kartnud. Ta pilk oli õrn ja samuti ta käed. Need liikusid hellitlevalt üle mu rindade ja ma olin üllatunud, millise laengu saatis see puudutus üle kogu mu ihu. Ma kaardusin tahtmatult tema keha järgi ja pärast seda juhtus kõik väga kiiresti: mu käed otsisid ahnelt tema omi, tundsin ta huuli oma silmalaugudel, kaelal, korraga igal pool. See kõik oli uus, aga loomulik ja õige, isegi siis kui tundsin valu.
Kui olin teismeline, avaldas mu ema ajakirjas The New Republic artikli, milles ta ütles, et naine, kes naudib seksuaalelu, pole parem prostituudist. Allumine oli loomulikult vajalik laste saamiseks, aga naiste lõppeesmärk sai olla vaid range ja õnnis tsölibaat. Tollal ei teadnud ma, mida arvata seksist ja mida sellelt oodata peale ebamugavuse. Kui sain vanemaks ja uudishimulikumaks, uurisin vajaliku informatsiooni leidmiseks väljavõtteid Havelock Ellise raamatust „Seksi psühholoogia”, mis ilmusid Rolandile kuuluvas ajakirjas The Literary Digest. Oli asju, mille mõistmiseks nägin küll kurja vaeva, kuid need jäidki arusaamatuks − kus meie kehad kokku saavad ja mis tunne siis tegelikult on. Ma ei tea, kas olin liialt pingul või lihtsalt naiivne, aga mu pulmaöö fantaasiates kandis Ernest mind üle lilledega puistatud ukseläve ja mu valge kleit langes mul seljast. Seejärel, pärast ebamäärast magusat rüselemist, olingi ma naine.
Katusel langesid kõik loorid ära ja kui alles ei olnud enam ainsatki õhulist illusiooni, olin arvatavasti kõige rohkem üllatunud omaenda iha üle… selle üle, kui valmis ma olin teda vastu võtma ja nautima ta naha soojust kui absoluutset reaalsust. Ma tahtsin teda ja mitte miski − ei põlvede ja küünarnukkide kohmakas kokkupuude, kui rabelesime, et jõuda teineteisele lähemale, ei terav vappuv tunne, kui ta liikus minusse − ei suutnud seda muuta. Kui ta raskus oli täielikult minul ja ma tajusin läbi tekkide iga kühmu ja kontuuri oma õlgade ja puusade all, tundsin puhta purustava õnne hetki, mida ma kunagi ei unusta. Tundus, nagu surusime ennast kokku, kuni ta luud tungisid läbi minu omade, nii et silmapilguks olime nagu üks inimene.
Pärast lamasime tekkidel ja vaatasime tähti, mis sirasid kõikjal meie kohal.
„Tunnen, nagu oleksin su lemmikloom,” lausus ta, hääl soe ja pehme. „Ja sina oled minu oma, mu väike imearmas kiisu.”
„Kas sa kujutasid kunagi ette, et see võib nii olla? See, kuidas me juhuslikult teineteise leidsime?”
„Ma suudan teha kõike, kui sina oled minuga,” kostis ta. „Arvan, et võin kirjutada ka raamatu. Sooviksin seda teha, aga asi on selles, et see kõik võib osutuda rumalaks või saamatuks.”
„Muidugi suudad, ja see oleks suurepärane. Olen selles kindel. Noor ja värske ja tugev, nagu sa oled. Sa kujutad seal ennast.”
„Ma tahangi, et mu tegelased oleksid nagu meie: inimesed, kes püüavad elada lihtsalt ja räägivad seda, mida nad tegelikult mõtlevad.”
„Meie räägime, mida me mõtleme, aga see on raske, kas pole? Tõeliselt aus olla on kõigest kõige raskem.”
„Kenley ütleb, et me kiirustame liialt. Ta ei saa aru, miks ma kipun abielluma, kui mulle vallalise elu nii väga sobib.”
„Tal on õigus oma arvamusele.”
„Jah, kuid mitte ainult tema. Horney on mures, et ma keeran karjääri tuksi. Jim Gamble arvab, et unustan kõik Itaalia-plaanid, kui kord pulmad ära teeme. Kate ei räägi meie kummagagi.”
„Ärme tema teemat üles võtame, palun. Mitte praegu.”
„Hea küll,” kostis Ernest. „Ütlen vaid seda, et keegi ei näi mõistvat mu vajadusi. Ma vajan sind.” Ta tõusis istuli ja vaatas mulle näkku, kuni ma hakkasin juba arvama, et lahustun ta pilgu all. „Loodan, et meil veab ja me vananeme koos. Sa näed neid tänaval, neid paare, kes on nii kaua olnud abielus, et sa ei tee neil enam vahet. Kuidas see tunduks?”
