Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas HardyЧитать онлайн книгу.
ilus hommik ja päike pani eredamalt hõõguma karmiinpunase jaki tüdruku seljas ning andis tema elavale näole ja tumedatele juustele pehme läike. Mürdid, pelargoonid ja kaktused olid värsked ja rohelised ning lisasid sel lehetul aastaajal erilise kevadise võlu kõigele – hobustele, vankrile, mööblile ja tüdrukule. Ehkki polnud teada, mis pani tüdrukut üksnes varblastest, musträstastest ja talle nähtamatust farmerist koosneva publiku ees säärast etendust andma – kas naeratus oli algul mõeldud pelgalt selleks, et oma naeratamisoskust katsetada – naeratas ta lõpuks tõeliselt. Ta punastas ennast vaadates ning ennast punastamas nähes punastas veelgi enam.
Selle tegevuse tavalisest kohast ja vajadusest – magamistoas riietumisest – välja veovankrile toomine andis sellele enneolematu uudsuse. Vaatepilt oli hõrgutav. Päevavalgele tuli naise igiomane nõrkus, kuid päike andis sellele originaalsuse ja värskuse. Ehkki Gabriel Oak oleks tahtnud suuremeelne olla, tegi ta seda vaatepilti nähes paratamatult küünilise järelduse. Tüdrukul polnud mingit põhjust peeglisse vaadata. Ta ei kohendanud kübarat, et silunud juukseid, ei surunud kohale lohukest põsel ega teinud midagi, mis oleks õigustanud peegli kättevõtmist. Ta pelgalt silmitses ennast kui looduse naissoost valmisprodukti, ning ta mõtted näisid kanduvat kaugetesse, kuid tõenäolistesse unistustesse, milles meestel oli oma osa – need olid võimalike võitude väljavaated – naeratused viitasid sellele, et kaotati ja võideti südameid. Kuid see oli vaid oletus, tüdruk näis olevat tegutsenud üksnes ajaviiteks ning tundus olevat liiga julge, et tema teole mingit eesmärki omistada.
Voorimehe sammud lähenesid. Tüdruk pani peegli paberisse ja paki tagasi oma kohale.
Kui vanker oli möödunud, tuli Gabriel oma vaatluspunktist välja ning, maanteele laskunud, järgnes veokile teevaltani, mis asus natuke mäejalamist kaugemal, kus tema huviobjekt nüüd peatus, et teemaksu maksta. Väravast kahekümne sammu kaugusele jõudnud, kuulis Gabriel vaidlust, mis toimus kahepennise pärast voorimehe ja teevalta valvuri vahel.
„Perenaise vennatütar istub koormal ja ütleb, et ma olen sulle, vana ihnuskoi, küllalt andnud, ja keeldub rohkem maksmast.” Need olid voorimehe sõnad.
„Hea küll, siis ei pääse perenaise vennatütar edasi,” teatas teevalta valvur ning sulges värava.
Oak vaatas ühelt vaidlejalt teisele ning jäi mõttesse. Kahepennine tundus talle tõepoolest tähtsusetu. Kolmepennisel oli kindel rahaline väärtus – see oli märkimisväärne osa päevapalgast ning sellisena kauplemist väärt, kuid kahepennine – „Võta,” ütles ta, astus ette ning ulatas teevalta valvurile kahepennise. „Lase see noor naine läbi.” Seejärel tõstis ta pilgu tüdruku poole; tüdruk kuulis tema sõnu ning vaatas alla.
Näojoonte poolest jäi Gabriel täpselt püha Johannese ilu ja Juudas Iskarioti inetuse vahele, nagu neid selle kiriku aknal kujutati, kus ta käis, ükski näojoon ei äratanud imetlust ega kutsunud ka esile laitust. Seda näis arvavat ka punase jakiga ja tumedate juustega tüdruk, sest, Gabrielile ükskõikse pilgu heitnud, käskis ta voorimehel edasi sõita. Ehk oli tema pilgus natuke tänulikkust, kuid sõnades ta seda ei väljendanud, tõenäolisemalt ta seda ei tundnud, sest talle läbipääsu võimaldades oli Gabriel tüdruku kaotajaks jätnud, ning teada on, kuidas naised säärast teenet hindavad.
Teevaltamees vaatas eemalduvale veokile järele. „Ilus tüdruk,” ütles ta Oakile.
„Aga tal on omad vead,” tähendas Gabriel.
„Tõsi, farmer.”
„Ja kõige suurem neist on – noh, ikka seesama.”
„Tingimine? Seda küll.”
„Oh ei.”
„Mis siis?”
Ehk natuke solvunud nägusa teelise ükskõiksusest, heitis Gabriel pilgu tagasi, kus ta üle põõsastara tüdruku tegevust oli näinud, ning lausus: „Edevus.”
TEINE PEATÜKK
Öö. Lambakari. Maja sisemus. Teise maja sisemus
Oli toomapäeva, aasta kõige lühema päeva eelõhtu ning aeg lähenes südaööle. Nukraks tegev tuul vihises põhjast üle mäe, kus Oak mõned päevad tagasi oli kollast veovankrit ja vankril istujat silmitsenud.
