Pariisi abikaasa. Paula McLainЧитать онлайн книгу.
siidiussidest mõelnud. Ma pole siidiussidest vist üldse mõelnud, aga ma kuulen neid nüüd, nii nagu sinagi kuulsid.”
„Mõnikord kui ma magada ei saa, arvan kuulvat neid närivat. Pean üles tõusma, tule põlema panema ja lakke vaatama.”
„Kas on neid kunagi olnud?” Ma naeratasin, püüdes ta tuju tõsta.
„Siiani mitte.”
Me eemaldusime säravalt valgustatud kauplustest ja pöörasime kodu poole − ning mind rabas, kui haruldane see oli, et peaaegu täiesti võõras inimene jagab minuga midagi nii olulist enda kohta. Ta rääkis sellest ilusalt ja tundeküllaselt. Olin kui tummaks löödud. Kes ikkagi on see Ernest Hemingway?
Äkki ta peatus, seisatades mu vastas kõnniteel. „Kuule, Hash. Sa ei kavatse mu eest ära joosta, ega?”
„Ma pole suurem asi sportlane,” kohmasin.
„Mulle meeldib, et sul on selgroogu. Kas ma juba ütlesin sulle seda?”
„Ütlesid küll.”
„Meeldib nüüd veelgi rohkem,” tunnistas ta. Siis saatis ta mu poole oma vastupandamatu naeratuse ja hakkas jälle kõndima, surudes mu kindas käe oma käevangu.
Järgmisel hommikul tuli Kate koputamata minu tuppa. Ma ei olnud isegi veel riides.
„Ootasin keskööni ja üle sellegi. Kus sa olid?”
„Palun vabandust. Ernest kutsus mind õhtust sööma. Ma ei teadnud, kuidas talle ei öelda.”
„Ei on kõige kergem olemasolevatest sõnadest. Lapsed õpivad rääkima ei’d korrates.”
Tõmbasin hommikumantli tihedamini ümber piha ja istusin voodile. „Hea küll. Ma ei tahtnudki öelda ei. See oli ju vaid õhtusöök, Kate. Mingit kahju see ei teinud.”
„Muidugi,” ütles ta, olles ilmselt ikka veel häiritud. „Tunnen lihtsalt, et pean sind kaitsma, ja ma ei taha näha, et sa mässid ennast millessegi hirmuäratavasse.”
„Miks hirmuäratavasse? Ta ei paista olevat paha poiss.”
„Ta pole paha, täpselt nii.” Nägin, et ta püüdis hoolikalt sõnu valida. „Ta on lihtsalt noor. Talle meeldivad naised − kõik naised nähtavasti. Ja ma näen, et oled pea kaotanud teda pimedalt usaldades ning see teeb mulle muret.”
„Ma ei ole pead kaotanud,” ütlesin äkitselt vihastudes. „Ma käisin selle mehega õhtust söömas. Ausalt, Kate.”
„Sul on õigus, sul on õigus,” ütles ta. „Kujutan ette ei tea mida.” Ta istus mu kõrvale voodile ja sirutas käe minu oma järele. „Unusta ära, et ma üldse midagi ütlesin, okei? Sa oled mõistlik tüdruk. Sa tead, mida teed.”
„Mitte midagi ei juhtunud.”
„Tean. Käitun kohutavalt.” Ta silitas mu kätt ja ma lasksin tal seda teha, aga mu pea käis ringi.
„Liiga palju mõtlemisainet enne hommikueinet,” laususin.
„Sa vaeseke.” Ta tõusis püsti, silus seeliku sirgeks ja ma vaatasin, kuidas ta näoilme muutus jälle rahulikuks ja lihtsaks. Hea trikk. Soovisin, et oskaksin ka ise nii teha.
Ülejäänud osa sellest hommikust möödus otsekui uimas: ma juurdlesin Kate’i sõnade üle ja olin ärevuses, et ta minu pärast niimoodi muretses. Kas Ernestisse tuleb tõesti suhtuda ettevaatusega? Ta näib nii siiras ja vastutulelik. Ta oli ju tunnistanud, et kirjutab luulet, taevas hoidku, ja need lood rindel haavata saamisest… ja siidiussidest! Kas see kõik on mingi kaval võte, et mind ära kasutada? Kui nii, siis on Kate’il õigus: läksin õnge, lasksin ennast petta nagu rumal maahiir, tõenäoliselt üks paljudest. See mõte oli talumatu.
„Võib-olla peaksime siit lahkuma nii ruttu kui võimalik, enne kui keegi liigutama hakkab,” ütles Kate, kui lõpetasime kohvijoomise. „Ma ei pea täna tööle minema. Mida me teeme? Kõik ettepanekud tulevad kõne alla.”
„Sina otsustad,” laususin. „Mina eriti ei hooli.” Ega hoolinudki.
