Pariisi abikaasa. Paula McLainЧитать онлайн книгу.
et keegi peaks siin tantsima.” Ta naeratab laialt kogu täiega ning juba ongi Kate’i vend Kenley lükanud jalaga elutoa vaiba ühele poolele ja asub Victrolat sättima. Me viskume muusikasse ja tantsime läbi terve virna plaate. Ta pole sündinud tantsija, aga ta käed ja jalad liiguvad vabalt ning võin vist öelda, et oma keha oskab ta valitseda. Ta ei käitu minuga sugugi aralt, surudes ennast mu vastu. Silmapilk on meie käed niisked ja kokku klammerdunud, ta põsk küllalt lähedal, et tunneksin temast õhkuvat kuumust. Ja just siis ta mulle viimaks ütlebki, et ta nimi on Ernest.
„Kuid olen mõelnud sellest loobuda. Ernest on nii igav, ja Hemingway? Kes tahaks, et ta nimi on Hemingway?”
Tõenäoliselt iga tüdruk selle paiga ja Michigani avenüü vahel, mõtlen alla jalgadele vaadates, et mitte punastada. Kui ma jälle pea tõstan, märkan endal ta pruunide silmade pilku.
„Noh? Mida sa arvad? Kas peaksin selle nime kõrvale heitma?”
„Võib-olla mitte veel praegu.”
Algab aeglane lugu ning ilma küsimata haarab ta mu pihast ja tõmbab mu enda poole, surudes mind veelgi tihedamini vastu oma keha. Ta rind on tugev ja samuti ta käsivarred. Toetun neile kergelt, kui ta juhib mind, mu selg ees, toas ringi, mööda Kenleyst, kes väntab lustlikult Victrolat, mööda Kate’ist, kes vaatab meile järele pika uudishimuliku pilguga. Sulgen silmad ja nõjatun Ernesti vastu, tunnen burbooni ja seebi ja tubaka ja niiske puuvillase riide lõhna − tajun sel hetkel seda kõike nii teravalt ja meeldivalt, et teen midagi, mis ei vasta sugugi mu iseloomule: ujun lihtsalt vooluga kaasa.
Kaks
Sellest ajast on üks Nora Bayesi2 laul nimega „Sunni ennast uskuma” („Make Believe”), mis võis tõenäoliselt olla kõige hoogsarütmilisem ja veenvam enesepettuse käsitlus, mida ma eales olin kuulnud. Nora Bayes oli ilus ja ta laulis värinaga hääles, mis ütles sulle, et ta teab armastusest mõndagi. Kui ta soovitas sul heita ära kogu see vana valu ja mure ja südamepiin ning naeratada − noh, siis jäid sa uskuma, et ta on ka ise seda teinud. See polnud soovitus, vaid ettekirjutus. Laul oli vist ka Kenley lemmik. Ta mängis seda kolm korda tol õhtul, kui saabusin Chicagosse, ja ma tundsin iga kord, et see räägib otse minule: „Sunni ennast uskuma, et oled rõõmus, kui oled kurb. Pärast vihma paistab jälle päikene.”
Ja mina olin oma jao vihma juba saanud. Mu ema haigus ja surm lasusid raskelt mu hingel, kuid ka aastad enne seda olid olnud rängad. Olin vaid kahekümne kaheksa aastane, kuid elasin juba kui vanatüdruk oma vanema õe Fonnie maja teisel korrusel, sellal kui tema ja ta abikaasa Roland ning nende neli kallist metsloomakest kasutasid alumist. Ma ei olnud muidugi arvestanud, et asjad nii jäävad. Olin eeldanud, et abiellun või leian endale elukutse nagu mu koolisõbrad. Nemad olid nüüdseks noored hõivatud emad, kooliõpetajad, sekretärid või edasipürgivad reklaamikirjutajad nagu Kate. Kes nad ka iganes olid, elasid nad seal kusagil oma elu, tegid oma vigu. Kuidagi olin mina sellel teel toppama jäänud − juba ammu enne ema haigust − ja ma ei teadnud, kuidas täpselt sealt vabaks saada.
Mõnikord pärast seda, kui olin mänginud tunnikese enam-vähem rahuldavalt Chopini, vajusin ma kokku diivanile või vaibale, tundes, kuidas mu kehast lahkub seegi energia, mis mul vähemalt mängides oli. Kohutav oli tunda ennast nii tühjana, nagu poleks sa mitte midagi. Miks ei võinud mina olla õnnelik? Ja mis see õnn üldse on? Kas tuli teeselda, et oled õnnelik, nagu nõudis Nora Bayes? Kas võisid seda sundida kasvama nagu lillesibulat kevadisel köögiaknal? Või suruda end selle vastu peoõhtul Chicagos ja nakatuda nagu nohusse?
