Hüpnotisöör. Lars KeplerЧитать онлайн книгу.
kriminaalpolitsei saalibändi meeskond kaotab munitsipaalpolitseile, liikluspolitseile, merepolitseile, rahvuslikele sisekaitsejõududele, märulipolitseile ja kaitsepolitseile. See-eest annab toimunu neile ka piisava põhjuse pärast kokku saada ja ennast kõrtsis korralikult lohutada.
Ainsad, keda me võitnud oleme, on laborionud, mõtleb Joona.
Piki politseimaja külge peasissekäigust mööda kõndides pole tal aimugi, et ta ei mängi täna ei saalibändit ega lähe ka kõrtsi. Ta märkab, et keegi on joonistanud ringkonnakohtu istungisaali sildile haakristi. Pikkade sammudega kiirustab ta edasi Kronobergi kohtu poole ja näeb, kuidas kõrge värav ühe auto järel hääletult sulgub. Lumehelbed vahiputka suurel aknaruudul sulavad. Joona möödub politsei ujumishallist ning lõikab otse üle muru hiiglasliku kompleksi otsasissekäigu poole. Hoone fassaad meenutab tumedat läikimalöödud vaske kusagil vee all, mõtleb Joona. Kohtu eelistungite saali ees asuvas pikas rattaparklas pole ühtki ratast; mõlema lipuvarda küljes ripub lipp märja kaltsuna. Joona sörgib metallist sambaaluste vahelt ja kõrge kohrutatud klaaskatuse alt läbi, trambib kingad puhtaks ning astub siis riikliku politseiameti peauksest sisse.
Rootsis vastutab politseisüsteemi eest justiitsministeerium, millel pole aga võimu otsustada, kuidas seadust rakendada. Ainus tsentraalne haldusorgan on riiklik politseiamet, kuhu kuuluvad riiklik kriminaalpolitsei, kaitsepolitsei, politseiakadeemia ja riiklik kriminalistika labor.
Riiklik kriminaalpolitsei on Rootsi ainus keskne operatiivne politseijõud, mis vastutab raske kuritegevuse vastu võitlemise eest riiklikul ja rahvusvahelisel tasemel. Siin töötab Joona Linna üheksandat aastat kriminaalkomissarina.
Joona läheb mööda koridori, võtab kuulutusetahvli juures mütsi peast, laseb silmad üle sedelite joogakursuse ja müügiloleva haagissuvila kohta, üle riigiteenistujate, politsei ja ohvitserkonna ametiühingu teatiskirja ning info taktikalise laskmise klubi muutunud trenniaegade kohta.
Reedel pestud põrand on juba väga must. Benny Rubini kabineti uks seisab poikvel. Kuuekümneaastane halli vuntsi ja päevitamisest liigkortsulise nahaga mees kuulus mõned aastad Palme mõrva uurimisgruppi, ent on nüüd hõivatud kommunikatsioonikeskuse ja uuele raadiosüsteemile Rakel üleminekuga seotud töödega. Ta istub arvuti taga, sigaret kõrva taga, ja tipib midagi hirmuäratava aeglusega.
“Mul on silmad kukla taga,” sõnab ta järsku.
“See võib-olla siis selgitab, miks sul kirjutamine nii kaua aega võtab,” naljatleb Joona.
Ta paneb tähele, et Benny viimane leid on lennukompanii SAS reklaamiga plakat, mis kujutab noort, parasjagu eksootilist pisikestes bikiinides naist kõrrega puuviljajooki imemas. Benny vihastas keelu peale omada paljaste tüdrukutega kalendreid nii väga, et enamik uskus teda koha üles ütlevat. Selle asemel on ta pikkade aastate vältel pühendunud vaikivale tõrksale kodanikuallumatusele. Iga kuu esimesel kuupäeval vahetab ta seinakaunistuse välja. Keegi pole öelnud, et keelatud oleksid lennukompaniide reklaamid, pildid laialiaetud jalgadega uisuprintsessidest, joogajuhendid või Hennesi & Mauritzi pesureklaamid. Joona mäletab plakatit naissprinter Gail Deversiga liibuvates šortsides ja kunstnik Egon Schiele julget litograafiat, mis kujutas punajuukselist naist hargitamas reisi vanaaegses puhvis aluspesus.
Joona seisatab, et tervitada oma kolleegi ja assistenti Anja Larssonit, kes istub poolavatud suuga arvuti ees, sõõrjal näol nii süvenenud ilme, et Joona otsustab teda mitte segada. Selle asemel läheb ta oma tuppa, riputab märja mantli ukse kõrvale, lülitab sisse advenditähe aknal ja sirvib kiiruga läbi oma posti: mingi töökeskkonna-alane üllitis, säästulampide pakkumine, järelepärimine advokatuurist ja kutse personaliosakonnast Skansenisse jõulueelsele koosviibimisele.
