Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin HobbЧитать онлайн книгу.
Hingasin sisse ja püüdsin teda ette kujutada.
Õlgadest oli Verity minust laiem, kuid ma olin temast pisut pikem. Meil mõlemal olid Farseeri perekonna tumedad silmad ja juuksed, aga tema silmad asusid sügavamal koobastes ning tema tõrksates juustes ja habemes oli halli. Kui ma alles poisike olin, oli ta olnud lihaseline ja tugev, jässakas mees, kes käsitses mõõka niisama lihtsalt kui sulge. Viimased aastad olid ta ära kurnanud. Meie rannikut punalaevnike eest kaitstes oli ta pidanud liiga palju aega füüsilise tegevuseta paigal istuma. Aga kui ta lihased olidki kahanenud, oli ta taiu aura kasvanud selliseks, et tema ees seista oli nagu seista lõõmava kolde ees. Tema läheduses viibides tajusin ma pigem tema taidu kui ta keha. Tema lõhnale mõeldes meenusid pikantse lõhnaga värvilised tindid, millega ta kaarte joonistas, peene pärgamendi lõhn ja õrn haldjakoore hõng, mida võis sageli tunda ta hingeõhus. „Verity,” ütlesin vaikselt välja, tundes, kuidas see sõna minus kajab, mu müüridelt tagasi põrkab.
Avasin silmad. Ma ei saanud endast välja küünitada, kui ma polnud oma kaitsemüüre langetanud. Verity ette kujutamine ei aidanud mind, kuni ma polnud avanud teed, mida mööda minu taid pääseks temani ja tema oma minuni. No hästi.
See oli piisavalt lihtne. Oli vaja vaid lõdvestuda. Silmitseda tuld ja vaadata väikesi sädemeid, mis kuumuses kõrgemale tõusid. Tantsivad, hõljuvad sädemed. Unusta valvsus. Unusta, kuidas Will oma taiujõuga vastu seda kaitset lõi ja selle peaegu järele andma sundis. Unusta, et nende müüride hoidmine oli ainus, mis aitas mul mõistust säilitada, kui peksti mu ihu. Unusta iiveldamaajav rüvetatusetunne, mis tekkis, kui Justin jõuga mu teadvusse pääses. See, kuidas Galen oli mu taiuvõimet armistanud ja kärpinud, kuritarvitades oma positsiooni taiumeistrina mu teadvuse kontrollimiseks.
Niisama selgelt, nagu oleks Verity mu kõrval, kuulsin jälle oma printsi sõnu: „Galen on sind armistanud. Sul on kaitsemüürid, millest ma parem ei proovigi läbi tungida, ja mina olen ometi tugev. Sa pead õppima neid müüre langetama. See on keeruline.” Ja need sõnad oli ta öelnud aastate eest, enne Justini sissetungi, enne Willi rünnakuid. Muigasin kibedalt. Kas nad teadsid, et neil oli õnnestunud mu taidumisvõime ära rikkuda? Tõenäoliselt polnud nad sellele mõelnudki. Keegi peaks selle kunagi üles tähendama. Ühel päeval võib taiuoskusega kuningale kasuks tulla, kui ta teab, et kui taidujale taiuga piisavalt tugevasti haiget teha, sulgeb see ta endasse ja muudab ta selles valdkonnas jõuetuks.
Verity polnud jõudnud mulle müüride langetamist õpetada. Saatuse õela naljana oli ta mulle näidanud, kuidas müüre tugevdada, nii et ma saaksin oma isiklikke mõtteid tema eest varjata, kui ma ei tahtnud neid temaga jagada. Ja selle olin ma ehk liigagi hästi selgeks saanud. Kaalusin, kas mul saab kunagi olema ka aega õpitust vabanemiseks.
On aega, ei ole aega, sekkus Öösilm väsinult. Aeg on asi, mille inimesed välja mõtlesid, et oleks, mille pärast muretseda. Sa mõtled sellest nii palju, et mul hakkab pea ringi käima. Milleks neid vanu radu uuesti käia. Nuusi endale uus, mis viiks sinna, kus on liha. Kui sa tahad saaki, siis pead sa sellele ligi hiilima. See on kõik. Sa ei saa öelda, et hiilimine võtab liiga palju aega, ma tahan juba kohe süüa. Kõik on üks. Hiilimine on söömise algus.
Sa ei saa aru, ütlesin talle väsinult. Päevas on just nii palju tunde ja on ainult loetud arv päevi, mil ma saan seda teha.
Miks sa hakid oma elu väikesteks tükkideks ja annad neile tükkidele nimesid? Tunnid, päevad. See on nagu jänes. Kui ma tapan jänese, siis ma söön jänese.Unine põlglik turtsatus. Kui sina saad jänese, teed sa selle tükkideks ning nimetad neid luuks ja lihaks ja karvadeks ja sisikonnaks. Ja nii pole sul kunagi küllalt.
Mida ma peaksin siis tegema, oh tark õpetaja?
Lõpeta vingumine ja tee, mida vaja. Et ma saaksin magada.