Ernest Hemingway oli mulle ikka veel väga mõistetamatu, aga temast näis kiirgavat õnne. Ei olnud tas märgata mingit hirmu elu ees, vaid hoopis tulisust ja jõudu. Ta silmad särasid kõige üle ja sütitasid mindki, kui ta kannale toetudes tõmbas mind enda poole. Ta surus mu kõvasti vastu rinda ja ma tundsin ta hingeõhu soojust oma kaelal ja juustes.
„Kui kaua sa Stuti tunned?” küsis ta.
„Käisime koos algkoolis Saint Louisis, Mary Instituudis. Ja sina?”
„Kas tahad kogu mu hariduskäiku? Seda pole palju.”
„Ei taha,” hakkasin naerma. „Räägi mulle Kate’ist.”
„Sellest tuleks terve raamat, aga ma ei ole kindel, et mina olen see mees, kes selle kirjutab.” Ta hääletoon oli kerge, endiselt nokkiv, aga ta oli lakanud naeratamast.
„Mida sa sellega öelda tahad?”
„Mitte midagi,” kostis ta. „Lühike ja magus osa sellest möödus Petoskey lähedal, kus meie mõlema perekondadel on suvemajad. Lõunaosariiklasele nagu sina selgituseks, et see asub Michiganis.”
„Naljakas, et me mõlemad kasvasime üles koos Kate’iga.”
„Olin kümneaastane, tema kaheksateistkümnene. Öelgem siis, et mul oli õnn kasvada tema kõrval. Kauni maastiku taustal.”
„Teiste sõnadega − sa olid armunud.”
„Ei, just otse välja öelduna,” parandas ta ja vaatas kõrvale.
Olin ilmselt puudutanud hella kohta ja ma ei tahtnud seda enam teha. Mulle meeldis ta naeratava ja naerva ja pingevabana. Tegelikult jättis ta mulle väga jõulise mulje ja ma teadsin juba siis, et mul tuleks palju pingutada, kui tahan näha teda õnnelikuna. Vahetasin kiiresti teemat.
„Kas oled pärit Chicagost?”
„Oak Parkist. Ideaalne koht elamiseks.”
„Lõunaosariiklasele nagu mina.”
„Täpselt.”
„Noh, sa oled suurepärane tantsija, Oak Park.”
„Sina ka, Saint Louis.”
Laul lõppes ja me läksime lahku, et hinge tõmmata. Mina liikusin Kenley pika elutoa ühte otsa, Ernesti neelasid aga kiiresti imetlejad − naised loomulikult. Nad näisid kohutavalt noored ja enesekindlad oma lühikeste paažisoengute ja säravpunaseks mingitud põskedega. Mis minusse puutub, siis mina olin pigem Victoria-ajastusse klammerdunud kui moodne ja vaba käitumisega naine. Mu ilusad punakaspruunid juuksed olid veel pikad ja kuklas sõlme keeratud ning kuigi mu kleit polnud õmmeldud viimase moe järgi, heastas selle minu arvates mu figuur. Tegelikult olin tundnud ennast Ernestiga tantsides väga hästi just nii, nagu ma välja nägin − ta silmadest võis kiitva hinnangu ära tunda! −, aga nüüd, kui teda ümbritsesid need elujanused naised, mu enesekindlus kahanes.
„Näen, et oled Nestoga sõbralikud suhted loonud,” märkis Kate, ilmudes mu selja taha.
„Võib-olla. Kas võiksin selle lõpuni juua?” Osutasin ta joogile.
„Üpris äkiline.” Ta tegi grimassi ja ulatas mulle klaasi.
„Mis see on?” tõstsin klaasi näole lähemale, puudutades selle serva. Lõhnas nagu rääsunud bensiin.
„Mingi kodune kraam. Little Fever andis mulle selle köögis. Pole sugugi kindel, et ta ei seganud seda kokku oma saapas.”
Mööda pikka akende rida hakkas Ernest tammuma paraadsammul edasitagasi, seljas tumesinine sõjaväelase keep, mille keegi oli kuskilt välja tuhninud. Kui ta ringi keeras, kerkis keep ja lõi end uhkelt nagu kelluke laiali.
„On see alles kostüüm!” sõnasin.
„Ta on sõjakangelane, kas ta ei öelnud sulle?”
Raputasin pead.
„Kindlasti jõuab ta lõpuks ka selleni.” Kate’i nägu ei reetnud midagi, aga ta hääles oli tunda teravust.
„Ta ütles mulle, et kunagi ta igatses su järele.”
„Tõesti?” Jälle see terav toon. „Ilmselt on ta nüüdseks sellest üle saanud.”
Ma ei teadnud, mis oli tulnud kahe vana sõbra vahele, aga mis see ka oli, hoiti seda saladuses ja see oli nähtavasti midagi keerulist. Otsustasin teemat vahetada.
„Enda arvates olen seda sorti tüdruk, kes joob ükskõik
Nora Bayes (1880−1928) − populaarne Ameerika lauljanna ja näitlejanna.