Ja mägedelt kajas vastu. Khaled HosseiniЧитать онлайн книгу.
vaikuses, kuidas poiss neile muinasjutte välja mõtles. Ja umbes poole aasta eest oli Parwana pealt kuulnud, kuidas Saboor oli Nabile öelnud, et ühel päeval loodab ta oma lood kirja panna. Varsti pärast seda oli Parwana leidnud end koos emaga basaarilt ühes teises linnas ning seal, letil, kus müüdi vanu raamatuid, märkas ta imeilusat kaustikut, millel olid siledad joonitud lehed ja paksud tumepruunist nahast kaaned, mille servadesse oli muster sisse pressitud. Ta hoidis seda käes ja teadis, et ema ei saa selle ostmist endale lubada. Nii oli Parwana valinud hetke, mil poepidaja ei vaadanud, ning kaustiku kiiresti kampsuni alla libistanud.
Aga poole aasta jooksul, mis oli sellest möödunud, ei olnud Parwana ikka veel leidnud endas julgust kaustikut Saboorile anda. Ta tundis kabuhirmu, et poiss hakkab naerma või saab aru, mida ta oli teinud, ja annab klade tagasi. Selle asemel lebas tüdruk igal ööl oma välivoodil, kaustik salaja teki all pihku pigistatud, sõrmed nahka pressitud mustrit riivamas. Homme, lubas ta endale igal õhtul. Homme lähen ma sellega tema juurde.
Hiljem tol õhtul, pärast iftar’i söömaaega, tormasid kõik lapsed välja mängima. Parwana, Masooma ja Saboor kiikusid kordamööda kiigel, mille Saboori isa oli hiigelsuure tamme tugeva oksa külge riputanud. Oli Parwana kord, aga Saboor muudkui unustas teda lükata, sest ta rääkis järjekordset lugu. Seekord oli jutt hiigelsuurest tammest, millel oli tema sõnul võlujõud. Ta ütles, et kui sa midagi soovisid, pidid puu ette põlvitama ja seda sosistama. Ja kui puu nõustub seda andma, laseb ta täpselt kümnel lehel sulle pähe langeda.
Kui kiik peaaegu seisma jäi, pööras Parwana ringi, ütlemaks Saboorile, et ta veel hoogu annaks, aga sõnad jäid talle kurku kinni. Saboor ja Masooma naeratasid teineteisele ning Saboori käes nägi Parwana kaustikut. Tema kaustikut.
Ma leidsin selle kodust, ütles Masooma hiljem. Kas see oli sinu oma? Ma maksan selle sulle kuidagi kinni, ma luban. Ega sa ju pahaks pane? Ma mõtlesin lihtsalt, et see oleks tema jaoks täiuslik. Tema lugude jaoks. Kas nägid tema nägu? Kas nägid, Parwana?
Parwana ütles, et ei pane pahaks, aga sisimas oli ta kokku vajumas. Ta nägi vaimusilmas üha uuesti ja uuesti seda, kuidas tema õde ja Saboor olid teineteisele naeratanud, millise pilgu nad olid vahetanud. Parwana oleks võinud vabalt õhku haihtuda nagu mõni džinn Saboori lugudest, nad polnud tema kohalviibimist üldse märganud. See tegi südamepõhjani haiget. Tol õhtul nuttis ta oma välivoodis väga vaikselt.
Selleks ajaks, kui tema ja õde üksteist olid, oli Parwana varaküpselt mõistma hakanud poiste kummalist käitumist tüdrukute läheduses, kes neile salamisi meeldisid. Ta märkas seda eriti siis, kui ta koos Masoomaga koolist koju jalutas. Kool oli tegelikult küla mošee tagaruum, kus lisaks koraani lugemisele oli mulla Shekib igat külalast lugema ja kirjutama ning luuletusi pähe õppima õpetanud. Shadbaghil oli vedanud, et neil niivõrd tark mees malik’iks on, oli isa tüdrukutele öelnud. Nendest tundidest koju minnes kohtusid kaksikud sageli müüril istuva poistekambaga. Kui tüdrukud möödusid, hõikasid poisid mõnikord midagi, mõnikord viskasid kiviklibuga. Parwana hüüdis tavaliselt vastu ja vastas kiviklibule suurte kividega, samas kui Masooma sikutas teda alati küünarnukist ja ütles mõistlikul häälel, et tuleb kiiremini kõndida, mitte lasta poistel end vihaseks ajada. Aga ta sai asjast valesti aru. Parwana ei olnud vihane sellepärast, et poisid kivikesi loopisid, vaid sellepärast, et nad neid ainult Masooma pihta viskasid. Parwana teadis: nad tegid narrimisest suure etenduse, ning mida suurem etendus, seda sügavam oli nende iha. Ta märkas, kuidas poiste pilgud temalt eemale põrkasid ja Masoomal peatusid, täis meeleheitlikku imetlust, suutmata lahti lasta. Ta teadis, et oma jämedate naljade ja tiiraste irvete taga tundsid nad Masooma ees kabuhirmu.
Siis, ühel päeval, viskas üks neist kivi, mitte kiviklibu. See veeres õdede jalge ette. Kui Masooma selle üles korjas, itsitasid poisid ja togisid üksteist küünarnukkidega. Kummipael hoidis paberit kivi ümber. Kui nad olid kindlasse kaugusesse jõudnud, rullis Masooma kummi maha. Nad mõlemad lugesid kirja.
