Pariisi abikaasa. Paula McLainЧитать онлайн книгу.
end olevat. Puudusin koolist nii nooremas kui ka vanemas astmes nii palju, et olin sunnitud jääma veel üheks aastaks ja kõik mu sõbrannad läksid ära kolledžisse ilma minuta. Oli tunne, nagu vaataksid, kuidas jaamast lahkub rong mingisse kaugesse ja põnevasse paika, kuid sinul pole piletit ega ka vahendeid selle ostmiseks. Kui hakkasid tulema kirjad Barnardist ja Smith’ist ja Mount Holyoke’ist, tundsin äkki kadedust sõprade põneva ja paljutõotava elu üle.
„Tahan anda avalduse Bryn Mawri,” teatasin emale. Ema õde Mary elas Philadelphias ja ma arvasin, et lähedase sugulase olemasolu murrab ema vastuseisu.
„Oh, Hadley. Miks sa tahad oma jõudu üle hinnata? Ole ikka realistlik.”
Fonnie tuli tuppa ja istus ema kõrvale. „Kuidas su peavaludega on?” küsis ta.
„Kõik on täiesti korras.”
Fonnie kortsutas kahtlevalt kulmu.
„Mary võib mu eest hoolt kanda, kui midagi juhtub. Teate ju, kui asjatundlik ta on.” Rõhutasin eriti sõna asjatundlik, sest mu ema armastas seda sõna ja see veenis teda tihti. Hetkel ta siiski ainult ohkas ja ütles, et ta mõtleb selle üle tõsiselt järele, mis tähendas, et ta võtab teema jutuks meie naabriproua Curraniga ja muidugi ouija-lauaga.
Ema oli juba pikemat aega olnud huvitatud okultismist. Vahetevahel korraldati spiritistlikke seansse ka meie majas, ent palju rohkem oli neid meie juurest edasi proua Currani juures. Ema jutu järgi oli naaber üleloomulike jõudude uurija ja oli ka lauaga tuttav ning oskas seda veenvalt käsitseda. Mind seansile ei kutsutud, aga kui ema proua Currani poolt tagasi tuli, teatas ta, et ma võin ikkagi minna Bryn Mawri ja et kõik läheb hästi.
Hiljem ma kahtlesin väga tõsiselt proua Currani ennustusvõimes, sest minu puhul osutus see küll jõhkralt valeks. 1911. aastal läksin ma tõepoolest õppima, aga kogu see julgustükk oli määratud nurjumisele veel enne, kui üldse alata sai. Bryn Mawri lahkumise eelsel suvel sai mu vanem õde Dorothea tulekahjus tõsiseid põletushaavu. Kuigi ta oli meie majast juba läinud nendeks aastateks, kui mina seal kasvasin, oli Dorothea alati minu perekonna kõige lahkem ja toetavam liige ja ma tundsin, et ta sai minust aru nii, nagu keegi teine ei saanud ega tahtnudki saada. Kui asjaolud kodus kujunesid liiga lämmatavaks ja pinevaks, läksin ma tema poole ja vaatasin, kuidas ta kaks poissi askeldasid ta ümber, ning tundsin, et rahunen ja taastun.
Dorothea oli tol suvel raseduse lõpul. Ta oli palju poistega üksi kodus ja ühel õhtupoolikul olid nad parajasti kolmekesi verandal, kui Dorothea märkas naabruses asuval tühjal krundil süttinud autokummide virna. Poisid jälgisid seda huviga, aga Dorothea kartis, et tuli võib levida nende õuele. Ta jooksis põlengu juurde ja püüdis jalgadega trampides leeke summutada, aga pikk suvekimono võttis kiiresti tuld. Samuti sukad, ning ta oli juba pihani leekides, kui ta maha kukkus ja ennast veeretama hakkas, et tuld lämmatada.
Kui ta abikaasa Dudley meile kurvast uudisest teatas, olime kõik suvilas Ipswich Bayl. Muretsesime ennast Dorothea pärast haigeks, aga Dudley kinnitas meile, et ta on haiglas ja seal saab ta parima hoolitsuse osaliseks. Tal ei olnud palavikku ja arstid uskusid, et ta paraneb täielikult. Järgmisel päeval sünnitas ta surnud pisitüdruku. Dorothea ja Dudley kurvastasid mõlemad väga, aga arstid kinnitasid endiselt, et Dorothea ise jääb elama. Nad kordasid seda seni, kuni ta suri kaheksa päeva pärast tulekahju. Ema sõitis rongiga matustele, ent meie ülejäänud jäime sügavas masenduses maha Ipswichi.
Mäletan, kuidas ma tundsin, et Dorothea kaotust ma üle ei ela, ja ma ei tahtnudki enam üldse elada. Ema tuli tagasi Saint Louisist ning tõi kaasa Dudley ja poisid. Nad astusid rongilt maha nii haletsusväärsetena, kuid millist lohutust sain mina pakkuda? Neil ei ole ema, mõtlesin ikka ja uuesti.
