Aabitsa kukk. Andrus KivirähkЧитать онлайн книгу.
Mida te lõugate, lollid! Kus on Tuuslar! Kus see mõrtsukas on?
OLEVIPOEG: Pai Kalevipoeg, pai kuningas! Aita meid! Me oleme suures hädas! Meie jalad on sassi läinud, ei saa enam püsti!
KALEVIPOEG: Miks te siis püsti ei saa, mis lollus see jälle on?
ALEVIPOEG: No ei saa! Vaata, jalad on kõik ristirästi: mine võta nüüd kinni, millised siin need minu omad on! Ega ma siis võõraste jalgadega käia saa!
SULEVIPOEG: Appi! Aidake! Kalevipoeg, päästa meid!
KALEVIPOEG: Totakad! Jätke mind rahule! Mul on vaja Tuuslar üles leida! (Jookseb minema.)
ALEVIPOEG (karjub talle järele): Häbi sulle, kuningas, kes sa oma rahva kõige raskemal tunnil hätta jätad! Häbi sulle, reetur!
SULEVIPOEG: Nüüd oleme kadunud! Appi! Appi! (Tuleb Tuuslar.)
TUUSLAR: Mis lahti, mehed?
OLEVIPOEG: Oh kui hea, et sa tulid! Sina oskad meid kindlasti aidata. Vaata, meie jalad on sassi läinud.
ALEVIPOEG: Ja nüüd ei saa püsti tõusta…
TUUSLAR: Selge! See on vana tuttav häda, selle vastu tean ma rohtu küll. Pidage vastu, ma tulen kohe tagasi! (Jookseb, toob ämbri ja viskab Olevipojale külma vett näkku. Olevipoeg kargab püsti.)
TUUSLAR: Noh, jalad leitud?
OLEVIPOEG: Leitud! Ole sa tänatud, Tuuslar! (Tuuslar viskab Alevipojale vett näkku, ka Alevipoeg kargab püsti.)
SULEVIPOEG: Tuuslar, ole mees, viska mulle kah vett! Ma tahan ka oma jalad üles leida!
TUUSLAR: Säh, ega mul kahju ole! (Viskab ka Sulevipojale vett näkku ning seegi kargab püsti.)
ALEVIPOEG: Suur aitäh, Tuuslar! Sina oled ikka õige sõber, mitte nagu see Kalevipoeg. Me ju palusime teda ka, aga ega teda vaeste inimeste kannatused huvita. Sülitas meie poole ja jooksis minema.
SULEVIPOEG: Ma ütlen – mina teda enam oma kuningaks ei pea. Ta on nii palju sigadusi teinud, nii palju häbi meie maale, et aitab! Ta ei ole kellegi kuningas!
OLEVIPOEG: Ta on lihtsalt üks ennasttäis tõusik. Aga oodaku, kuni me soolaäriga raha kokku ajame…
ALEVIPOEG: Jah, vaat siis! Siis me talle alles näitame! (Tuleb Kalevipoeg.)
KALEVIPOEG: Kaduge siit minema, ma tahan Tuuslariga rääkida.
SULEVIPOEG: Tead mis, Kalevipoeg…
KALEVIPOEG (röögatab): Minema!
SULEVIPOEG: Kohe, kohe! Ära nüüd karju niimoodi! (Sosinal teistele.) Päris lolliks läinud! Silmad punnis, ehtne nõdrameelne!
ALEVIPOEG: Lolliks joonud ennast, ma arvan.
OLEVIPOEG: Ei, see on süüfilis. Saunas ju räägiti, et tal on… See mõjub ajule ka!
KALEVIPOEG: Kas te saate juba minema! (Sulevipoeg, Alevipoeg ja Olevipoeg kiirustavad ära.)
KALEVIPOEG: Noh, Tuuslar! Nüüd oled sa siis mu ema ära uputanud. Mida sa veel teha oskad? Milleks sa veel võimeline oled? Ma vaatan sind ja mul hakkab õudne. Kust küll sellised olevused välja kargavad? Sa viskasid mu ema jõkke. Miks? Miks ta seda tegid, suudad sa vastata? Või oskad sa ainult röökida ja lolli mula suust välja ajada nagu maru tõbine rebane!
TUUSLAR: Ma arvasingi, et sa tahad sellest rääkida. Klatime selle ära jah, nagu mehed kunagi! Kas võtame õlled ka ette?
KALEVIPOEG: Ei.
TUUSLAR: Olgu peale. Vaata, ega mul ei ole enda vabanduseks midagi muud öelda kui et – ma olin veidi jokkis. Ikka juhtub ju, suvel eriti. Suvel tuleb igasuguseid asju ette. Ükskord ma hakkasin näiteks sooja peaga tuld tegema, et kala praadida, aga jäin magama ja mets põles maha. Mis sa teed ära! Suvi on kohe selline aeg, et…
KALEVIPOEG: Tuuslar!