Ta andis mulle kerge mõttemüksu, nagu tonksatakse küünarnukiga ribidesse kaaslasele, kes sulle kõrtsileti taga liiga lähedale trügib. Taipasin järsku, kui tihedat sidet ma olin temaga viimastel nädalatel hoidnud. Mingil ajal olin temaga riielnud, et ta kogu aeg mu teadvusse ei poeks. Ma polnud tahtnud tema seltskonda, kui olin koos Mollyga, ning olin püüdnud seletada, et sellised hetked peavad kuuluma ainult mulle. Nüüdne müks tegi selgeks, et olin kleepunud tema külge nii, nagu tema kutsikana minu külge. Tõrjusin esimese instinktiivse soovi temast kõvemini haarata. Selle asemel istusin jälle toolile ja vaatasin tuld.
Lasin müüridel langeda. Istusin veidi aega, suu kuiv, ja ootasin rünnakut. Kui midagi ei juhtunud, mõtlesin veidi ja võtsin müüre veelgi vähemaks. Nad usuvad, et ma olen surnud, meenutasin endale. Nad ei jää ju valvama, et varitseda surnud meest. Siiski polnud mul kerge müüre langetada. Palju lihtsam oli mitte silmi kissitada, kui veepinnalt peegeldus hele päikesevalgus, või võpatamata seista läheneva löögi ees. Aga kui ma lõpuks sellega hakkama sain, tundsin taidu kõikjal ümberringi voolamas, minu kohal jagunemas, nagu oleksin kivi jõevoolus. Mul tarvitses vaid sukelduda ja ma oleksin võinud leida Verity. Või Willi või Burli või Carrodi. Võpatasin ja jõgi eemaldus. Võtsin end kokku ja naasin selle juurde. Tükk aega seisin kõheldes kaldal, julgustades end sisse hüppama. Taiuga ei ole sellist asja, et saaks enne vett katsuda. Sisse või välja. Sisse.
Sisse, ning kohe ma keerlesin ja veeresin, mu isiksus aga lagunes nagu kõdunenud kanepinöör.
Kiud keerdusid lahti ja kaugenesid minust, kõik need katmikud, mis tegid minust minu: tunded, olulised mõtted, luulekatked, mida inimene kogeb ja mis ulatuvad mõistmisest sügavamale, juhuslikud mälestused tavalistest päevadest – kõik need pudenesid laiali. See oli väga hea tunne. Mul oli vaja vaid neil minna lasta.
Aga see oleks tähendanud, et Galenil oli minu suhtes õigus.
Verity?
Vastust ei tulnud. Ei midagi. Teda polnud seal.
Tõmbusin tagasi endasse ja sikutasin oma olemuse jälle oma meele ümber. Avastasin, et see oli võimalik – ma võisin püsida taiu hoovuses ja siiski olla ma ise. Miks oli see varem nii raske tundunud? Jätsin selle küsimuse kõrvale ja kaalusin kõige halvemat võimalust. Kõige halvem oli see, et paari lühikese kuu eest oli Verity olnud elus ja minu kaudu rääkinud. „Ütle neile, et Verity on elus. See on kõik.” Ma olin seda teinud, aga nad polnud mind mõistnud ja mitte keegi polnud midagi ette võtnud. Ent mida muud sai see teade olla kui abipalve? Mu kuninga appikutse oli jäänud vastuseta.
Järsku tundus see täiesti väljakannatamatu ning ma tundsin, kuidas minust väljus taiukarje – nagu oleks mu elu rinnust välja voolanud ja otsima suundunud.
VERITY!
…Chivalry?
See oli ainult mu teadvust riivav sosin, nõrguke nagu aknakardinal pekslev ööliblikas. Nüüd oli minu kord end sirutada, haarata, tasakaalus hoida. Heitsin end tema poole ja leidsin ta. Ta olemus hubises küünlaleegina, mis kipub omaenda vahaloiku kustuma. Teadsin, et varsti on ta läinud. Mul oli tuhat küsimust. Ma esitasin neist ainsa, millel oli tähtsust.
Verity. Kas sa saad minult jõudu võtta, kui sa mind ei puuduta?
Fitz? Küsimus oli nõrk ja kõhklev. Ma mõtlesin, et Chivalry on tagasi tulnud… Ta vaarus pimeduse piiril. …et minult see koorem võtta…
Verity, pane tähele. Mõtle. Saad sa minult jõudu võtta? Saad sa seda praegu teha?
Ma ei… Ei saa. Ei ulata. Fitz?
Ma mäletasin, kuidas Shrewd oli minult jõudu võtnud, et taiu abil oma pojaga hüvasti jätta. Ning kuidas Justin ja Serene olid teda rünnanud, temast kogu jõu välja imenud ja ta tapnud. Kuidas ta oli surnud – nagu mull oleks lõhkenud. Nagu säde oleks kustunud.
VERITY. Heitsin end temani, mässisin end tema ümber, toetasin teda, nagu tema nii sageli oli mind meie taiuühenduse ajal toetanud. Võta minult, käskisin ja avasin end talle. Sundisin end uskuma, et ta käsi on mu õlal, püüdsin meenutada, mis tunne see oli, kui tema või Shrewd minult jõudu võttis. Verity leegike tõusis järsku kõrgemaks ning põles hetke pärast juba tugevalt ja selgelt.
Aitab, hoiatas ta mind, ja siis tugevamini, ole ettevaatlik,