Hüpnotisöör. Lars KeplerЧитать онлайн книгу.
vasardamas ja kõigis valulikes suundades ringi keerutamas. Aeglaselt läheb linna kohal valgeks. Ta suigatab mõneks minutiks, enne kui Erik Karolinska haiglast tagasi jõuab. Mees püüab tasa olla, aga kui ta voodiservale istub, ärkab Simone üles. Erik ütleb, et käib duši all. Kaugelt on näha, et ta on jälle hunniku tablette neelanud. Kloppiva südamega küsib Simone temalt, mis oli öösel helistanud politseiniku nimi, kuid mees ei vasta ja Simone mõistab, et Erik on poolelt sõnalt magama jäänud. Siis seletab Simone, et helistas sissetulnud kõne numbril ja et vastu ei võtnud mitte politseinik, vaid itsitav naine nimega Daniella. Erik ei suuda ärkvel püsida ja uinub taas. Siis karjub Simone tema peale, nõuab, et too räägiks, süüdistab meest, et see on kõik hävitanud just siis, kui Simone teda jälle usaldama on hakanud.
Naine istub voodil ja vaatab Erikut. Mees ei paista tema ärritust mõistvat. Simone mõtleb, et ei suuda rohkem valesid taluda. Ja siis lausub ta sõnad, mida ta mitu korda on mõelnud, kuid mis samal ajal tunduvad nii kauged, nii piinarikkad ja ebaõnnestunud.
“Meil oleks vist parem lahku minna.”
Simone lahkub magamistoast padja ja tekiga, kuuleb selja taga voodi naksatust ja loodab, et mees järgneb talle, lohutab teda ja räägib ära, mis juhtus. Ent mees jääb voodisse ja Simone suleb ennast külalistetuppa, kus nutab pikka aega ja nuuskab siis nina. Ta heidab diivanile ja püüab magama jääda, kuid saab aru, et ei suuda sel hommikul oma perega kohtuda. Ta läheb vannituppa, uhab silmnäo üle, peseb hambad, meigib end ja paneb riidesse, vaatab, et Benjamin veel magab, jätab talle laua peale sedeli ja väljub korterist, et enne galeriisse minekut kusagil hommikust süüa.
Ta istub kaua Kunsträdgårdeni klaasseintega kohvikus, et kohvi kõrvale ostetud võileiba kuidagi kurgust alla saada. Läbi suure akna näeb ta, kuidas kümmekond inimest valmistavad ette mingit üritust. Suure lava ette on püstitatud roosa telk. Väikese ilutulestikurambi ümber seatakse müratõket. Korraga läheb midagi valesti. Käib kärgatus ja üks ilutulestikurakett sööstab õhku. Mehed koperdavad tagurpidi, komistavad üksteise otsa ja karjuvad. Rakett plahvatab heleda taeva taustal läbipaistva sinise säraga ja majade vahel kaigub.
7
Teisipäeva ennelõuna, kaheksas detsember
Kaks katkimurenenud inimest hoiavad enda vastas halli aknaruutu. Kunstnik Sim Shulman on seganud ookrit, hematiiti, magneesiumoksiidi ja sütt loomarasvaga ning värvid seejärel suurtele kivitahvlitele laiali määrinud. Pehmete armastavate joontega. Pintsli asemel on Shulman kasutanud söestunud otsaga pulka. Selle tehnika on ta võtnud Prantsusmaa ja Hispaania umbes 15 000 aasta tagusest magdaleenide kultuurist, mil fantastilised koopamaalingud tormavate pühvlite, mängivate hirvede ja tantsivate lindudega oli jõudnud haripunkti.
Loomade asemel on Sim Shulman maalinud inimesi: sooje, hõljuvaid, kes peaaegu juhuslikult üksteise peale ja alla jäävad. Kui Simone esmakordselt tema töid nägi, pakkus ta viivitamatult kunstnikule oma galeriis isikunäitust.
Shulmani paksud mustad juuksed on tavaliselt hobusesabasse seotud. Tema tumedad jõulised näojooned annavad tunnistust iraagi-rootsi segapäritolust. Kunstnik kasvas üles Tenstas, kus teda üksi kasvatanud ema töötas Ica toidupoes müüjana.
Kui poiss oli kaheteistkümneaastane, kuulus ta kuritegelikku noortekampa, mille liikmed harrastasid võitluskunste ning röövisid üksi liikuvatelt noorukitelt raha ja sigarette. Ühel hommikul leiti Sim parklas kellegi auto tagaistmelt. Ta oli liimi nuusutanud, teadvuseta ja kehatemperatuur oli langenud ning kui kiirabi viimaks Tenstasse jõudis, oli tema süda lakanud löömast.
