Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory CarrollЧитать онлайн книгу.
ega naera asjade peale, mis peaksid naljakad olema. Olen väga läbipaistev ega suuda tundeid varjata. Ta ütles: „Lameda, te pole revolutsiooni omaks võtnud.” Ütlesin, et olen tehnokraat ega taha esineda poliitiliste seisukohtadega.” Puhkus ei toonud pingete kasvu mingit vaheldust. 2001. aasta sügisel sai Lameda number ühelt kõne. Tal oli toru vastu võttes halb tunne, aga ta vastas ikkagi. „Chávez küsis, kus ma olen. Vastasin: „Minu president, ma olen otsekohene. Olen puhkusel, istun Miamis Dolphin Malli pingil „Victoria’s Secreti” vastas, kus minu naine ostab aluspesu.” Comandante pani toru hargile, siis helistas järgmisel päeval, et Lameda saabuks otsekohe olulisele kohtumisele. „Oli 11. september. Viisteist minutit hiljem ma vaatasin, kuidas New Yorgi kaksiktorne tabab lennuk. Tagasitulek oli luupainajalik, aga ma vähemalt pääsesin viimasele lennule enne lennuvälja sulgemist. Suundusin otsekohe paleesse. Mind jäeti ootama, seejärel ütles üks abi, et presidendil pole enam vaja minuga kohtuda, et ma võin koju minna.”
Sama aasta detsembris avaldas comandante Guaicaipurole toretsevalt austust, kolides väepealiku sümboolsed säilmed rahvuslikku panteoni Simón Bolívari kõrvale. Riigipea nullis teise Guaicaipuro aeglaselt ja ilma üleliigse kärata. Lameda liitlased sunniti naftakompaniist lahkuma. Lamedat eirates ostis valitsus kokku põduraid energiaettevõtteid. Comandante käskis Lamedal üks kolleeg vallandada, kuna see kavatsevat tema mõrva. Comandante käskis Lamedal annetada 1 miljon dollarit naftatulu Boliivia opositsioonile ning põrnitses tigedalt, kui Lameda reeglitele viidates keeldus. Riiklikku meediasse siginesid Lameda välimust pilkavad hüüdnimed: puupea, kuulipea, munapea. Planeerimisminister Giordani jätkas rünnakut, üllatades kindralit koosolekutel, jättes aruandeid esitamata, rääkides PDVSA hinnangutele vastu. Vastulöögina andis Lameda Chávezile üle toimiku koos oletustega tema kiusaja kohta: Giordani on sündinud Dominikaani Vabariigis, Giordani on Kuuba spioon, Giordani juhib Garibaldi grupi nimelist sotsialistlikku salaühingut. Chávez puhkes naerma ja ütles, et Lameda fantaseerib.
Veebruaris 2002 lasi Chávez ta lahti. President tahtis Aladdini koopasse koostööaltimat valvurit. See kuulutati välja laupäeval enne paastuaega, kui venetsueellased on rannas, joovad, taovad trummi ja tantsivad. Ajalehti ei loe nädal otsa mitte keegi. Lameda ütles, et president lubas tal valitsusse jääda, aga madalamal positsioonil. Kindral vaagis pakkumist mõnda aega, siis ütles ära ja palus ennast kohe vabastada ka relvajõududest. Ta tahtis kõik sidemed katkestada.
See oli pöördepunkt. Lameda sümboliseeris vanamoelisi norme. Ta oli tõsine arvude mees, kes Chávezi retoorilise äikese taustal hoiab nafta voolamas ja riigi arved korras. Ja nüüd ta lahkub. Comandante oli andnud Lamedale ja tervele riigile valiku. Kas temaga või tema vastu. Asi ei seisnud ideoloogias või suurtes poliitilistes erinevustes. See oli hoopis isiklikum. Lameda oli PDVSA-sse suunatud, et allutada sealsed eliitülikoolides haritud parunid comandante tahtele, ent ta oli vähehaaval poolt vahetanud. Peremehe isiksus ja maneerid panid teda nägu krimpsutama, ent parunid võtsid ta omaks. Ja nii ta vahetaski poolt.
2001. aasta lõpuks oli Venezuelas toimunud sündmustel kolm taganttõukavat jõudu. Üks oli mõistagi Chávez. Kui Rahvuskogult erivolitused käes, avaldas ta 49 dekreeti, mis puudutasid põllumajandust, tööstust ja riigiasutusi. Vähesed neist olid tõeliselt radikaalsed, aga dekreetide salajane koostamine ilma kellegagi aru pidamata ajas raevu talupidajaid, suurärimehi ning ametiühinguid. Luis Miquilena, presidendi poliitiline mentor ja niiditõmbaja, läks meeleheitest erru. „Need võltsid revolutsioonilised fraasid… Oleksin võinud talle ütelda: „Aga te pole majandusvallas õieti kellegi tagumikul ühtegi karva puudutanud! Te olete loonud kõige neoliberaalsema majanduse, mis Venezuelas on kunagi olnud. Sellegipoolest te petate inimesi revolutsioonist jahumisega. Niiviisi te veate alt siinseid hulle revolutsionääre ja pealekauba hirmutate inimesi ja ärimehi, kes võiksid teil aidata riiki üles ehitada.”” Seda rääkis Miquilena aastaid hiljem Cristina Marcanole ja Alberto Barrera Tyszkale, Chávezi elulookirjutajatele. 2001. aasta lõpus oli vana rebane veel minister, ent valmis lahkuma. Ta oli oma protežeesse usu minetanud. Ja võib-olla aimas, mis tulekul.
