Ma kannan keskööd. Terry PratchettЧитать онлайн книгу.
leekidest eemale. Faasanid ja põldpüüd sööstsid viimasel hetkel õhku, nagu neil kombeks, ja korraga valitses täielik vaikus ja ma nägin seda jänest. See oli suur haavikuemand – kas te teadsite, et vanasti arvasid maainimesed, et kõik jänesed on emased? – ja ta lihtsalt seisis ja vaatas mind ja ümberringi langesid põlevad rohutükid ja jänese taga olid leegid, ta vaatas mulle täpselt otsa ja ma võin vanduda, et kui ta oli kindel, et ma nägin teda, paiskus ta õhku ja hüppas otse tulle. Ja muidugi ma nutsin nagu pöörane, sest see jänes oli nii ilus. Aga isa võttis mu sülle, ütles, et räägib mulle väikese saladuse ning siis ta õpetas mulle jäneselaulu, et ma teaksin, kuidas asi tegelikult on ega nutaks enam. Ja pärast käisime me üle tuha ja seal ei olnud ühtegi surnud jänest.” Vana mees pööras pea kohmakalt Tiffany poole ja tema nägu säras, see tõepoolest säras. Ta säras.
Kust see valgus tuleb? mõistatas Tiffany. See on liiga kollane, nii et leekidest see ei ole, aga kardinad on ju akna ees. Siin on alati liiga nukralt hämar, aga nüüd on siin karge septembripäeva valgus…
„Ma mäletan, et joonistasin sellest rasvakriitidega pildi, kui me koju jõudsime, ja isa oli selle üle nii uhke, et käis terve linnuse läbi ja näitas seda kõigile, et kõik saaksid seda imetleda,” jätkas vana mees innukalt nagu poisike. „See oli muidugi lihtsalt lapse kritseldus, aga isa rääkis sellest, nagu oleks see geeniuse teos. Lapsevanemad on juba sellised. Pärast isa surma leidsin ma selle tema dokumentide hulgast ja tegelikult, kui te olete huvitatud, leiate selle nahkkaustast rahakasti seest. See on ju ikkagi hinnaline asi. Ma pole sellest kellelegi teisele rääkinud,” ütles parun. „Inimesed ja päevad ja mälestused tulevad ja lähevad, aga see mälestus on alati olemas olnud. Mitte ükski raha, mida ma võiksin teile anda, preili Tiffany Aching, kes on nõid, ei suudaks tasuda teile selle imelise mälestuspildi tagasitoomise eest. Seda pean ma meeles, kuni…”
Leegid tardusid hetkeks ja õhk muutus külmaks. Tiffany ei olnud pärast sugugi kindel, et ta Surma nägi, päriselt nägi – võib-olla toimus see kõik mingil kummalisel viisil ainult tema enda peas. Aga kus iganes Surm ka oli, oli ta igatahes seal.
EKS OLNUD KOHANE? märkis Surm.
Tiffany ei taganenud. Sellel poleks olnud mingit mõtet. „Kas sa korraldasid selle?” küsis ta.
NII VÄGA, KUI MA TAHAKSINGI SELLE AU ENDALE VÕT-TA, TEGUTSESID SIIN TEISED JÕUD. HEAD PÄEVA JÄTKU, PREILI TIFFANY ACHING.
Surm lahkus ja parun järgnes talle – väike poiss uue tviidjakiga, mis pani naha koledasti kihelema ja lõhnas vahel pissi järele11, järgnemas isale üle suitseva põllu.
Siis asetas Tiffany käe surnud mehe näole ja sulges austusega tema silmad, kus hääbumas põlevate põldude valgus oli.
V PEATÜKK
KEELTE EMA
Nüüd oleks pidanud järgnema hetk vaikust ja rahu, tegelikult aga järgnes hetk metalli. Lähenesid mõned linnuse valvurid ja nende turvised tegid veel rohkem lärmi kui turvised tavaliselt, sest ükski osa neist polnud valvuritele paras. Juba sadu aastaid polnud Kriidimaal ühtegi lahingut toimunud, aga valvurid kandsid ikka veel turvist, sest turvist on harva vaja parandada ja see ei kulu ära.
Ukse lükkas lahti seersant Brian, valvurite ülem. Tema näol oli keeruline ilme. Selline ilme on inimesel, kellele on äsja öeldud, et kuri nõid, keda ta tunneb sellest ajast peale, kui see oli tüdrukutirts, tappis tema ülemuse, ja ülemuse poeg on ära ja see nõid on endiselt seal ruumis ja põetaja, kes talle eriti ei meeldi, susib talle näpuga vastu tagumikku ja karjub: „Mida sa ootad, mees? Täida oma kohust!”
Kõik see käis talle närvidele.
Ta vaatas Tiffanyle häbelikult otsa. „Hommikust, preili, kas kõik on korras?” Siis jäi ta vaatama parunit, kes lamas toolis. „Ta on surnud, jah?”
Tiffany vastas: „Jah, Brian, on küll. Ta suri kõigest paari minuti eest ja mul on põhjust uskuda, et ta oli õnnelik.”