Ma vannun, pärast seda, kui nägin su nägu,
on kogu maailm võlts ja petlik.
Aed ei saa aru, mis on leht ja mis õis.
Hajevil linnud ei tee vahet seemneil ja püünisel.
Rumi luuletus, üks mulla Shekibi õpetatutest.
Nad saavad targemaks, lausus Masooma itsitades.
Luuletuse alla oli poiss kirjutanud: Ma tahan sinuga abielluda. Ja selle alla oli ta kritseldanud järgmise lisalause: Mul on sinu õe jaoks üks sugulane olemas. Nad võivad koos mu onu karjamaal rohtu süüa.
Masooma rebis kirja pooleks. Ära pane neid tähele, Parwana, ütles ta. Nad on imbetsillid.
Kretiinid, nõustus Parwana.
Naeratuse näole manamine nõudis temalt suurt pingutust. Kiri oli isegi juba halb, aga tõeliselt haavas teda Masooma reaktsioon. Poiss ei olnud kirja kummalegi neist kindlalt saatnud, aga Masooma oli kohe oletanud, et poiss oli luuletuse talle kirjutanud ja sugulase-jutu Parwanale suunanud. Esimest korda nägi Parwana end õe pilgu läbi. Ta sai aru, kuidas õde teda nägi. Samamoodi nagu ülejäänud. Masooma öeldu ajas teda väga vihaseks. See hävitas ta.
Pealegi, lisas Masooma õlakehituse ja laia naeratusega, ma olen juba võetud.
Nabi on igakuisele külaskäigule tulnud. Ta on perekonna edulugu, võib-olla ka kogu küla oma, kui võtta arvesse seda, et ta töötab Kabulis, sõidab Shadbaghi oma tööandja suure läikiva sinise autoga, millel on hiilgav kotkapeakujuline kapotikaunistus, kuidas kõik tema saabumise nägemiseks kokku kogunevad ning külalapsed huilates autoga kaasa jooksevad.
„Kuidas läheb?“ küsib ta.
Nad on kolmekesi onnis, joovad teed ja söövad mandleid. Parwana meelest on Nabi väga nägus oma ilusate kõrgete sarnade, pruunikasroheliste silmade, põskhabeme ja üle pea kammitud paksude mustade juustega. Tal on seljas, nagu ikka, oliivikarva ülikond, mis tundub talle umbes numbri võrra liiga suur olevat. Parwana teab, et Nabi on ülikonna üle uhke, ta sikutab alati selle varrukaid, kohendab revääre ja näpistab püksiviike, kuigi tal pole õnnestunud lahti saada ülikonnaga kaasas käivast kõrbenud sibulate haisust.
„Noh, eile käis meil kuninganna Homaira teed joomas ja küpsiseid söömas,“ lausub Masooma. „Ta kiitis meie oivalist sisekujundust.“ ta naeratab sõbralikult vennale, paljastades kollaseks tõmbuvad hambad, ja Nabi naerab, vaadates oma tassi sisse. Enne kui ta Kabulis töö leidis, aitas Nabi Parwanal õe eest hoolitseda. Õigemini oli püüdnud seda mõnda aega teha. Aga ta ei suutnud. Talle oli see liig. Kabul oli Nabi pääsetee. Parwana kadestab oma venda, aga ei ole tema peale eriti pahane, isegi kui vend ise seda on – ta teab, et igakuise rahatoomise taga on peidus rohkem kui patukahetsus.
Masooma on juuksed ära kamminud ja silmad musta silmapliiatsiga ääristanud, nagu alati, kui Nabi külla tuleb. Parwana teab, et õde teeb seda ainult osaliselt venna pärast ja rohkem seetõttu, et vend on tema side Kabuliga. Masooma meelest on vend seos glamuuri ja luksusega, autosid, tulesid, peeni restorane ja kuninglikke paleesid täis linnaga, ükskõik, kui kauge see side ka polnud. Parwanale meenub, kuidas kunagi ammu tavatses Masooma öelda, et ta on külla lõksu jäänud linnatüdruk.
„Aga kuidas sul läheb? kas sa oled endale juba naise leidnud?“ küsib Masooma mänglevalt.
Nabi rehmab käega ja naerab ta välja, nagu vanasti, kui vanemad talle sama küsimuse esitasid.
„Millal sa mulle siis jälle Kabuli näitad, vend?“ küsib Masooma.
Nabi oli nad kord Kabuli viinud, aasta varem. Ta oli nad Shadbaghist peale võtnud, Kabuli viinud ja mööda linnatänavaid ringi sõidutanud. Ta oli neile näidanud kõiki mošeesid, ostupiirkondi, kinosid, restorane. Ta oli Masoomale näidanud kuppelkatusega Bagh-e-Bala paleed, mis linna kohal mäel seisis. Baburi aedade juures oli ta Masooma esiistmelt üles tõstnud ja ta oma kätel moguli valitseja haua juurde viinud. Nad kõik olid šahh Jahani mošees palvetanud ning siis, siniste mosaiikplaatidega kaetud basseini serval, söönud einet, mille Nabi oli neile kaasa pakkinud. See oli võib-olla olnud Masooma elu kõige õnnelikum