TUUSLAR: Jah, jah, ära ole nii peru! Ma kohe seletan. Vaata, täna tuli mul selline mõte, et teen õige natukene seda naisekandmist – see on igavene pull värk, ma olen seda varem sada korda teinud ja kunagi pole midagi juhtunud. Aga seekord jalg libises ja sinu ema kukkus vette. Paha lugu muidugi, aga katsu üle saada. Viska viis pihku ja lepime ära, ma teen sulle õlle ka veel välja, täitsameeste värk!
KALEVIPOEG: Sa oled jälk inimene. Ma arvan, et maailm saab palju õnnelikumaks paigaks, kui ma su maha löön. Igatahes vaiksemaks jääb siin küll, sinu kisa ja lõõtsa venitamist pole tulevikus enam kunagi kuulda… Ma peaaegu unustan oma leina ja muutun rõõmsaks, kui sellele mõtlen. (Tõmbab mõõga.)
TUUSLAR: Ära nüüd jama, ega sa seda ometi tõsiselt mõtle! Sa teed nalja!
KALEVIPOEG: Ei tee. Kuningas ei tee kunagi nalja.
TUUSLAR: Sa ei tohi! Kuningas peab oma rahvast kaitsma, mitte tapma. Sul pole õigust!
KALEVIPOEG: Mind ei huvita. (Tapab Tuuslari, istub tema laiba kõrvale maha ja peidab näo kätesse. Tuleb Siil.)
SIIL: See et, mul oleks üks küsimus…
KALEVIPOEG: Jah, ma juba tean, mida sa küsida tahad. Võta see raibe, vii metsa, lõika tükkideks ja müü maha.
SIIL: Asi on lihtsalt selles, et jänese pesakond tuleb alles kuu lõpus, aga põder ei lase ennast kuidagi ära süüa, lõi hundil jalaga moka lõhki…
KALEVIPOEG: Jah, jah, ole nüüd vait! Korista ta siit minema! Ja head isu! (Lahkub. Siil veab surnud Tuuslari metsa. Kalevipoeg läheb isa hauale.)
KALEVIPOEG: Niimoodi, isa, nüüd, olen ma tõeline kuningas, kes valitseb oma rahvast, mõõk käes. Nüüd nad enam mulle näkku ei irvita. Selja taga muidugi, oma sõnnikuhunnikute taga pikutades, siis kui keegi pealt ei näe. Aga silma ees nad värisevad, lipitsevad, lakuvad mul kätt. On see hea või halb? Vahet pole, igal juhul olen ma üksi. Oh, isa! Miks pidi see just niimoodi minema? Miks on nad nii lollid? Miks hakkab mu süda raevust peksma ja ninasõõrmed vastikusest võbelema kohe, kui nad oma molud võsast välja pistavad? Isa, kuningas olla ei ole üldse lõbus.
Tuleb Sarviktaadi Sulane.
SULANE: Kalevipoeg, jah? Mul on sulle sõna tuua!
KALEVIPOEG: Kes sina veel oled?
SULANE: Sarviktaadi sulane! Ta tahab sind näha! Tal on sulle üks jutt!
KALEVIPOEG: Sarviktaat? Jah, eks mul ole aeg ka see isand ette võtta. Ärgu arvaku, ega ma olen ta unustanud. Ammu olen pidanud plaani teid üles otsida, aga teie urg on kavalasti ära peidetud, seda pole lihtne leida. Juhata mind pealegi Sarviktaadi juurde, ma tahan ka ise teda näha ja öelda, et minu kuningriigis pole mingite Sarviktaatide jaoks ruumi.
SULANE: Sa oled lõbus poiss! Või sina tahad Sarviktaadile sedasi ütelda? Olgu, ma viin su Sarviktaadi juurde. Ja ära karda, Sarviktaat käskis sulle öelda, et ta tahab sinuga ainult rääkida, ta ei tee sulle halba. Sa pääsed terve nahaga maa peale tagasi, ära muretse, kuningas!
KALEVIPOEG: Ära ähvarda mind, põrguahv, muidu lõikan sul saba tagant ja poon su sellega siiasamasse kase otsa. Vii mind oma isanda juurde! Mu mõõgal on praegu hammas verel, ta tahab täna veel tööd teha! (Sulane naerab ning lippab minema, Kalevipoeg kõnnib tema kannul. Nad lähevad põrgusse. Seal istub Põrguneitsi ja suitsetab jämedat sigarit.)
SULANE: