Pariisi abikaasa. Paula McLainЧитать онлайн книгу.
seda teha. Juba ma armastasingi teda rohkem, kui olin iialgi midagi või kedagi armastanud. Teadsin, et ta vajab mind, ja tahtsin, et see jääks igavesti nii.
Ernesti pärast püüdsin olla tugev, aga Chicagos ei olnud see mul kerge. Ta täit tähelepanu nõudev hõivatus oma tööga oli mulle selgeks teinud, et minul ei saanud olla oma kirge. Harjutasin küll veel klaverit, sest olin seda alati teinud, aga siin oli mul üüritud pianiino, mitte mu lapsepõlve graatsiline Steinway, samuti mõjus tuuletõmbus korteris laastavalt klaveri häälesolekule. Kuna mul polnud Chicagos enam sõpru, läks mööda nädalaid, kui ma ei rääkinud mitte kellegagi peale Ernesti ja härra Minello, meie tänava toidukaupmehe. Igal pärastlõunal kõndisin kolm kvartalit edasi turule ning istusin ja ajasin temaga juttu. Mõnikord tegi ta tassi teed − kangetest teelehtedest, millel oli seente ja tuha maitse − ja me lobisesime nagu kaks kalurinaist. Ta oli lesk ja kena mees, kes tundis ära üksildase naise.
Just härra Minello aitas mul kui värskel abielunaisel kavandada mu esimest õhtusööki, kuhu olid kutsutud Sherwood Anderson ja tema naine Tennessee. Kenley oli tutvustanud Ernestit Andersonile kevadel enne nende tülliminekut. „Winesburg, Ohio” oli endiselt väga populaarne teos ja Ernest suutis vaevalt uskuda, et Anderson temaga kohtuma tuleb, rääkimata veel sellest, et palub näha tema jutustusi. Anderson pidas Ernesti töid paljutõotavaiks ja pakkus abi ka ta karjääri kujundamisel, kuid Tennessee ja tema olid kohe pärast seda lahkunud pikale Euroopa-reisile. Nad olid just äsja tagasi jõudnud, kui Ernest otsis Andersoni üles ja kutsus abielupaari meile õhtusöögile. Olin väga erutatud nendega kohtumise üle, kuid ka paanikas. Meie korter oli nii hirmus, kuidas ma küll selle korda saan?
„Valgust olgu napilt,” õpetas härra Minello, üritades mind rahustada.
„Küünalde pealt hoidke kokku, aga mitte veini pealt. Ja serveerige midagi koorekastmes.”
Ma polnud eriti osav kokk, aga õhtu möödus ometi sujuvalt. Anderson ja tema abikaasa olid mõlemad ülimalt kombekad ja teesklesid, et nad ei märka, kui kohutavad on meie korteriolud. Mulle meeldisid nad mõlemad kohe esimesest pilgust, eriti Anderson, kellel oli huvitav nägu. Mõnikord paistis see tuim ja täiesti omapärata − pehme, tavaline ja tüüpiliselt keskläänelik. Teistel kordadel oli selles teatud dramaatilist pinget, mis sütitas ka kõik ümbritseva. Ja kui ta hakkas lauas Pariisist rääkima, oli temas suurejoonelisust.
„Mida te Roomast arvate?” küsis Ernest, pühendades teda meie ammustesse plaanidesse asuda ümber Itaaliasse.
„Roomal on kindlasti oma võlu,” lausus Anderson, puhudes suitsu tühjast taldrikust eemale, „la dolce vita ja kõik see muu. Mis saabki Itaalia juures mitte meeldida? Aga kui tahate teha tõsist tööd, siis on Pariis õige koht. Tõelised kirjanikud on tänapäeval seal. Valuutakurss on hea. Iga hetk on seal midagi teha. Kõik on huvitav ja kõigil on võimalus ka omalt poolt anda. Pariisi, Hem. Mõelge sellele.”
Kui olime tol õhtul roninud oma väikesesse külma voodisse, surudes end teineteisele lähemale, et soojendada käsi ja jalgu, küsis Ernest minult, mida ma sellest ideest arvan.
„Kas peame kohe kiiresti ümber otsustama? Oleme nii kaua plaane teinud.”
„Rooma ei kao kuhugi ja on olemas millal iganes me teda ka vajame − aga Pariis. Tahaksin vooluga kaasa minna. Anderson tunneb asja ja kui tema ütleb, et Pariis on see koht, kus võiksime elada, siis peaksime seda vähemalt tõsiselt kaaluma.”
Raha meil ikka veel ei olnud ja kogu see asi oli endiselt oraste peal, aga siis jõudis minuni teade, et mu onu Arthur Wyman on surnud ja jätnud mulle pärandusena kaheksa tuhat dollarit. Ta oli olnud juba mõnda aega haige, kuid annetus oli täiesti ootamatu.
See rahasumma − meile terve varandus − garanteeris üleöö reisi välismaale. Niipea kui me sellest kuulsime, läks Ernest Sherwoodi kesklinna kontorisse ja rääkis talle, et oleme huvitatud Pariisist. Kas ta saab meile kuidagi teed sillutada? Kuhu me peaksime minema? Millisesse naabruskonda? Kuidas tuleks õigesti toimida?
Anderson vastas järjekorras kõigile ta küsimustele. Montparnasse on parim kvartal kunstnikele ja kirjanikele. Seni kuni leiame endale elupaiga, võiksime peatuda Hôtel Jacob’is Bonaparte’i tänava kandis. See on puhas ja taskukohane koht ning seal või selle ümbruses võib leida palju ameeriklastest intellektuaale. Lõpuks istus Anderson laua taha ja kirjutas Ernestile soovituskirju mitmele tuntud endisele kaasmaalasele, kellega ta oli hiljaaegu kokku puutunud ja sõbralikult suhelnud, kaasa arvatud Gertrude Stein, James Joyce, Ezra Pound ja Sylvia Beach. Kõik olid või olid peagi saamas hiidudeks kunsti ja kirjanduse alal, aga tollal ei olnud me sellest teadlikud; teadsime vaid, et Andersoni kiri oleks meile vajalikuks visiitkaardiks. Ernest tänas teda abi eest ja kiirustas koju, et lugeda mulle meie hämaras köögis kirju ette, kusjuures igaüks neist rääkis olulises osas samast asjast − et Ernest Hemingway on veel algaja, aga väga andekas noor ajakirjanik, kelle „erakordne talent” avab talle tee kaugele väljaspoole ajakirjanduse piire.
Tol õhtul voodis, kui me rääkisime ja unistasime Pariisist, sosistasin ma Ernestile kõrva: „Oled sina see andekas noor kirjamees, kellest ma siin kuulen?”
„Jumaluke, loodan küll.” Ta kaisutas mind tugevasti.
8. detsembril 1921. aastal, kui Leopoldina võttis kursi Euroopa poole, olime meie pardal. Lõpuks oli meie tõeline kooselu alanud. Hoidsime teineteisest kinni ja vaatasime merele. See oli võimatult avar ning võrdselt täis nii ilu kui ka ohtusid − ja meie olime kõigeks valmis.
Kaksteist
Meie esimene korter Pariisis aadressil Kardinal Lemoine’i tänav 74 koosnes kahest veidra kujuga toast neljandal korrusel, hoones, mille naabriks oli avalik tantsusaal, bal musette, kuhu võis mis tahes päevaajal osta pileti ja keerelda põrandal jalgade sahinal, saatjaks elav viisike kääksuvalt akordionilt. Anderson oli küll maininud Montparnasse’i, aga seda me endale lubada ei saanud ja ka mitte ühtegi teist moes olevat piirkonda. See siin oli vana Pariis, viies linnaosa, kaugel eemal headest kohvikutest ja restoranidest ning tänavad ei kihanud siin ka mitte turistidest, vaid töölisklassi hulka kuuluvatest pariislastest oma kärude ja kitsede ja puuviljakorvide ja almuseks avatud pihkudega. Nii palju mehi ja poegi oli jäänud sõjas kaotsi, et need siin olid nüüd enamasti naised, lapsed ja vanad mehed, ning see pilt oli nii kainestav nagu kõik muugi selles ümbruskonnas. Munakivitänav ronis ja lookles üles Seine’i äärest Sully silla lähedalt ja lõppes Contrescarpe’i väljakul, mis haises joomaritest, keda puistasid välja bistrood või kes magasid ukseorvades. Näed ilmatu suurt kaltsuhunnikut ja siis see hunnik hakkab liigutama ning sa taipad, et seal puntras magab keegi oma und. Väljakut ümbritsevatel kitsastel tänavatel laulavad ja sagivad edasi-tagasi söemüüjad, õlgadel räpased kotid täis brikette. Ernest armus sellesse paika kohe esimesest pilgust, mina aga tundsin koduigatsust ja olin pettunud.
Korteri saime möbleeritult: näotu tammepuidust söögitoakomplekt ja tohutu kullatud kaunistustega võltsmahagonist voodi. Madrats oli hea nagu ikka Prantsusmaal, kus kõik ilmselt tegid kõike voodis − sõid, töötasid, magasid ja muidugi armastasid ohtralt. See sobis meilegi, kuid midagi muud meeldivat oli kogu korteri peale vähe, kui välja arvata ehk kena must kaminasimss magamistoa tuleaseme kohal.
Otsekohe hakkasime mööblit ümber korraldama, kolides söögilaua magamistuppa ja üüritud pianiino söögituppa. Kui kord sellega valmis saime, istus Ernest laua äärde ja hakkas kirjutama oma sugulastele, kes ärevalt ootasid meilt uudiseid, ning mina pakkisin lahti pulmakingiks saadud portselani ja vähesed iluasjad, mis me olime kaasa võtnud, nagu kena teeserviis, mis oli kingitus Fonnielt ja Rolandilt ja mille mustri moodustasid lehed ja lõheroosad roosiõied. Hällitades käte vahel ümarat teekannu ja mõeldes, kuhu see võiks kuuluda mu tillukeses keskaegses köögis, valdas mind ootamatult selline koduigatsus, et pisarad hakkasid voolama. Ma ei õhanud just täpselt Saint Louisi järele, see oli mul mingi suurem ja ähmasem kujutlus kodust, tuttavatest ning armastatud inimestest ja asjadest. Mõtlesin avarale verandale meie perekonnale kuulunud maja esiküljel Cabanné Place’il, kus me elasime enne isa enesetappu: kiigele, mis tegi toakilgi häält, kui ma sellel pikutasin, pea padjal ja pilk kinnitunud laitmatult sirgele lakitud ehisliistule ülal. Mõne hetkega läksid