Doktor Proktori ajavann. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
sa muretsesid minu pärast hirmsasti?”
„Tegelikult mitte,” vastas Lise. „Ma magasin. Mida sina tegid?”
„Lugesin „Loomi, kelle olemasolust sa teada ei soovi”, kuni taskulambi patareid tühjaks said. Peatükis Kongo tse-tse-elevandist oligi just magamise kohta kirjutatud.”
„Tse-tse-elevant?” küsis Lise, kuid kahetses kohe oma sõnu.
„Ta kaalub sama palju kui üks maja ja kannatab narkolepsia all,” vastas Bulle. „See tähendab, et ta jääb järsku ja ilma igasuguse hoiatuseta lihtsalt magama ja kukub ümber. Kui sa ohutus kauguses pole, riskid sa sellega, et võid ükskõik millal kaheksateistkümne tonni Kongo tse-tse-elevandiga vastu pead saada. Mõned aastad tagasi keelitati üht tsirkust ostma megasuurt elevanti ühes tillukeses Lillesandi loomapoes. Aga nad ei teadnud, et tegu oli…”
„…Kongo tse-tse-elevandiga,” lõpetas Lise lause, ohkas ja vaatas alistunult aknast välja.
„Täpipealt,” ütles Bulle. „Elevant jäi oma esimese etteaste ajal magama ja pärast seda pidid nad saepuru seest välja kaevama tervelt kolm generatsiooni vene akrobaate.”
„Lõpeta ära, selliseid elevante pole olemas!”
„On ikka küll! Vanaisa rääkis, et ta nägi mõnda oma silmaga ühes Tokyo loomaaias. Nad olid elevandid sinna toonud otse Kongo džunglist ja ajavahe tõttu oli elevantidel ikka veel rütm segi. Ükskord jäi…”
Nii jätkas Bulle oma loba senikaua, kuni takso lõpuks peatus ja juht ütles: „Madamm e mösjöö, pansjonaa le frii kartul.”
Ja nii see tõepoolest oli; nad seisid kõrge kitsa maja ees, mis oli niivõrd viltu, et võis kahtlustada, et müüriladujad olid ehitamise ajal liialt palju punast veini joonud.
Aga pansionaadil olid väikesed mõnusad rõdud ja pimeduses helendav silt, kus seisis: „PANSIONAAT LE FRII KARTUL”. Või õigemini seisis seal: „PAN ONAAT LE FRI KAR U”, kuna üsna mitmetes tähtedes oli tuli kustunud.
Lise maksis taksojuhile ja nad astusid tänavale. Kaugelt kostis lõõtspillimängu ja pudelite pealt lendavate šampanjakorkide heli.
„Ahh,” lausus Bulle, pani silmad kinni ja tõmbas kopsud õhku täis. „Pariis!”
Seejärel läksid nad pansionaadi uksest sisse. Vastuvõtulaua taga seisid naeratav punapõskne naine ja mõnusa olemisega paks mees ja see pani Lise mõtlema emale ja isale kodus Kanonveienil.
„Bonn soar,” ütles naine. Ja kuigi Lise aru ei saanud, mis naine ütles, kõlas see mõnusalt ja ta vastas „tere õhtust”, noogutas kergelt ja tonksas Bullet, kes kohe sügavalt kummardas. Sest Lise teadis, et noogutamise ja kummardamisega ei saa kunagi alt minna. Isegi mitte Pariisis, sest nüüd naeratas paarike veel soojemalt.
„Doktor Proktor?” küsis Lise kõhklevalt ja valmistas end ette uueks keelesegaduseks. Aga tema kergenduseks lõi punapõsise naise nägu särama: „Ah, lö professöör!”
„Jah,” vastasid Lise ja Bulle ühest suust ning noogutasid innukalt.
„Voset famij?” küsis naine, aga nüüd jäid Lise ja Bulle talle otsa vaatama.
„Parle vo fransé?” küsis mees ettevaatlikult.
„Miks sa pead raputad?” sosistas Bulle Lisele.
„Sest ma olen täitsa kindel, et ta küsis, kas me räägime prantsuse keelt,” sosistas Lise talle vastu.
Naine ja mees arutasid leti taga omavahel tükk aega ja Bulle ja Lise mõtlesid, et prantsuse keel on üks täitsa keeruline keel isegi prantslaste jaoks. Et end arusaadavaks teha, pidid nad kasutama nii nägu, mõlemat kätt, kõiki sõrmi ja lõppkokkuvõttes tervet keha.
Lõpuks haaras naine võtme, mis rippus nende selja taga asuval riiulil, tuli leti tagant välja ja viipas puidust trepi poole rutates Bulle ja Lise enesega kaasa.