Joona lahkub kabinetist, läheb koosolekusaali, istub oma tavalisele kohale, keerab võileivapaki paberist lahti ja hakkab sööma.
Pikal seinal rippuval suurel valgel tahvlil seisab kirjas: riietus, kaitsevarustus, relv, pisargaas, sidevahend, sõiduk, muud tehnilised abivahendid, kanalid, jaamasignaalid, alternatiivsed edastamisvõimalused, raadioside katkestus, koodid, sidekontroll.
Petter Näslund seisatab koridoris, naerab rahulolevalt ja toetub uksepiidale, selg koosolekusaali poole. Petter on kiilas lihaseline kolmekümne viie aastane mees, eriauastmega komissar, mis teeb temast Joona otsese ülemuse. Aastaid on ta flirtinud Magdalena Ronanderiga, panemata tähele naise vaevatud pilku ja pidevaid püüdlusi teda tööalasemale toonile juhatada. Magdalena töötab neljandat aastat jälitusosakonna inspektorina ja on seadnud eesmärgiks lõpetada juuraõpingud enne kolmekümneaastaseks saamist.
Nüüd esitab Petter summutatud häälel Magdalenale küsimusi teenistusrelva valiku ja selle kohta, kui tihti ta püssirauda vahetab, et vintsooned praeguseks kulunud on. Petteri kohmakaid kahemõttelisusi tähele panemata räägib Magdalena, et peab tulistatud laskude üle üksikasjalikku arvet.
“Aga sulle meeldivad suured riistad – või kuidas?” ütleb Petter.
“Ei, tähendab, ma kasutan Glock 17,” vastab Magdalena. “Kuna see saab hakkama kaitseväe 9-millimeetrise laskemoonaga.”
“Kas sa ei kasuta mitte seda Tšehhi oma…”
“Kasutan küll… aga pigem siis m39B-d,” kostab naine.
Mõlemad sisenevad koosolekusaali, istuvad kohtadele ja tervitavad Joonat.
“Ja Glocke on ju ka püssirohugaasi väljutusavadega otse sihiku kõrval,” jätkab naine. “Vähendab tagasilööki nii kuradimoodi ja järgmine lask tuleb kiiremini.”
“Millest Muumitroll mõtleb?” küsib Petter.
Joona naeratab malbelt ja tema helehallid silmad muutuvad lausa jäiselt selgeks, kui ta kostab oma laulva soome aktsendiga:
“Et sellel pole mingit tähtsust ja et otsustavaks saavad hoopis muud asjad.”
“Nii et sinul pole laskurivõimeid vajagi,” irvitab Petter.
“Joona on hea laskur,” lausub Magdalena Ronander.
“Iga asja peale mihkel,” ohkab Petter.
Magdalena ignoreerib Petterit ja pöördub hoopis Joona poole.
“Kompenseeritud Glocki kõige suurem eelis on see, et pimedas pole püssirohugaase raua suudmest näha.”
“Täitsa õigus,” ütleb Joona tasakesi.
Magdalena paistab rõõmus, kui ta oma musta nahkmapi lahti teeb ja pabereid lehitsema hakkab. Siseneb Benny, võtab istet, silmitseb kõiki, lööb labakäe raskelt lauale ja naeratab seejärel laialt, kui Magdalena Ronander talle ärritatud pilgu heidab.
“Ma võtsin selle Tumba juhtumi,” ütleb Joona.
“Mis juhtum see on?” küsib Petter.
“Terve pere pussitati surnuks,” kostab Joona.
“Meil pole sellega mingit pistmist,” ütleb Petter.
“Ma arvan, et tegemist võib olla sarimõrvari või vähemalt…”
“Kuule, lõpeta ükskord ära,” katkestab teda Benny, vaatab Joonale otsa ja lööb peoga uuesti vastu lauda.
“See oli kõigest arveteõiendamine,” jätkab Petter. “Laen, võlad, mängurlus… Tüüp oli Solvalla kihlveokontorites tuntud mees.”
“Mängusõltlane,” kinnitab Benny.
“Ta laenas raha kohalikelt kriminaalringkondadelt ja pidi selle eest tasuma,” lausub Petter kokkuvõtlikult.
Ruumis jääb vaikseks. Joona joob natuke vett, nopib üles mõned võileivaraasukesed ja pistab suhu.
“Mul on selle loo osas mingi tunnetus,” lausub ta summutatult.
“Siis pead paluma üleviimist teise osakonda,” ütleb Petter naeratades. “Riigikrimil pole sellega mingit pistmist.”
“Minu meelest on.”
“Mine Tumba muposse tööle siis, kui seda juhtumit tahad,” ütleb Petter.
“Ma kavatsen seda