Ja mägedelt kajas vastu. Khaled HosseiniЧитать онлайн книгу.
– ja nagu hiljem välja tuli, müüdi see samal talvel maha.
„See kuulus minu isale,“ ütles Saboor.
„Kas see on Türkmeeni vaip?“
„Jah.“
„Mulle meeldib väga lambavill, mida nad kasutavad. Nende käsitööoskus on uskumatu.“
Saboor noogutas. Ta ei vaadanud kordki naise poole, isegi temaga rääkides mitte.
Kile laperdas, kui Abdullah tuli kandikuga, millel olid teetassid, ja selle Nila ette põrandale asetas. Ta valas naisele tassi ja istus rätsepaistes tema vastu. Nila püüdis temaga vestelda, pommitades teda mõne lihtsa küsimusega, aga Abdullah vaid noogutas oma pöetud pead, pomises ühe- või kahesõnalisi vastuseid ja vaatas talle valvsalt otsa. Ma panin endale mõttes kõrva taha, et mul tuleb poisiga rääkida, teda õrnalt kommete puudumise pärast kergelt noomida. Kavatsesin seda teha sõbralikult, sest mulle meeldis see poiss, kes oli loomu poolest tõsine ja asjalik.
„Kui kaua aega lapse sünnini veel on?“ küsis Nila Parwanalt. Pead maas hoides ütles mu õde, et laps sünnib talvel.
„Teid on õnnistatud,“ lausus Nila. „Sest te ootate last. Ja et teil on nii viisakas noor kasupoeg.“ ta naeratas Abdullah’le, kelle näoilme endiselt ei muutunud.
Parwana pomises midagi, mis võis olla aitäh.
„Ja kui ma õigesti mäletan, on siin üks väike tüdruk ka?“ lausus Nila. „Pari?“
„Ta magab,“ ütles Abdullah tõredalt.
„Ah soo. Kuulsin, et ta on imearmas.“
„Mine too oma õde,“ sõnas Saboor.
Abdullah viivitas, vaadates kord isa, siis Nila poole, kuid tõusis siis püsti, ilmselgelt ei tahtnud ta oma õde kohale tuua.
Kui ma sooviksin isegi nüüd, palju aega hiljem, kuidagi end süüst puhtaks pesta, ütleksin, et Abdullah’ ja tema väikese õe vahel oli tavaline side.aga see ei olnud nii. See oli mõistatuslik värk. Ma ei ole kunagi kahe olendi vahel seesugust tõmmet näinud. Tõtt-öelda oli Abdullah Parile nii isa kui ka vend. Kui tüdruk oli imik, kui ta öösiti nuttis, oli just Abdullah see, kes magamisasemelt üles tõusis, et temaga ringi kõndida. Tema oli see, kes võttis enda peale lapse määrdunud linade vahetamise, teki sisse mähkimise ja uuesti magama kussutamise. Ta oli õega lõputult kannatlik. Poiss käis temaga külas ringi, uhkeldades temaga, nagu oleks tüdruk maailma kõige ihaldusväärsem trofee.
Kui ta endiselt unesegase Pari süles tuppa tõi, palus Nila tüdrukut endale sülle. Abdullah ulatas õe talle ja heitis kahtlustava pilgu, nagu oleks tema sees mingisugune instinktiivne häirekell lööma hakanud.
„Oi, küll ta on armas,“ hüüatas Nila, aga tema kohmetu hüpitamine reetis, et tal puudus väikeste laste hoidmise kogemus. Segaduses Pari vaatas Nilat, heitis pilgu Abdullah’ poole ja hakkas nutma. Poiss võttis lapse kiiresti Nila sülest ära.
„Vaata neid silmi!“ lausus Nila. „Oi, ja neid põski! kas ta pole mitte armas, Nabi?“
„On küll, bibi sahib,“ ütlesin ma.
„Ja talle on antud täiuslik nimi: Pari. Ta on tõesti niisama ilus kui haldjas.“
Abdullah jälgis Nilat, kiigutades Parid kätel, nägu pilviseks tõmbumas.
Teel tagasi Kabuli lösutas Nila tagaistmel, pea aknaklaasi vastu toetumas. Ta ei öelnud tükk aega midagi. Ja siis, äkitselt, hakkas ta nutma.
Ma pidasin auto tee ääres kinni.
Nila ei rääkinud kaua aega midagi. Õlad vappusid, kui ta, käed silme ees, nuuksus. Lõpuks nuuskas ta nina taskurätikusse. „Aitäh, Nabi,“ lausus ta.
„Mille eest, bibi sahib?“
„Et sa mind sinna viisid. Mul oli rõõm sinu perekonnaga kohtuda.“
„Rõõm oli nendepoolne. Ja minupoolne. Meile tegi see suurt au.“
„Sinu õe lapsed on ilusad.“ Nila võttis päikeseprillid eest ja tupsutas silmi.