„Noh, eks see on ju hea,” ütles seersant, aga siis tõmbus tema nägu nutust krimpsu, nii et järgmised sõnad tulid niisketena, neelatuste saatel. ”Tead, ta oli meie vastu tõesti väga hea, kui minu vanaema haige oli: ta laskis talle iga päev sooja sööki saata, lõpuni välja.”
Tiffany võttis Brianil käest, ilma et see oleks vastu hakanud, ja vaatas tema selja taha. Ka teised valvurid nutsid, ja nutsid nad seda enam, et nad teadsid, et on suured tugevad mehed – vähemalt nad ise lootsid nii – ega tohiks üldse nutta. Aga parun oli alati olemas olnud, ta oli osa elust nagu päikesetõus. Hea küll, võib-olla ta tõesti hurjutas, kui sa postil magama jäid või sinu mõõk nüri oli (hoolimata tõsiasjast, et niikaua, kui keegi üldse mäletas, polnud ühelgi valvuril olnud vaja kasutada oma mõõka millekski muuks kui moosipurgi kaane pealtkangutamiseks), aga lõppude lõpuks oli ta ikkagi parun ja nemad olid tema mehed, ja nüüd teda enam polnud.
„Küsi talt, mida ta roobiga tegi!” kriiskas põetaja Briani selja tagant. „Lase käia, küsi talt, mida ta rahaga tegi!”
Põetaja ei näinud Briani nägu. Tiffany nägi. Ilmselt oli Brianile jälle näpuga vastu tagumikku susatud, ja korraga muutus ta kaameks.
„Anna andeks, Tiff… see tähendab, preili, aga see naine siin ütleb, et tema meelest olete te toime pan’d mõrva ja röövimise,” ütles ta ja tema nägu lisas, et näo omanik praegusel hetkel seda ei arva ja ta ei taha kellegagi pahuksisse minna, kõige vähem veel Tiffanyga.
Tiffany tasus talle väikese naeratusega. Pea alati meeles, et sa oled nõid, ütles ta endale. Ära hakka karjuma, et oled süütu. Sa tead, et oled süütu. Sa ei pea karjuma. „Parun oli nii lahke ja andis mulle raha… selle eest, et ma hoolitsesin tema eest,” ütles ta, „ja ma usun, et preili Spruce kuulis tahtmatult pealt, kui parun seda tegi, ja tal tekkis vale ettekujutus.”
„See oli suur hulk raha!” ei jätnud preili Spruce, näost punane. „Suur kast paruni voodi alt oli lahti!”
„See kõik on tõsi,” kinnitas Tiffany, „ja paistab, et preili Spruce kuulas kogemata üsna pikka aega.”
Mõned valvurid itsitasid ja see ajas preili Spruce’i veel enam vihale – kui see oli võimalik. Ta ründas edasi.
„Kas sa salgad, et sa seisid siin, kaminaroop käes ja teine käsi tules?” nõudis ta, nägu punane nagu kalkuni lott.
„Palun, ma tahaksin midagi öelda,” lausus Tiffany. „See on üsna tähtis.” Ta tundis nüüd, kuidas kärsitu valu rabeleb, et vabaks saada. Tema käed muutusid külmast higist niiskeks.
„Sa tegid musta maagiat, tunnista seda!”
Tiffany hingas sügavalt sisse. „Ma ei tea, mis see on,” ütles ta, „aga ma tean, et ma hoian praegu oma õla kohal viimast valu, mida parun oma elus tundis, ja ma pean sellest lähemal ajal vabanema, aga siin ma sellest vabaneda ei saa, sest siin on liiga palju inimesi. Palun! Ma pean kohe vabasse õhku saama!” Ta lükkas preili Spruce’i eest ja valvurid astusid kärmelt ise kõrvale – põetaja äärmiseks pahameeleks.
„Ärge laske teda minema! Ta lendab ära! Nõiad teevad just niimoodi!”
Tiffany tundis linnuse ruumide paigutust väga hästi: kõik tundsid seda. Trepist alla minnes jõuti siseõuele ja just sinna ta kiiresti suunduski, tundes, kuidas valu vähkreb ja lahti rullub. Valusse tuli suhtuda nagu mingisugusesse loomasse, keda saab vaos hoida, aga see aitas ainult mingi aja. Umbes niikaua kui… nojah, tegelikult praeguse hetkeni.
Seersant Brian ilmus Tiffany kõrvale ja Tiffany haaras tal käest. „Ära küsi, miks,” pressis ta kokkusurutud hammaste vahelt, ”aga viska oma kiiver õhku!”
Brian oli piisavalt tark, et käsk täita, ja viskaski oma kiivri õhku nagu supitaldriku. Tiffany virutas valu sellele järele ja tundis selle kohutavat siidisust, kui see vabadusse pääses. Kiiver peatus õhus, nagu oleks vastu nähtamatut seina põrganud, ja kukkus siis sillutiskividele.
Vanad kangameistrid kasutasid uriini villase riide valmistamisel värvikinnistina, nii ei läinud värvid laiali; selle tulemusel võisid riided mitu aastat natuke lõhnata. Isegi preili Tick poleks suutnud seda paremini ära seletada ja ise rahulikuks jääda, kuigi tema oleks võib-olla kasutanud väljendit „väljutatud kehavedelikud”.