Teine faktor oli erameedia, iseäranis televisioonivõrgud Globovisión, RCTV, Venevisión ja Televen. Nad kallasid Chávezi üle järeleandmatu kriitikaga, arvustades, laites, liialdades ja moonutades kõike, mida ta ütles ja tegi. Uudistelugejad, reporterid ja intervjueeritavad üheskoos esitasid lakkamatult sedasama räiget hurjutust, mis kujutas presidenti kontrollimatu ohuna ühiskonnale. See sütitas protestiliikumise, kuhu põhiliselt astusid vabakutselised. Osa neist võttis tema solvangu escualido omaks kui aunime. Nad organiseerisid streike ja pilkasid pesapallimängude ajal comandante’t, kes loobus staadionidele tulemast ja vaatas oma lemmiku Magallanese mängu telerist. Nad katkestasid presidendi vabaõhusaateid üha valjemate cacerolazo’dega, tulles rõdudele ja tänavanurkadele, et taguda kokku potte ja kulpe. „Salvestame selle lärmi ja paneme CD-le,” naljatas Chávez oma abidega, ent tegelikult vihkas ta cacerolazo’sid kogu südamest.
Ja veel kolmaski jõud. Los amos del valle. Oru peremehed. Ärihaid, töösturid, kindralid ja piiskopid, kelle meelest läks palees möllav ahv juba liiga kaugele. Sõjaväe ja tsiviilisikute vahel tegutses ühenduslülina Caracase kardinal monsinjoor Ignacio Velasco. Vandenõulased kohtusid üksteise villades ning arutasid asju hiliste õhtutundideni, uurisid kalendrit, tegid plaane, lõid viskiklaase kokku. Nad ei tulnud veel päevavalguse kätte, ent kuulujutud juba levisid. Õhk oli ootusest tiine.
Ameeriklased jälgisid kõike pealt. Bill Clinton oli läinud ning tema järeltulija ei mõtelnudki Chávezi taas Valgesse Majja kutsuda. George Bush nägi Venezuela presidenti läbi külma sõja tegelaste, Elliot Abramsi, John Negroponte ja Otto Reichi silmade, kes olid 1980. aastatel Kesk-Ameerikas viinud läbi Reagani administratsiooni mässutõrje ekspeditsioone. Teisisõnu olid nad aidanud kaasa parempoolsete diktaatorite sõjakuritegudele. Kahekümne aasta pärast oli külm sõda läbi, ent mehed tõid Valgesse Majja tagasi täpselt samasugused kahtlused kõige suhtes, mis Ladina-Ameerikas paistis vasakpoolsuse moodi. Nendele USA võimukandjatele oli Fidel Castro koletis inimnahas. Nüüd paistis, nagu oleks Castrole siginenud pärija. Pärija, kellel on naftat. Ameeriklased luurasid 2001. aastal Caracase järele, muretsedes, kas sealsed mürgised aurud ei võiks levida üle kogu regiooni. Seejärel langesid New Yorgi kaksiktornid ja mureks oli veelgi rohkem alust. Vahetult pärast al-Qaida toimepandud veretööd väljendasid peaaegu kõik – Chávez kaasa arvatud – oma solidaarsust USA-ga. See ühtsus jäi siiski põgusaks. Vaid kuu hiljem mõistis Chávez hukka USA pommitamised Afganistanis kui „süütute inimeste mahanottimise”, ajades Washingtoni maruvihaseks.
Ekraan värises, nagu oleks kaameramees närviline või lihtsalt elevil. Kaamera keskendus kellegi jalapaarile, siis libises madalalt ja laialt üle Baralti avenüü. Palee poole marssis miljon jalga, ehk rohkemgi. Tõenäoliselt oli tegemist kõige suurema marsiga Venezuela ajaloos. Marssijad läbisid linna idast läände, trampides jalgu ja lauldes „ta veel kukub, ta veel kukub”. Nüüd oldi Mirafloresest vaid mõne kvartali kaugusel. Järsku, nagu käskluse peale, peatusid nad kõhklevalt. Miski tõkestas rahvamassi. Ekraani nurka imbus halli auru, mis muutis kogu pildi ähmaseks. Pisargaas. Asfalti tabas kivi, siis veel üks ja veel üks, lausa kivirahe. Ekraan värises taas, nagu oleks kaameramees jooksma pistnud. Käes oli 11. aprill 2002 ja troon vankus.
Miraflorese lähedalt saabuvaid kaadreid, mis hoidsid riiki oma kütkes – paistis, nagu need, kes ise ei marsi, vaatavad vähemalt marssi pealt –, tõrjusid kõrvale valitsuse logo ja trompetite puhumine. „See on eriteade informatsiooni- ja kommunikatsiooniministeeriumilt.” Telepilti ilmus pühaliku näoilmega president. Ta kandis ülikonda ning istus laua taha, mille kohal seinal olid Venezuela lipp ja Simón Bolívari portree. „Tere päevast, minu kallid Venezuela kaasmaalased. Nagu ikka, kanname oma vastutuskoormat.” President oli Salón Ayacuchos, kenas suurelehisest mahagonipuust tahveldisega ruumis, kus peeti tseremooniaid televisioonis ülekandmiseks. Ruum asetses palee all, kabeli ja punkri kõrval, mis olid mõeldud trotsima püssikuule ja pomme. President jätkas. „Ma langetasin otsuse – minu kella järgi on praegu kolmveerand neli pärast lõunat – esineda selle