Ma kaalusin hetkeks, mida teha, otsustades alguses vaikida. Aga naine oli minu juuresolekul nutnud ja sellise hetke intiimsus nõudis lahkeid sõnu. Ma laususin hellalt: „Te saate varsti ka endale lapsed, bibi sahib. Inšallah, Jumal kannab selle eest hoolt. Oodake vaid.“
„Ma ei usu, et kannab. Isegi tema ei saa midagi teha.“
„Muidugi saab, bibi sahib. Te olete väga noor. Kui tema seda soovib, siis see juhtub.“
„Sa ei saa aru,“ lausus ta väsinult. Ma ei olnud teda kunagi nii väsinult, nii kurnatult näinud. „Seda pole. Indias roogiti see kõik minust välja. Ma olen seest tühi.“
Selle peale ei osanud ma midagi öelda. Ma tahtsin tema kõrvale tagaistmele pugeda, ta oma kaissu haarata ja teda suudlustega lohutada. Enne kui ma aru sain, mida ma tegin, olin käe taha sirutanud ja tema käe pihku võtnud. Arvasin, et ta tõmbub tagasi, aga tema sõrmed pigistasid minu kätt tänulikult ja me istusime seal autos teineteisele otsa vaatamata, silmitsedes enda ümber tasandikku, mis oli kollane ja kõrbenud, ulatudes silmapiirist silmapiirini, kuivanud kuivenduskraavidest vaoline, siin-seal põõsad, kivirahnud ja elumärgid. Ma vaatasin mägesid ja elektriposte, Nila käsi minu käes. Minu pilk järgis kauguses liikuvat veoautot, mille sabas oli tolmupilv, ja ma oleksin rõõmuga seal pimeduse saabumiseni istunud.
„Vii mind koju,“ ütles ta viimaks, lastes mu käest lahti. „Ma lähen täna vara magama.“
„Jah, bibi sahib.“ Ma köhisin hääle puhtaks ja lükkasin pisut väriseva käega esimese käigu sisse.
Nila läks magamistuppa ega lahkunud sealt mitu päeva. See polnud esimene kord. Mõnikord tõmbas ta tooli oma ülakorrusel asuva magamistoa akna alla ning istus seal suitsetades, ühte jalga kõlgutades ja tühja pilguga aknast välja vaadates. Ta ei rääkinud sõnagi. Ta ei võtnud magamisriideid seljast. Ta ei pesnud ennast ega hambaid ega kamminud juukseid. Seekord ta ka ei söönud ning just see tekitas härra Wahdatis ebaharilikku ärevust.
Neljandal päeval koputati väravale. Ma tegin selle korralikult pressitud ülikonna ja läikivate kingadega pikale eakale mehele lahti. Temas oli midagi aukartust äratavat ja üsna peletavat, mitte selles mõttes, et ta oleks seal ähvardavalt kõrgunud, vaid sellepärast, et ta vaatas minust otse läbi, hoidis oma poleeritud keppi mõlemas käes, nagu oleks see valitsuskepp. Ta ei olnud veel sõnagi lausunud, aga ma tajusin juba, et ta on mees, kes on harjunud, et talle kuuletutakse.
„Mu tütar ei tunne end vist hästi,“ sõnas ta.
Nii et ta oli Nila isa. Ma ei olnud temaga kunagi varem kohtunud. „Jah, sahib. Kardan, et see on tõsi,“ ütlesin ma.
„Siis astu kõrvale, noormees.“ Ta trügis minust mööda.
Leidsin endale aias tegevust, raiudes pliidi alla puid. Kohalt, kus ma töötasin, avanes mulle selge vaade Nila magamistoa aknale. Akna raamide vahel oli näha ettepoole kummardunud isa, kes oli Nilale lähemale läinud, üks käsi tütre õlale surumas. Nila näol oli selline ilme nagu inimestel, kui neid on ehmatanud järsk vali heli, näiteks ilutulestikurakett või äkilises tuuletõmbuses kinni prantsatanud uks.
Tol õhtul ta sõi.
Paar päeva hiljem kutsus Nila mind sisse ja ütles, et korraldab peo. Kui härra Wahdati oli vallaline, korraldati majas pidusid harva, kui üldse kunagi. Pärast seda, kui Nila sisse kolis, korraldas ta neid kaks või kolm korda kuus. Peole eelneval päeval andis Nila mulle alati üksikasjalikud juhtnöörid selle kohta, milliseid suupisteid ja roogi ma valmistama pean, ning mina sõitsin turule vajalikku kraami ostma. Nende seas oli peamine asi alkohol, mida ma polnud kunagi varem hankinud, sest härra Wahdati ei joonud – kuigi tema põhjused polnud kuidagi seotud usuga, talle lihtsalt ei meeldinud alkoholi mõju. Kuid Nila oli hästi tuttav teatud asutustega – apteekidega, nagu ta neid naljatledes kutsus –, kus sai minu kahekordse kuupalgaga võrduva summa eest osta pudeli ravimit. mul olid selle ülesande täitmise suhtes