Norcombe Hill – mitte kaugel üksildasest Toller-Downist – oli üks neid paiku, mis vihjab möödujale, et tema ees on üks maailma kõige püsivamaid pinnavorme. See oli ilmetu kriidist ja mullast kumerus – tavaline näidis neist siledate piirjoontega mügaratest maakeral, mis võivad jääda puutumatuks ka mõne suure vapustuse ajal, samas kui kõrgemad mäed ja pead pööritama panevad graniidist kaljujärsakud kokku varisevad.
Mäe põhjanõlv oli kaetud vanade ja pehastunud pöökide saluga, mille ladvad moodustasid taeva taustal mäeharja kohal hobuselakka meenutava kaarjoone. Täna varjasid need puud lõunanõlva kõige lõikavamate tuuleiilide eest, mis sööstsid metsa ning jätkasid seal puude vahel otsekui torisedes oma takistatud teekonda või puhusid ülemiste okste kohal väsiva oigega. Samad tuuled panid sahisema ja keerlema kuivanud lehed kraavis, aegajalt tõstis tuuleiil mõne lehe õhku ning saatis tiireldes üle rohu. Mõned üksikud kuivanud lehed olid selle südatalve ajani veel okstele jäänud ning langesid sealt nüüd krabisedes ja kuivalt vastu puutüvesid koputades.
Osalt metsaga kaetud, osalt lageda mäe ning silmapiiri vahel, mille kohal mäetipp ähmaselt kõrgus, oli salapärane läbitungimatu varjuline ala, millest kostvatest helidest võis aimata, et seegi ei erinenud palju ülejäänud ümbrusest. Mäge suuresti katvat hõredat rohtu tabas tuul erineva tugevusega puhangutena ning peaaegu erineva mõjuga – mõned tuuleiilid sasisid rohuliblesid tugevasti, teised tuuseldasid neid sügavalt, kolmandad silusid pehme harjana. Inimesed jäid vaistlikult seisma ning kuulatasid, märgates, kuidas puud neist vasakul ja paremal kaeblesid või kirikukoori ühtlase vahelduslauluna teineteisele laulsid, kuidas põõsastarad ja teised allatuule jäävad takistused hääle üle võtsid ning selle vaikseks nuuksumiseks tasandasid, ning kuidas tormav tuuleiil seejärel lõunasse sööstis, et kõrvust kaduda.
Taevas oli selge – vapustavalt selge – ning kõikide tähtede vilkumine näis ühe ja sama keha tukslemisena, mille rütmi määras ühine pulss. Tuul puhus otse Põhjanaela suunas, ning õhtuga võrreldes oli Suur Vanker selle ümber välisküljega itta pöördunud ning oli nüüd meridiaaniga täisnurga all. Erinevus tähtede värvis – millest Inglismaal võis sagedamini lugeda, kui seda näha õnnestus – oli siin tõesti tajutav. Siiriuse ainuomane sära torkas silma oma metalse helgiga, Kapella-nimeline täht oli kollane, Aldebaran ja Betelgeuse särasid lõõmavpunaselt.
Inimese jaoks, kes selgel südaööl mäe otsas seisab, on maakera itta pöörlemine peaaegu nagu kombitav liikumine. Seda tunnet võib tekitada tähtede panoraamne maapealsetest objektidest möödalibisemine, mis saab tajutavaks mõneminutise vaikselt seismisega, tänu mäelt avanevale paremale vaatele taevalaotusse, tuule või üksinduse tõttu, kuid mis iganes selle liikumise mulje tekitab, on see mulje ere ja püsiv. Liikumispoeesia on laialt levinud mõiste, ning selle nautimiseks tuleb seista öötundidel mäe otsas, ning eraldunud und nägevast ja hetkel kõike seda mitte tähele panevast tsiviliseeritud inimkonnast, tuleb vaadelda pikalt ja vaikselt enda väärikat liikumist tähtede vahelt. Pärast säärast öist luurelkäiku on raske maa peale tagasi tulla ning uskuda, et niisuguse üleva liikumise taju tuleb ühelt tillukeselt inimolendilt.
Äkki kostsid sellelt kõrgelt kohalt taeva taustal ootamatud helid. Tuules polnud kunagi nii selgeid ega looduses nii järjestikku kõlavaid helisid. Need olid farmer Oaki flöödihelid.
Helid ei levinud väljas takistamatult, vaid olid kuidagi summutatud ning üldse liiga tasased, et kõrgele või kaugele kosta. Need tulid väikesest tumedast paigast puudesalu ääres paistva põõsastara kõrvalt – lamburionnist, mille siluetist võhik poleks osanud selle tähendust ega otstarvet ära arvata.
Onn sarnanes väikesel Araratil asuva tillukese Noa laevaga ning seda oma traditsiooniliselt siluetilt ja üldilmelt, mida matkivad mänguasjameistrid ning mis sellisena on kinnistunud inimeste kujutlusse kui esmane ja seetõttu kõige kindlam