Eike. Rein PõderЧитать онлайн книгу.
– kellegi kurja inimese mõõk on tema mõrsja tapnud!
Kes teab, kuidas kõik veel oleks läinud, kui mitte järgmisel päeval poleks Turaida lossihärra ruumidesse tormanud segase olemisega mees, kes nimetas ennast Peter Kudriniks. Ja temalt saadi teada kogu tõde Mai Roosi surmast.
Neid oli kaks meest, kaks poola soost endist sõjameest, kes olid varem olnud Poola kuninga Sigismundi teenituses. Kuid aegamisi sattusid mõlemad, nii too Kudrin kui ka ta kaaslane Adam Jakubowski, kurjuse teele, kuni nad said kodumaal hakkama mõrvaga ja pidid Poolamaalt põgenema. Turaida lossihärra võttis Adami ja ta seltsilise enda juurde teenistusse.
Ühel päeval nägi Jakubowski Roosi ja neiu ilu tegi tema segaseks. Ta mõistis, et niisamuti ta Mai Roosi enda omaks ei saa. Ja ta otsustas kasutada julmust ning jõudu. Kuulnud, et Roos ja Viktor on kihlumas, otsustas Jakubowski kiiresti tegutseda.
Nii et tegelikult suundus paha aimamatu Mai Roos tol päeval kohtuma petise ja julmuriga. Jakubowski ründas teda. Neiu oli oma au kaotamas. Viimases hädas ütles ta mõistus talle ette ainukese pääsetee. Ta võttis kaelast rätiku, mille Viktor oli talle kinkinud. See oli valget värvi. Ja tal õnnestus endisele sõjamehele kinnitada, et see on imerätik, mis kaitseb selle kandjat kõige halva, isegi mõõgatera eest.Ülbe, mõtlematu, ennast täis Jakubowski jäi seda uskuma.
Mai Roos teadis muidugi, mis temaga juhtub. Mõõk läbistas ta kaela. Rätik värvus punaseks. Mai Roos langes surnult maha. Aga ta hea nimi oli päästetud.
Kui Jakubowski nägi, mida ta oli teinud, kaotas ta mõistuse. Ta pillas oma mõõga Hea Mehe allikasse ja põgenes. Pärast leiti ta metsast. Mees oli enda üles poonud.
Mai Roos maeti valges riides, mirdiokstega ehitult. Tema rätik maeti temaga koos. Kudrin, kes oli selle loo oma seltsilisest ja endast kohtule ära rääkinud, vabastati Viktori pealekäimisel süüdistusest. Ka too väike hirmunud tüdruk leiti üles – ja temagi kinnitas Kudrini sõnu.
Viktor lahkus Turaidast murtud mehena. Pärast seda ei olnud temast minagi kuulda…
Jah, lapsed, niisugune hale ja ilus lugu. Aga ma usun, et see võib tõsi olla. Miks rahvas seda muidu mäletab…
Eike, paneme nüüd meiegi oma lilled sinna teiste kõrvale…
Mai Roosi lugu vapustas mind väga. Ma elasin sellesse nii sisse, et tundsin end aeg-ajalt tolle väikese üheksa-aastase tüdrukuna ja nägin kõike nagu oma silmadega. Ka Gutmani liivakivikoopa jahedus, mis pärines mäe seest, samuti väljavoolava allika hõbeselgus olid vaid kinnitanud, et kõik oligi nõnda toimunud, et see sündmus on alles, lehvis selle koha kohal edasi. Mulle tundus, et ma lausa kuulsin selle aja häält. Ja ma hakkasin kuuldud lugu täiendama oma kujutlustega. Seepärast olin kogu tagasitee vait. Vait olid teisedki, isegi poisid ei lärmanud nagu tavaliselt. Mõned meist olid siiski ostnud ilusad pajupuust tehtud ja põletuskirjadega kaetud sigulda kepid ja vahetasid neid sõbralikult omavahel. Mul jäi üle vaid kahetseda, et polnud seda teinud. Raha mul ju veel Riiast lahkudes alles oli – kepp maksis kolm rubla. Lisaks keppidele müüs kepimüüja, üks vana mees, ka veel korvikesi. Kui mitte kepi, siis korvikese oleksin pidanud kindlasti ostma! Kuidas ma seda ekskursiooni ja Siguldat edaspidi muidu mäletada suudan!
Aga… nagu oleks sellest kurvast legendist veel vähe – teispool Valgat toimus me bussiga liiklusõnnetus. Vastutulev veoauto riivas bussikülge, buss hakkas vingerdama ja libises viimaks kraavi. Õnneks oli selleks hetkeks hoog juba väike. Õpilased said vaid väiksemaid muhke ja põrutusi, aga kuna mina istusin akna all ja just see aken purunes, siis riivas üks klaasikild mu kaela ja kriimustas seda. Mu taskurätt oli verine, ja õpetaja Luule sidus bussi esmaabikastikesest pärit sidemega mu kaela kinni ja lohutas jälle mind nagu üks varasemgi kord. Hea, et nägu terveks jäi! mõtlesin endamisi, kui kael kipitas ja ma pidin seda kogu aeg katsuma. Aga kodus oli Koidula endast lausa väljas ja tänitas, mis kõik oleks võinud juhtuda, ning ütles midagi krõbedat ka õpetaja Luule kohta, kuigi tema polnud ju milleski süüdi…
Aga sel õnnelikul õnnetusel oli oma hoiatus. Tookord ma muidugi veel ei teadnud, et elu saadab meile mõnikord teateid ja vihjeid olematuist ja juhtumata asjust. Ent kuidas ma oleksin võinud arvata, et Mai Roosi lugu märgib kõigi meie tüdrukute hulgast ära just minu…
Kõik juhtus umbes kuu aega hiljem ja pisut teisel moel, aga tegelikult selsamal põhjusel… Isegi rätik oli olemas.
