Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory CarrollЧитать онлайн книгу.
mikrofoni poole. Plaza Bolívaril, nägu monitorile suunatud, Chávez naeratas ja noogutas julgustavalt. Naine jätkas. „Minu nimi on Laura Thais Rojas ning ma kuulun Brisas del Paraíso kommuuni. Palun vabandust, mul on lavahirm.” Hääl värises taas. Kõnemaneeri ja vanuse järgi otsustades oli ta arvatavasti lahkunud koolist väga noorena ja vaevu kirjaoskajana. Chávez noogutas, soovitades jätkata. Naine sai enesekindlust juurde. „Aga ma räägin teiega.”
Ja ta rääkiski, juhtides kaamera väikse maja ning köögiviljapeenra juurde. „Siin ma kasvatan salatit, tomatit, redist, veel… kurki, porgandeid, peeti. Saak oli hea.”
Chávez naeratas laialt: „Plaksutame Laurale.” Kõik plaksutasidki. „Ta ütles, et ta kardab, aga seletas kõike täitsa kenasti. Laura, sa rääkisid väga hästi, tead?” Laura naeratas ujedalt. „Jah, sa rääkisid meile salatist, tomatitest, redistest, kurkidest, porgandist, peetidest. Nii, Laura, sul on see köögiviljaaed. Mitu meetrit see on? Räägi mulle.”
„Noh, minu comandante, siin on neli peenart, igaüks kuus meetrit pikk, üks meeter lai. Samuti kasvatan ma vihmausse ja pistan neid mulla sisse.
Neid pole palju, aga nendest on abi. Küsige veel, comandante.”
„Muidugi on ussidest kasu, Laura. Kui tore, loomulik väetis, mitte midagi keemilist või saastavat. Me peame kõik need ressursid ära kasutama, andma tehnika rahva kätte. Kui palju inimesi selles aias koos sinuga töötab?”
Laura, nüüd kindla häälega: „Minu poeg, minu pojapoeg, minu tütar, minu abikaasa. Me töötame koos. Enne elasime kõnnumaal. Siin ma olen õnnelik, sest mul on köögiviljaaed, ning ma olen selle üle uhke.”
„Uhke oma aia üle, ja meie oleme uhked sinu üle, Laura. Räägi mulle midagi, millist toetust sa oled saanud? Räägi veidi sellest.”
„Noh, comandante, peale maa me oleme saanud labida, kõpla, veepaagi, vooliku, seemneid. Tehnilised nõustajad on pidevalt meiega koos olnud, Kuuba õpetajad Sonia ning Arbello.”
Chávezi huuled vormusid naeratuseks ja ta lõi käsi kokku: „Sa seletasid kõike nii hästi. Ja ise ütlesid, et sa kardad esineda!” Kuulajaskond aplodeeris pikalt ja valjult ning kaamera näitas suurelt vana naise nägu. Laura lausa säras suurest õnnest. See oli tema hetk. Sära tema silmis ja tema põski paisutav rõõm polnud kuidagi lavastatud. Pikka silmapaistmatut elu, mil ta paakunud maad harides elatist teenis, anonüümset elu, nagu tema esivanematelgi, oli just puudutanud maagia. President küsis tema nime, tema perekonna, tema aia kohta. Kaamera jäädvustas tema sõnad ning kosmoses asuv satelliit edastas need kogu rahvale.
Enamus venetsueellasi elas suurtes ja väikestes linnades, ent tundis igatsusvalu maal elavate sugulaste ning maa järele, mis olid küngastel asuvatele agulitesse kolides hüljatud. Laura oleks võinud olla igaühe vanaema ning see, kuidas ta näitas üles uhkust ja väärikust, sulatas kõikidel südant.
Saade jätkus. Valimatu monoloog, kuidas põlisameeriklased on sündinud sotsialistideks, hädaldamine, et Chávezi pesapallimeeskond Magallanes kaotas Caracasele, hoiatamine kasuahnete kapitalistide eest, soovitus Leninit lugeda. Peagi pärast seda, kui kirikukellad andsid märku, et kell on 3 pärast lõunat, tuli linnapea, nägu kergendust täis, comandante juurde tagasi. „Härra president, ma kirjutasin just alla ühiskondlikku kasutusse võtmise deklaratsioonile nelja hoone kohta, mis asuvad Plaza Bolívari neljas nurgas. Homme kuulutatakse nad ametlikult ühiskondlikus kasutuses olevaks, president.”
Chávez uuris dokumenti. „Korras!”
Veel üks satelliitlülitus, seekord Barinase osariiki, kus comandante vend kuberner Adán oli ringkäigul jahubanaanide kombinaadis. Comandante, kes jälgis toimuvat oma laua tagant, palus ühel töölisel jahubanaani koorida. „Sa vaata vaid, kui tore. Nüüd praeme tostóne’sid!” Ta ütles, et kiirteed, raudteed, kivimurrud, süvendatud jõed annavad tema koduosariigile uue ilme. Presidendi laua kõrvale ilmus väike poiss. „Näete, gallito on siin! Gallitooo!” See oli tema pojapoja hüüdnimi. Nad kallistasid. „Kas sul on hea? Vaata Bolívari! See ongi Bolívar. Ütle kõigile tere. Kuidas sa sõdureid tervitad?” Poiss andis au. „Täpselt nii. Täitsa sõjamees valmis.” Kuulajad plaksutasid. „Sa laulad Bolívarist. Kuidas see käib?” Comandante ja lapselaps laulsid koos ballaade, siis rahvushümni. Viimane satelliitlülitus Haitile, kus Venezuela ja Kuuba arstid tegutsesid maavärinas kannatanutele püstitatud laagris.