Kakskümmend kuus trepiastet ja pool koridori hiljem keeras naine lukust lahti ühe toaukse ja andis mõista, et nad sisse astuksid.
Ruum oli sisustatud askeetlikult kahe voodi, ühe diivani, riidekapi ja kirjutuslauaga, mis oli märkmepaberite alla mattunud. Lisaks veel uks, mis viis vannituppa, kus nähtavasti käis hetkel remont. Peegliriiulil kahe joogiklaasi kõrval lebasid igatahes haamer, kruvikeeraja ja liimituub. Seina ääres seisis vann ning ühest roostes torust tilkus vett. Samal ajal kui Bulle oma tualetitarbeid peegliriiulile sättis, asetas Lise oma koolikoti magamistuppa kirjutuslaua kõrvale. Seal tõmbas tema tähelepanu üks joonistus, mis vedeles täpselt lauaplaadi keskel. Ta võttis selle kätte. Pildil oli kujutatud vanni, mis meenutas sedasama, mida ta vannitoas näinud oli. Joonistuse alla oli kribitud suur hulk arve. Need nägid välja nagu arvutused ja sealjuures veel üpris keerulised arvutused. Siin pidi vist küll nii laenama, korrutama kui ka jagama, mõtles Lise.
„Mis see sul on?” küsis Bulle, kes oli vannitoast välja tulnud.
„Ma ei tea,” vastas Lise. „Aga see meenutab doktor Proktori käekirja.”
„Ja see näeb välja nagu Proktori motokiiver,” sõnas Bulle, kes oli avanud riidekapi ukse ja tõstnud sealt välja pruuni nahkkiivri. „Ja need on vist tema pikad valged aluspüksid.”
Roosapõskne prantslanna hakkas vadistama. Ta viibutas dramaatiliselt käsi, kordas sõna „evaporé!” ja tegi sõrmedega linnu, mis justkui minema lendas.
„Ta on kadunud,” ütles Lise.
„Sain aru küll,” ütles Bulle.
Punapõsk osutas küsivalt kõigi oma viie sõrmega esmalt Bulle, siis Lise ja lõpuks omaenda suu poole.
„Mis sa arvad, mida ta nüüd küsida tahab?” küsis Lise.
„Kui palju sõrmi meile suhu mahub,” vastas Bulle.
„Lollakas. Ta küsib, kas me süüa tahame.”
Lise noogutas sügavalt ja tegi kniksu ja tonksas tugevasti Bullet, kes ka kohe noogutas ja kummardas.
Selle peale viis tore naisterahvas nad alumisele korrusele kööki ja pani nad ühe laua taha istuma. Ta serveeris neile kanakoibi või kanatiibu või midagi, mis kana meenutas, ning Bulle arust maitsesid need ülihästi. Tal oli lõpuks kõht nii täis, et ta lasi kuuldavale ühe röhatuse. Ta tõusis välkkiirelt püsti, kummardas viisakalt (see oli tal juba käpas) ning esitas terve rea riimuvaid vabandusi, mis naise ja mehe kõvasti naerma panid, ehkki nad sõnakesti aru ei saanud. Siis haigutas Bulle nii laialt, et tundus, nagu ta pea läheks pooleks.
Naine lahkus ja tuli tagasi kahe komplekti voodiriietega ning andis need neile koos Proktori toa võtmega.
Samal ajal kui Bulle ja Lise oma voodeid tegid, ütles Bulle, et need kanakoivad olid nii väiksed, et võisid vabalt kuuluda ka konnadele. Mõte pani nad naerma, sest kes küll tuleks selle peale, et konnakoibi süüa?
„Hmm,” ütles Bulle mõne aja pärast. „Miks sinu voodi palju kenam välja näeb kui minu oma?”
„Sest on kenam, kui tekk pannakse tekikoti, mitte padjapüüri sisse,” ohkas Lise ja läks Bulle voodi juurde, et poissi aidata.
Seejärel läksid nad vannituppa hambaid pesema.
„Kuidas me professori üles leiame?” küsis Lise.
„Ma olen liiga väsinud, et sellele mõelda,” vastas Bulle haigutades ja pooleldi suletud silmadega ning nihutas peegliriiulil oleva kruvikeeraja eemale, et hambapasta kätte saada. „Küll me homme selle välja mõtleme.”
„Aga kuidas me ta üles leiame, kui keegi ei saa meie jutust aru? Ja meie ei mõista, mida nemad räägivad?”
„Homme peame siis prantsuse keele selgeks saama,” vastas Bulle.
„Homme? Võimatu!”
„Kui