Ja mägedelt kajas vastu. Khaled HosseiniЧитать онлайн книгу.

      KAKS

      Sügis 1952

      Isa ei olnud mitte kunagi varem Abdullah’t löönud. Nii et

      Kui ta seda tegi, kui ta virutas pojale vastu pead, täpselt vastu kõrvu – kõvasti, äkitselt ja lahtise käega –, kerkisid Abdullah’ silmadesse üllatuspisarad. Poiss hoidis neid kiiresti silmi pilgutades tagasi.

      „Mine koju,“ pressis isa läbi kokkusurutud hammaste.

      Abdullah kuulis, kuidas eespool Pari nutma puhkes.

      Siis lõi isa teda uuesti, kõvemini ja seekord vastu vasakut põske. Abdullah’ pea nõksatas kiiresti küljele. Nägu kirvendas ja pisaraid tilkus silmadest veel. Vasakus kõrvas vilistas. Isa kummardas nii lähedale, et tema tõmmu kortsuline nägu varjutas täielikult kõrbe, mäed ja taeva.

      „Ma käskisin sul koju minna, poiss,“ ütles ta piinatud ilmega.

      Abdullah oli vait. Ta neelatas ja kissitas isa poole, pilgutades silmi päikest varjava käe all.

      Eestpoolt, väikesest punasest vankrist, hüüdis Pari venna nime, hääl hele ja hirmust värisev. „Abollah!“

      Isa heitis pojale kurja pilgu ja rühkis tagasi vankri poole. Pari sirutas oma asemelt käed Abdullah’ poole. Abdullah andis neile edumaa. Seejärel pühkis ta silmad kuivaks ja järgnes.

      Natuke aega hiljem viskas isa poja poole kivi, nagu Shadbaghi lapsed loopisid Pari koera Shujat – ainult et nemad tahtsid Shujat tabada ja talle haiget teha. Isa kivi langes ohutult Abdullah’st kaugemale. Ta ootas, ning kui isa ja Pari uuesti liikuma hakkasid, hakkas Abdullah neil jälle kannul käima.

      Lõpuks, kui päike oli napilt oma kõige kõrgemast punktist madalamale langenud, jäi isa uuesti seisma. Ta pöördus Abdullah’t vaatama, näis midagi kaaluvat, ning viipas siis.

      „Sa ei anna alla,“ lausus ta.

      Vankrist lipsas Pari käsi kiiresti Abdullah’ omasse. Tüdruk vaatas üles tema poole, silmad veekalkvel, ja ta naeratas oma hambavahega naeratust, nagu ei saaks temaga kunagi midagi halba juhtuda, kui vend kõrval seisab. Abdullah pigistas tüdruku käe oma pihku, nagu ta tegi igal õhtul, kui tema ja ta väike õde, pead-jalad koos, välivoodil magasid.

      „Sa pidid koju jääma,“ ütles isa. „Oma ema ja Iqbaliga. Nagu ma käskisin.“

      Abdullah mõtles: Ta on sinu naine. Minu ema on maha maetud. aga ta teadis, et need sõnad tuleb alla suruda, enne kui need keelele tulevad ja välja pääsevad.

      „Hästi siis. Tule,“ sõnas isa. „Aga et ei oleks mingit nutmist. Kas kuuled?“

      „Jah.“

      „Ma hoiatan sind. Ma ei taha nuttu.“

      Pari naeratas laialt üles Abdullah’ poole ning poiss vaatas õe heledaid silmi ja roosasid ümaraid põski ning naeratas vastu.

      Sealtpeale kõndis poiss vankri kõrval, kui seda mööda konarlikku kõrbepinda edasi veeti, hoides Paril käest. Vend ja õde vahetasid salamisi õnnelikke pilke, kuid ei rääkinud eriti midagi, kartes isa tuju rikkuda ja oma õnne ära rikkuda. Nad olid pikka aega kolmekesi, näha polnud midagi peale sügavate vasekarva kuristike ja hiigelsuurte liivakivist kaljude. Avar kõrb rullus nende ees lahti, olles nagu just nende jaoks loodud, õhk oli liikumatu, kõrvetavalt kuum, taevas kõrge ja sinine. Pragunenud maapinnal sätendasid kivid. Ainukesed helid, mida Abdullah kuulis, oli tema enda hingamine ja rütmiline rataste krigin, kui isa punast vankrit põhja poole tõmbas.

      Mõni aeg hiljem peatusid nad kaljurahnu varjus, et puhata. Isa lasi oiates vankri aisa käest. Ta krimpsutas nägu, tõmbas selja nõgusaks, tõstis näo päikese poole.