„Tahaksin väga olla sinu moodi,” ütlesin. „Tahaksin olla sina.”
Ma ei olnud kunagi öelnud midagi siiramat. Oleksin tol õhtul rõõmuga oma nahast välja roninud ja tema omasse pugenud, sest ma uskusin, et armastus seda tähendabki. Kas polnud ma just äsja tundnud, kuidas me teineteisesse kadusime, kuni meie vahel polnud enam mingit erinevust?
Minu tulevase abielu raskeim õppetund on selles mõttekäigus vea avastamine. Ma ei ole suuteline jõudma Ernesti olemuse igasse soppi ja ta ei tahagi, et ma sinna jõuaksin. Ta vajab mind selleks, et tema saaks tunda ennast kaitstuna ja toetatuna; jah, aga mina vajan teda ju samal põhjusel. Ent talle meeldib ka sukelduda oma töösse ja minu juurest eemalduda. Ning tagasi tulla siis, kui seda soovib.
Üheksa
Ernest tõukas ennast lahti ja jäi korraks järve kohale rippuma, enne kui ta vee alla sulpsas. Kui ta jälle pinnale kerkis, lahmis ta kätega vett ja võttis suuna sadamasilla poole, kus istusid Hollandlane ja Luman ning andsid käest kätte puskaripudelit, hääled kaikumas selgesti üle vee.
„Hea vorm, Wem,” hõikas Hollandlane. „Kas õpetad mind ka niiviisi sukelduma?”
„Ei,” tuli vastus. „Ma ei oska kellelegi midagi õpetada.”
„Pead sa sellega siis nii kitsi olema?” kostis Hollandlane turtsatades, kuid Ernestil ei olnud isu vastata, nii ta siis tõmbus kerra ja paiskus üles nagu kivi ning laskis ennast taas langeda, vajudes läbi järvepinna, kuni põrkas vastu sammaldunud põhja ja triivis seal, varbad jahedas ja kummalises pehmuses.
Kas see oli tõesti möödunud suvel, kui Kate ja Edgar istusid sadamasillal ja sõid varastatud kirsse ning sülitasid tema suunas viljalihaseid kivikesi, kui ta seal läheduses õnge solgutas? Kate. Kallis vana Katy oma roheliste kassisilmade ja siledate tugevate jalgadega, mis ulatusid rinnakorvini välja. Ühel õhtul oli Kate öelnud: „Sina oled arst, vaata mind läbi,” ja ta oligi seda teinud, loendades oma käega kõik ta ribid, järgides ta kumerusi selgroost alates. Kate ei kohkunud tagasi ega kihistanud isegi naerda. Kui ta jõudis rinnani, lükkas tüdruk ujumistrikoo ülaosa alla ja vaatas talle otsa. Ta peatas käed ja püüdis hinge tõmmata.
„Millele sa mõtled, Wemedge?”
„Mitte millelegi,” kostis ta, katsudes hoida häält kindlana. Tüdruku rinnanibud olid täiuslikud ja ta tahtis need käega katta ja siis suuga. Ta tahtnuks vajuda läbi Kate’i, nagu ta vajus läbi järvepinna, aga mööda liivast rada liikusid nende poole hääled. Kate kohendas trikood. Ernest tõusis kiiresti püsti ja sukeldus vette, tundes, kuidas see teda üleni kõrvetab.
Praegu oli Kate siit miili kaugusel edasi mööda teed oma tädi Charlesi suvemajas koos Hadleyga; mõlemad magasid ühes ja samas toas väikestes voodites, mis lõhnasid hallitusseente järele. Ta teadis seda tuba hästi ja üldse kõiki tube selles majas, aga ta leidis, et tal on raske kujutada Hadleyt seal ja ka igas teises kohas, mida ta väga hästi tundis. Väikese poisina õppis ta kõndima rohulapikestega kaetud nõlvakul Windemere’i ees. Ja see oli vaid algus. Siin õppis ta kõike, mis tasus õppimist: kuidas kala püüda ja soomuseid rappida ja sisikonda välja rookida, kuidas loomadega toime tulla, elusate või surnutega, kuidas lõket süüdata ja vaikselt metsas liikuda. Kuidas kuulata. Kuidas kõike, mis midagi tähendas, meeles pidada, nii et see võiks jääda mällu ja ta saaks seda kasutada, kui peaks vaja olema.
See