Ühel õhtupoolikul varsti pärast matust oli Ipswich Bayl kohutav torm ja ma rääkisin ära ühe poisi naabersuvilast, et ta viiks mind paadiga sõitma. Lained peksid vastu vööri ja pressisid üle paadiserva meile otse näkku. Ma ei osanud isegi ujuda, aga tema ei pööranud tagasi ka siis, kui majakavaht signaliseeris, et tuleksime ära. Pilved olid madalad ja hirmuäratavad ning õhk oli raske ja veest soolane. Tundsin kogu aeg, nagu upuksin, ikka ja jälle. Ja kuigi me jõudsime tol päeval kaldale tagasi, jäi tunne, et olen ikka veel väljas lahel ja vajun järjest sügavamale, mind kummitama terveks ülejäänud suveks ning veel kauemakski.
Septembris istusin rongile ja sõitsin ära Bryn Mawri nagu planeeritud, kuid mu sealsed klassikaaslased näisid vibreerivat teisel sagedusel. Minu magamiskorpuse tüdrukud veetsid oma õhtupoolikud salongis, juues teed või kuuma vahust šokolaadi ning lobisedes tutvumisõhtutest ja võimalikest vallutustest. Tundsin ennast täiesti võõrana. Tütarlapsena teadsin, et olen ilus oma säravpunaste juuste, kenade silmade ja heleda nahaga, kuid ma ei näinud üldse hoolivat, kas poisid mind märkavad või mitte. Lakkasin huvitumast riietest ja ka õppetööst. Hakkasin eksamitel läbi kukkuma, mis oli mulle raske ja ka üllatav, kuna olin kogu oma elu olnud hea õpilane, kuigi olin tohutult palju puudunud. Nüüd leidsin, et ma ei suuda ennast kokku võtta, koondada tähelepanu ega huvituda asjadest.
Järgmisel sügisel lasksin ennast Fonniel ja emal ümber veenda ning jäin koju. Ma ei saa öelda, et kodus oleks mul parem olnud kui koolis. Majas polnud kusagile peitu pugeda, et pääseda süngetest mõtetest. Ma ei saanud magada ja kui saingi, painasid mind koledad unenäod Dorotheast ja isast, kus aina kordusid nende elu viimased traagilised hetked. Ärkasin paanikas, mis tõotas veelgi rohkem rõõmutuid päevi ja öid. Ja kui ma nüüd ütlen, et jäin sellisesse tardumusse veel kaheksaks aastaks, siis saate aru, milline elujanu haaras mind just siis, kui mu emale oli jäänud veel nii vähe elada.
Ema põdes aastaid Brighti tõbe − kroonilist neerupõletikku −, kuid ta tervis halvenes kiiresti 1920. aasta suvel. Juuli ja augusti kõige kuumematel nädalatel lahkusin ma väga harva ülakorruse tubadest ja kui pidingi ära käima, jäi tema lõputult muretsema.
„Elizabeth? Oled see sina?” hüüdis ta nõrga häälega, niipea kui kuulis mu samme trepil. Ma ei ole kindel, miks ta pärast kõiki neid aastaid hakkas kasutama mu täisnime, aga just siis üllatasid mind paljudki asjad tema juures. Ta ei sarnanenud enam teraskõva selgrooga nõudliku naisega, kes võis mind alati ühe sõnaga maha suruda. Nüüd oli ta nõrk ja rahutu, hüüdes mind jälle, kui kiirustasin trepist üles: „Elizabeth?”
„Olen siin, ema.” Astusin meie kõige suuremasse tuppa, kus ta puhkas roosa sametiga kaetud kulunud kanapeel. Panin ostukotid maha ja võtsin kübara peast. „Kas sul on liiga palav? Võin ma akna lahti teha?”
„Kas on siis soe?” Ta käed mudisid heegeldatud pleedi ta süles. „Olen üdini külmunud.”
Tõmbasin tooli kanapee juurde ja võtsin ta käed, hõõrudes neid, et veri hakkaks liikuma, aga kust ma ka puudutasin, jäid sinna jäljendid mu sõrmeotstest, justkui oleks ta nahk muutunud leivataignaks. Lasksin ta käed lahti ja ta hakkas niutsuma.
„Mida ma teha saan?”
„Too õde siia. Vajan praegu enda juurde Fonniet.”
Noogutasin ja tõusin, et minna, kuid ta silmad läksid suureks. „Ära mine, palun ära jäta mind üksi.” Nii ma siis istusin jälle ja nii see käis kogu pika õhtu. Ta sõi veidi puljongit ja magas rahutult mõned tunnid. Siis, kesköö paiku, jäi ta äkki rahulikuks.
„Muretsen väga sinu pärast, Elizabeth,” lausus ta. „Mis sinust saab, kui ma kaon?”
„Olen täiskasvanud naine, ema. Mul läheb kõik hästi, luban sulle.”
„Ei.” Ta raputas pead. „Aastaid tagasi proua Curran ja mina rääkisime sinust Dorotheaga.” Ta hingamine oli vaevaline ja ma ei tahtnud, et ta niiviisi heitleks.
„Tst. See ei tähenda midagi.”
„Tähendab küll. Me küsisime temalt mitu korda sinu kohta ja ta lükkas meid tagasi. Tal polnud midagi öelda.”
Olen alati olnud skeptiline okultismi suhtes − laud, küünlavalguse seansid vaikuses ja kirjutamissessioonid punaste rätikutega kaetud lampide valgel −, aga nüüd tundsin, kuidas mind läbis külmavärin. Kas on võimalik, et ema oli tõesti olnud ühenduses