Kaks viimast teadaannet: kanal Orinoco jõe ühendamiseks Kariibi merega, iidne unistus, saab tänu Argentinaga sõlmitavale lepingule teoks. Ja Hiina ning Venemaa lubasid just laenata miljardeid, millega moderniseerida kehvakest elektrivõrku. Elekter tuleb igasse kodusse. Saate lõpetas muusika. Hip-hopparid räppisid vastupanust. Comandante tantsis ja vehkis punase rätikuga. „Braavo, braavo, braavo!” Siis leelutas folkgrupp harfi saatel Venezuela plaanidest. Comandante laulis viimase rea kaasa. Lõpptiitreid saatvad kaadrid olid rõõmurikkad. Hommikune leitsak oli asendunud õhtuse jahedusega, varjud läksid pikemaks, kõik laulsid, tantsid, naersid. Mõne kvartali kaugusel informatsiooni- ja kommunikatsiooniministeeriumis jäid noored kannatlikud ametnikud keskööni tööle, tippides saate üleskirjutust. See oli kokku 89 lehekülge – täiesti keskmise pikkusega. Mõni saade täitis üle saja lehekülje.
2
MIRAFLORESE MÜÜRIDE VAHEL
Comandante oli harjunud hilja ärkama. Teada-tuntud fakt, et ta töötas kaua, kuni kella kolme või neljani hommikul, sünnitas legendi, et ta magab öösel ainult kaks-kolm tundi. Päriselt kippus ta voodist välja kella kaheksa ja üheksa vahel hommikul. Ehkki ta kibeles tööd alustama, pühendas ta suurt tähelepanu isiklikule hügieenile ja kaasnevatele rituaalidele. Hoogne dušš – ta võttis ise aega, et see kestaks alla kolme minuti –, millele järgnesid ülipüüdlik habemeajamine, küünte lõikamine ning pöetud kräsus juuste kammimine. Kehalõhn oli talle vastik, nii et ta võitles troopilise kuumuse vastu tualettvee ja deodorandiga. Abilised imestasid isekeskis, kuidas comandante suutis nii kaua aastaid higi, pori ja määrdeõli sees sõjamees olla.
Peagi pärast ametissepühitsemist 1999. aasta veebruarikuus tekkis tal harjumus veeta ööd Miraflorese palees, mitte aga sõita läbi linna presidendiresidentsi La Casonasse, kus tema naine Marisabel ja lapsed kõrgete valgete müüride taga elasid. See oli praktiline, kuna ta ei soovinud, et soomustatud autode konvoi ajaks juba enne koidikut tema perekonna ja pool linna üles. Pealegi oli ta veetnud enamuse täiskasvanud elust kasarmus ning talle meeldis tööd ja isiklikku elu ühitada. Mõistagi sümboliseeris palee, seesama palee, millele tema sõdurid olid seitse aastat varem putšikatse ajal tormi jooksnud, talle võimu, mida ta oli nii kaua sihtinud.
Tema eluruumid olid kasinad, lausa mungakongi meenutavad, koos väikese hästi korrastatud raamatukapiga, kus leidus traktaate ajaloost, poliitikast, filosoofiast ja kirjandusest. Mõned, nagu Bolívari teosed, püsisid riiulis pikki aastaid. Teised olid põgusad külalised, jäädes vaid mõneks päevaks või nädalaks, kuni nad tegid ruumi uustulnukatele. Kui president sellest toast välja tuli, siis serveeris valges jakis kelner otsekohe väikses portselantassis magusat musta kohvi. Comandante võttis kohvitassi endaga kaasa sala situacional’i, maa-alusesse situatsiooniruumi, kuhu pääses magnetkaardiga. Seal sees kössitas umbes kakskümmend tsiviilisikut ja ohvitseri arvutite, ettekannete ja ajalehtede kohal, rääkis sosinal telefonisse, kirjutas tahvlitele ning kinnitas märkmelehekesi seintele, mida katsid maakaardid ja tabelid. See oli palee närvikeskus, presidendi silmad ja kõrvad. Esimene raport oli pühendatud meediale, ka regionaalsetele ajalehtedele ning varahommikustes jutusaadetes kõlanule. Siis rahvusvaheliste sündmuste lühikirjeldus ning päevaste valitsus- ja parteitoimingute loetelu. Kui avalikkuses pidas president ennast üleval ülespuhutult, siis siin ta talitses ennast ja kuulas tähelepanelikult teisi.
Kui polnud hädaolukorda, sõi ta hommikusööki – maisijahust tehtud võileibu arepa’sid – terrassil, millel olid rookatus, potitaimed, rippvoodi ja suur puust laud, mille taga ta nii töötas kui ka einetas. Söömise ajal luges ta kirju, mida palujad olid talle eelmise päeva avalikel sündmustel ulatanud.
„härra