Hüpnotisöör. Lars KeplerЧитать онлайн книгу.
all. Ta ootab hetke ja jätkab siis:
“Kus sa viibisid esmaspäeval, seitsmendal detsembril?”
Neiu raputab pead.
“Eile,” täpsustab Joona.
“Ma olin siin,” kostab tüdruk nõrgal häälel.
“Suvilas?”
Tüdruk kohtab Joona pilku:
“Jah.”
“Päeva jooksul väljas ei käinud?”
“Ei.”
“Lihtsalt istusid siin?”
Tüdruk viipab voodi ja riigiteaduse-õpikute poole.
“Sa õpid?”
“Jah.”
“Nii et sa ei lahkunud eile majast?”
“Ei.”
“Kas keegi võib seda kinnitada?”
“Misasja?”
“Kas sinuga koos oli veel keegi?” küsib Joona.
“Ei.”
“On sul aimu, kes võis seda sinu perekonnas teha?”
Tüdruk raputab pead.
“Kas keegi on teid ähvardanud?”
Tüdruk paistab teda mitte kuulvat.
“Evelyn?”
“Mis? Mis sa ütlesid?”
Tema sõrmed on kõvasti põlvede vahele pigistatud.
“Kas keegi on su perekonda ähvardanud, on teil vaenlasi, kiusajaid?”
“Ei.”
“Kas sa tead, et su isal oli suuri võlgasid?”
Tüdruk raputab pead.
“Nii see oli,” ütleb Joona. “Su isa laenas raha kuritegelikelt isikutelt.”
“Või nii.”
“Kas see võis olla üks nendest, kes…”
“Ei,” katkestab tüdruk.
“Miks mitte?”
“Te ei saa millestki aru!” ütleb tüdruk kõrgendatud häälel.
“Millest me aru ei saa?”
“Te ei saa millestki aru!”
“Räägi siis meile, mis…”
“Ma ei saa!” karjub tüdruk.
Ta on nii endast väljas, et puhkeb poolelt sõnalt nutma, katmata seejuures nägugi. Kristina Andersson läheb tema juurde ja kallistab teda, ning viivu pärast tüdruk rahuneb. Ta istub politseiniku embuses täiesti tasa, vaid üksikud nutukrambid läbistavad tema keha.
“Kullakene,” sosistab Kristina Andersson lohutavalt.
Ta hoiab tüdrukul pead silitades teda enda vastas. Järsku Kristina karjatab ja lükkab Evelyni eemale, otse põrandale.
“Põrgut, ta hammustas mind… hammustas nagu vana raisk!”
Ta silmitseb hämmeldunult oma veriseid sõrmi. Kaelal asuvast haavast immitseb verd.
Evelyn istub põrandal, peites käe taha segast naeratust. Tema silmad lähevad pahempidi ja ta langeb teadvusetult kokku.
11
Teisipäeva õhtu, kaheksas detsember
Benjamin on end oma tuppa lukustanud. Simone istub raadiot kuulates köögilaua taga, silmad kinni. Toimub otseülekanne Berwaldi kontserdisaalist. Ta püüab ette kujutada elu üksikemana. See ei erineks kuigi palju tema praegusest elust, mõtleb ta irooniliselt. Ma käiksin vist kontsertidel, teatris ja näitustel, nagu üksikud naised ikka.
Ta leiab kapist pudeli linnaseviskit ning kallab endale pisikese napsi tilgakese veega: nõrgalt kollane vedelik raskes klaasis. Välisuks avaneb, kui kööki täidavad Bachi tšellosüidi soojad tämbrid. Kõlab pehme ja kurblik meloodia. Erik seisab ukselävel ja vaatab Simone poole, ise väsimuse pärast tuhkjaskaame.
“Paistab hea,” ütleb ta.
“Seda kutsutakse viskiks,” vastab Simone talle klaasi ulatades.
Naine kallab endale uue napsi, seejärel seisavad nad teineteise vastas ja löövad tõsisel ilmel klaase kokku.
“Sul on olnud raske päev?” küsib Simone vaikselt.
“Kaunikesti,” vastab Erik kahkja naeratusega.
Ta näeb korraga nii kurnatud välja. Tema näol lasub mingi seletamatu ilme, nagu kataks seda õhuke tolmukord.
“Mida sa kuulad?” küsib ta.
“Kas panen kinni?”
“Minu poolest mitte – ilus on.”
Erik tühjendab klaasi ning ulatab naisele, kes täidab selle uuesti viskiga.
“Nii et Benjamin ei lasknudki tätoveeringut teha,” nendib ta.
“Sa oled jälginud kogu draamat telefonivastuvõtjast?”
“Alles nüüd, koduteel, ma varem ei jõudnud…”
“Muidugi mitte,” katkestab Simone, mõeldes naisele, kes tema helistades telefoni vastu võtnud oli.
“Väga hea, et sa kohale sõitsid ja poisi ära tõid,” ütleb Erik.
Simone noogutab ja mõtleb, kuidas kõik tunded on peidus üksteise sees, kuidas ükski suhe ei ole piiritletud ja eraldiseisev, kuidas kõik on kõigega läbi põimunud.
Nad joovad taas ja korraga märkab Simone, et Erik naeratab talle. Mehe viltune naeratus on teda alati põlvist nõrgaks võtnud. Ta mõtleb, kui meeleldi ta magaks mehega kohe praegu, ilma mingi jututa, ilma asja keeruliseks ajamata.
Ühel päeval jääme me kõik niikuinii üksi, ütleb ta endale.
“Ma ei tea midagi,” lausub ta lühidalt. “Või pigem… Ma tean, et ma ei usalda sind.”
“Miks sa ütled…”
“Mul on tunne, nagu me oleksime kõik kaotanud,” katkestab Simone. “Sina ainult magad, või oled tööl või kus iganes. Ma oleksin tahtnud kahekesi midagi teha, reisida, koos olla.”
Erik paneb klaasi käest ja astub sammu tema poole:
“Kas me ei võiks seda teha?” ütleb ta kiiruga.
“Ära ütle nii,” sosistab Simone.
“Miks mitte?”
Erik naeratab, silitab naise põske ja tõsineb siis. Korraga nad suudlevad teineteist. Simone tunneb, kuidas kogu tema keha on selle järele janunenud, suudlusi igatsenud.
“Isa, kas sa tead, kus…”
Benjamin vakatab, kui kööki sisenedes neid silmab.
“Segi olete peast,” ohkab ta lahkudes.
“Benjamin!” hõikab Simone talle järele.
Poiss tuleb tagasi.
“Sa lubasid toidu ära tuua,” ütleb Simone.
“Sa helistasid või?”
“Viie minuti pärast saab valmis,” ütleb Simone pojale rahakotti ulatades. “Sa tead ju, kus Tai söögikoht asub?”
“Ei tea,” ohkab Benjamin.
“Mine otse sinna ja tule kohe tagasi,” õpetab Simone.
“Lõpeta.”
“Kuula ema sõna,” käsib Erik.
“Ma lähen toidu järele kõigest nurga peale, midagi ei juhtu,” ütleb poiss ja läheb esikusse.
Simone ja Erik naeratavad vastamisi, kuulevad välisukse sulgemise mürtsu ja trepist