Sim Shulman jäi ellu ja sai võimaluse osaleda noorsoo rehabiliteerimisprogrammis. Eesmärgiks seati põhikooli lõpetamine ja mingi käsitööoskuse omandamine. Sim ütles, et tahab saada kunstnikuks, tegelikult teadmata, mida see tähendab. Sotsiaalamet alustas koostööprojekti kultuurikooli ja rootsi kunstnik Keve Lindbergiga. Sim Shulman on Simonele rääkinud, mis tunne oli esimest korda Keve Lindbergi ateljeesse minna. Suur valgusküllane tuba lõhnas tärpentini ja õlivärvide järele. Sim kõndis hiiglaslike lõuendite vahel, mis kujutasid eredaid nägusid, kõigil suud lahti. Aasta hiljem võeti ta seni kõige noorema tudengina kõigest kuueteistkümne aasta vanuses kunstiakadeemiasse vastu.
“Ei, me peaksime need kivitahvlid üsna madalale paigutama,” ütleb Simone Ylvale, oma assistendile galeriis. “Fotograaf saab neid üldvalgusega pildistada. Kataloogis näeb see kena välja. Me peaksime nad lihtsalt põrandale panema, vastu seina, ja suunama valguse…”
“Oi-oi, sealt tuleb nüüd jälle too musirullike,” katkestab Ylva.
Simone pöörab ümber ja näeb, kuidas üks mees ust kangutab. Simone tunneb ta kohe ära: kunstnik nimega Norén, kelle arvates peaks galerii korraldama isikunäituse tema akvarellidest. Mees koputab ja hüüab midagi ärritunult läbi klaasi, enne kui taipab, et uks avaneb sissepoole.
Lüheldane jässakas mees astub sisse, vaatab ringi ja tuleb siis nende poole. Ylva lipsab minema, sõnades midagi telefoni kohta, ning kaob siis kontorisse.
“Daamidel on vist pissihäda,” irvitab kunstnik. “Kas siin mõnda meest ei ole, kellega törts juttu puhuda?”
“Mis teemal?” küsib Simone kuivalt.
Mees noogutab ühe Shulmani pildi suunas.
“See seal on kunst – või kuidas?”
“Jah,” vastab Simone.
“Peened preilid,” ütleb mees põlastavalt. “Teile ei saa küllalt, et vaadata, kuidas türa vittu läheb. Eks ole? Selles on ju asi?”
“Ma tahan, et te lahkuksite,” ütleb Simone.
“Sina ei tule mulle ütlema, mida…”
“Kao minema!” lõikab Simone vahele.
“Mida kuradit,” ütleb mees ja lahkub galeriist, keerab ukse peal ringi, karjub midagi ja haarab endal hargivahelt.
Assistent tatsab nõrgalt naeratades kontorist välja.
“Vabandust, et ma jalga lasin, ma lõin nii kuradimoodi kartma, kui ta eelmine kord siin käis,” selgitab ta.
“Inimene peaks ikka välja nägema nagu Shulman, eks ole?”
Simone naeratab ja osutab kunstniku suurele autoportreele, kus ta poseerib mustas ninja-kostüümis, mõõk pea kohale tõstetud.
Nad naeravad ja otsustavad osta kaks samasugust kostüümi, kui telefon Simone kotis helisema hakkab.
“Simone Barki galerii,” ütleb naine.
“Siin Siv Sturesson kooli kantseleist,” ütleb vanem naishääl teisel pool.
“Ahah,” vastab Simone kõhklevalt. “Tere.”
“Ma helistan, et küsida, kuidas Benjaminiga on.”
“Benjaminiga?”
“Teda pole täna koolis,” selgitab naine, “ja ta pole oma puudumisest teatanud. Me võtame sellisel puhul alati vanematega ühendust.”
“Teate, ma helistan koju ja uurin järele,” ütleb Simone. “Benjamin ja Erik olid mõlemad kodus, kui ma hommikul ära läksin. Ma helistan tagasi.”
Ta vajutab kõne kinni ja valib kohe koduse numbri. Pole Benjamini moodi sisse magada või reeglitele vilistada. Nad on Erikuga mõlemad isegi muretsenud, et poeg on võib-olla liigagi korralik.
Kodus ei võta keegi toru. Erikul peaks ju täna vaba hommik olema. Uus ängistus haarab naist, enne kui ta jõuab mõelda, et Erik lamab, hambad laiali ja ilmselt norskab unetablette täis puugituna, Benjamin kuulab aga kõvasti muusikat. Ta proovib helistada Benjamini telefonil. Poiss ei võta vastu. Simone jätab lühikese teate kõneposti ja proovib seejärel Eriku mobiilile helistada, kuid see on mõistagi välja lülitatud.
“Ylva,” hõikab ta. “Ma pean koju sõitma, ma tulen varsti tagasi.”
Assistent vaatab kontorist, paks kaust käes, naeratab ja hüüab:
“Musi-musi.”
Aga