Ilmselt olen siiski sündinud Neitsi märgi all, kuigi mu passis seisab sünnikuupäevana neljas august. Kust muidu mu häbelikkus, millest ma mõnikord kohe kuidagi üle ei saa. Kuigi läks nii, et ma ei jõudnudki seda naistele looduse poolt tasuta jagatud kingitust (või hoopis tülikust?) kuigi kaua endaga kanda. Võib-olla oli ka see mu saatus. Õnnetuseks ei oska ma seda kaotust nii pika aja takka ka enam pidada.
Mõnikord olen mõelnud, nagu vist paljudki tänased naised, aga küllap kõigi aegade naised – et oleksin pidanud sündima teisel ajastul, mingi igavama elu jaoks. Teine mõte – ma oleksin võinud nunnaks saada. See poleks üldse paha variant olnud. Oleksin olnud kättesaamatu kogu sellele meeste-maailmale.
Vett oli põrandale nirgunud, katsusin oma keha veel siit ja sealt, nagu soovides ühest või teisest voldist vabaneda, ning noogutasin siis peeglisolijale. Kellele ma siis nüüd õieti naeratan? küsisin endalt samas – kas tõesti iseendale? Nojah, oma teisele minale, keda võiks ju ka mõne teise nimega kutsuda, ja sõnan:” Noh, eks ta ole!” Ja tema noogutas mulle väikese, imeväikese viivituse järel vastu.
Järsku meenus mulle kunagi loetud tarkus, et peeglisse ei tohiks järgemööda üle poole tunni vaadata, et peegel võtab pikkamisi midagi sinust endasse ega mõtlegi seda tagastada. Ja selle suudab sealt kätte saada keegi, kes valdab teatud oskusi. Niisiis, me peegelpildid polegi päriselt meie omad. Ah, kõigest sest olen ma ju üritanud kirjutada. Jah, ühes „Peegli” nimelises metafüüsilises novellis, mida ma pole söandanud kusagil ära trükkida.
Heitsin veel ühe pilgu. Ning peegli-teisik noogutas mulle jälle imeväikese viivituse järel – jah, nii see just on. Ning ta lubas mul selle päeva sisse astuda.
EEDENI LÕPP
Eedenis, nagu me hästi teame, nagu teadis Milton ja on teadnud veel paljud kirjanikud, ei ole võimalik kuigi kaua viibida. Nõnda pidid ka Aadam ja Eevagi sealt lahkuma. Igaühes meist on oma eeden. Mis tähendab, et lapsepõlve süütu aeg saab ükskord otsa, mõnel varem, mõnel hiljem, kuid mitte kunagi kõigil ühel ajal.
Minu eeden lõppes ootamatult sel 1962. aasta jaaniõhtul, mil-lest mul on raske algusest lõpuni rääkida. Aga ma üritan…
Võib-olla peaksin siiski alustama kaugemalt.
Tol kevadisel poolaastal olime koolis õppinud tantsimist. Ikka õpetaja Luule innustusel, kes oli kõige uue ja huvitava eestvedaja me koolis sellest peale, kui ta meile tuli. Ta hakkas meile koolimaja suures saalis, kus kunagi peeglite ees tantsisid paruni külalised, õpetama lihtsamaid tantse nagu valss ja fokstrott. See oli nõnda põnev – tantsida peeglite vaateväljas ja seda ise peaaegu näha. Muidugi oli õpetaja teinud valiku ka poiste hulgas. Kellegagi koos tantsida oli põnev, selles ligiduses ja teineteisest kinnihoidmises oli kui saladus, mida poleks osanud aimatagi.
Ja justkui kõige selle järjeks ehitati juuni algul Melliste parki tantsuplats, mis oli mõeldud jaaniõhtu tarvis; see jäi võrkpalliplatsi lähedusse, ümberringi metsikuks kasvanud jaapani sirelid ja jasmiini põõsad, kunagise Melliste ilupargi asukad, mis moodustasid jaanipäeva aegu kui lõhnava ringi. Ja tulevasel jaanitule kohal, sealt mõnikümmend sammu häärberi poole õitses ning lõhnas valge ristik, mille saatuseks oli trambitud saada.
Just sinna, kunagisele mõisa peahoone esisele platsile kuhjati paar päeva enne jaaniõhtut mitu koormat palginotte, pinde, lisaks väljajuuritud kände ning ärasõidetud autokumme. Püramiid sai kõrge, tuli pidi tulema vägev.
Terve see päev oli minu jaoks üksainus ootus. Ma ei saanud kusagil asu. Panin juba varakult selga kleidi, mille Koidula oli mulle õmmelnud. See oli meelespealilleline ja liibus mu keha ümber usalduslikult ning hellalt ja ma tundsin ennast suurepäraselt. Kleit andis