      „Millal me Kabuli jõuame?“ küsis Abdullah.

      Isa vaatas alla nende poole. Tema nimi oli Saboor. Ta oli tõmmu nahaga ja tal oli karm nägu, nurgeline ja luider, nina kongus nagu kõrbekulli nokk, silmad sügaval pealuus. Isa oli kõhn nagu piitsavars, aga eluaegne töörügamine oli tema lihased võimsaks teinud, need olid pingul nagu rotangiribad korvtooli käetoe ümber. „Homme pärastlõunal,“ lausus ta, tõstes lehmanahast veepauna huultele. „Kui me kiiresti liigume.“ ta võttis suure lonksu ja kõrisõlm liikus üles-alla.

      „Miks onu Nabi meile autoga järele ei tulnud?“ küsis Abdullah. „Tal on auto.“

      Isa pööritas tema poole silmi.

      „Siis me ei oleks pidanud nii kaugele kõndima.“

      Isa ei öelnud midagi. Ta võttis oma tahmaga kaetud pigimütsi peast ja pühkis särgivarrukaga laubalt higi.

      Pari pistis sõrme vankrist välja. „Vaata, Abollah!“ hüüdis ta erutunult. „Veel üks.“

      Abdullah vaatas sõrmega osutamise suunas ja leidis koha kaljurahnu varjus, kus lebas sulg, pikk ja hall, nagu süsi, mida on põletatud. Abdullah läks selle juurde ja võttis sule rootsust kinni. Ta puhus sellelt tolmukübemed ära. Pistriku oma, mõtles poiss seda ringi keerates. Võib-olla tuvi või kivi-kõnnulõokese oma. Ta oli neid päeva jooksul juba mitu korda näinud. Ei, pistrikule see ei kuulunud. Ta puhus sellele uuesti ning ulatas sule Parile, kes selle rõõmsalt temalt ära napsas.

      Kodus Shadbaghis hoidis Pari padja all vana plekist teekarpi, mille Abdullah oli talle kinkinud. Sellel oli roostes klamber ning kaanel habemega indialane, kellel oli peas turban ja seljas pikk punane tuunika ning kes hoidis auravat teetassi kahe käega. Karbi sees olid kõik Pari kogutud suled. Need olid tema kõige hinnalisemad asjad. Sügavrohelised ja tumepunased kukesuled, valge sabasulg tuvilt, pruun, tumedate laikudega pääsukesesulg, ning sulg, mille üle Pari kõige uhkem oli, küütlev roheline paabulinnusulg, mille otsas oli kaunis suur silm.

      Viimane oli kingitus, mille Abdullah oli talle kaks kuud varem teinud. Ta oli kuulnud teisest külast pärit poisist, kelle perekonnal oli paabulind. Ühel päeval, kui isa Shadbaghist lõuna pool asuvas linnas kraavi kaevas, kõndis Abdullah teise külla, otsis poisi üles ja küsis temalt linnusulge. Järgnesid läbirääkimised, mille lõpuks Abdullah nõustus oma kingad sule vastu vahetama. Selleks ajaks, kui ta Shadbaghi tagasi jõudis, paabulinnusulg särgi all püksivärvli vahele pistetud, olid kannad lõhenenud ja jätsid maha veriseid jälgi. Okkad ja pinnud olid poisi taldadesse tunginud. Iga sammuga läbistas jalgu valusööst.

      Kui Abdullah koju jõudis, leidis ta kasuema Parwana hüti juures tandoor’i ees küürutamas ja igapäevast naani tegemas. Poiss hüppas kiiresti hiigelsuure tamme taha. Ta piilus tüve tagant ning jälgis tööd tegevat kasuema, laiaõlgset naist, kellel olid pikad käed, karedad peopesad ja töntsakad sõrmed; naist, kellel oli punsunud, ümar nägu ning kellel puudus täielikult liblika graatsilisus, mille järgi ta oli nime saanud.

      Abdullah soovis, et ta suudaks naist armastada nii, nagu ta oli armastanud oma ema. Ema, kes oli verekaotusesse surnud Parid sünnitades kolm ja pool aastat varem, kui Abdullah oli seitsmene. Ema, kelle nägu oli tema jaoks nüüdseks peaaegu kadunud. Ema, kes igal õhtul enne magamaminekut poja pea oma käte vahele võttis, seda oma rinnal hoidis ja tema põske paitas ja unelaulu laulis:

      Abdullah oleks tahtnud oma uut ema samamoodi armastada. Ja ta mõtles, et