Mõni teine tüdruk oleks kahtlustanud Kate’i armukadetsemises, aga mina olin tollal väga lihtsameelne ja usaldav. Rohkemgi veel − olin kogemusteta. Oma kahekümne kaheksa eluaastaga oli mul küll olnud peotäis austajaid, aga armunud olin vaid korra ja see oli olnud piisavalt kole kogemus, mis pani mind päris pikaks ajaks meestes ja ka iseendas kahtlema.
Tema nimi oli Harrison Williams ja ta oli mu klaveriõpetaja, kui olin kahekümneaastane ning just naasnud Saint Louisi pärast oma ainukest aastat Bryn Mawris. Kuigi ta oli vaid mõned kuud minust vanem, tundus ta palju kogenum ja haritum. Mul oli nii põnev kui ka hirmutav teada, et ta oli õppinud välismaal kuulsate heliloojate juures ja teadis tohutu palju Euroopa kunstist ja kultuurist. Olin alati valmis teda kuulama ja oletatavasti nõnda see algaski − imetluse ja kadetsemisega. Siis tabasin end vaatamas ta käsi ja silmi ja suud. Ta ei olnud just Casanova, aga ta oli omamoodi kena: pikk ja sale, tumedate hõrenevate juustega. Kõige meelitavam oli tema mulje minust kui kellestki erandlikust. Ta arvas, et võiksin saada kontsertpianistiks ja ka mina arvasin nii, vähemalt neil tundidel, kui istusin klaveritoolil, mängides läbi etüüde, kuni sõrmed kiskusid krampi.
Muretsesin palju oma juuste ja riietuse pärast nendel õhtupoolikutel Harrisoni juures. Kui ta toas edasi-tagasi sammus ja mind parandas ning vahetevahel ka kiitis, tegin endamisi oma parima, et ta käike lahti mõtestada. Kas sõrmeotsaga meelekohale koputamine võis tähendada, et ta oli või ei olnud märganud mu uusi sukki?
„Sul on väga hea hoiak klaveritoolil,” ütles ta mulle ühel pärastlõunal ja sellest oli küllalt, et lennutada mind spiraalina fantaasiatesse: kuidas tundun oma valgetes pitsides, kas sobin kokku tema sabakuue ja imeuhkete valgete kinnastega. Tol päeval mängisin ma kohutavalt halvasti, mu tähelepanu hajutas mu enda õnnejoovastus.
Olin temasse armunud terve aasta ja siis ühel õhtul pudenes kogu mu ihalus põrmu. Olime mõlemad naabrite juures peoõhtul, kus sundisin ennast alla kummutama kaks klaasitäit ülearu magusat veini, et suudaksin ta läheduses olla vapram. Päev enne seda olime käinud koos jalutamas linna taga metsas. Oli sügis, karge ja tuuletu, pilved pea kohal kui iseenda siluetid. Ta süütas mu sigareti. Põtkisin nöörsaapaninaga kollaseid lehti, ja siis korraga keset üht väga ilusat vaikushetke sõnas ta: „Sa oled nii armas inimene, Hadley. Tegelikult üks parematest, keda olen tundnud.”
Armuavaldus see vaevalt küll oli, ent kinnitasin endale, et ta ikkagi hoolib minust ja usub seda ka ise − vähemalt nii kaua, kuni kulub aega veini allaneelamiseks. Ootasin kuni tuba keskpunktist just nii palju kaldu kiskus ja seadsin siis sammud Harrisoni poole, hoolikalt kumbagi jalga kergitades ja jälle maha pannes ning niimoodi üha lähemale jõudes. Kandsin musta pitskleiti. See oli vaieldamatult mu lemmikkleit, sest ta laskis mul tunda ennast pisutki Carmenina. Ja võib-olla oli kleidil sama mõju kui veinil − igal juhul tõstsin ma käe Harrisoni kuuevarrukale. Ma ei olnud teda kunagi varem puudutanud, nii et see oli talle ilmselgelt üllatuseks, ja ta tardus soolasambaks. Seal me seisime, liikumatud ja kaunid nagu skulptuurid aias − ning mu süda peksis ärevalt, sest olin juba mõttes ta naine. Olin ilmale toonud ta lapsedki ja kindlustanud ta usalduse ning üle saanud oma kunagistest okkalistest mõtetest, kui lootus aina põrkus millegi vastu ja suri. Nüüd võisin endale paljugi lubada. Olin selle kätte saanud.
„Hadley,” lausus ta vaikselt.
Vaatasin üles. Harrisoni silmad olid kaugete tähtede kahvatusinist värvi ja nad ütlesid ei − lihtsalt ja vaikselt. Vaid ei.
Mida mina ütlesin? Vist mitte midagi. Ma ei mäleta. Muusika viivles ja takerdus, küünlavalgus ähmastus, mu käsi langes alla seelikupitsile. Veel minut tagasi oli see mustlanna kleit, nüüd matuseriietus.
„Mul on kohutav peavalu,” ütlesin emale, püüdes selgitada, miks mul on vaja otsekohe koju minna.
„Siis muidugi koju,” ütles ema ja ta ilme pehmenes. „Viime oma tüdruku magama.”
Kui kord koju jõudsime, lasksin tal ennast trepist üles