Eike. Rein PõderЧитать онлайн книгу.
nagu oleks talle minu luule kritiseerimisest veel vähe, hakkas ta otsima mu natuuri nõrku kohti. Oh, neid oli, ja tema ju nägi neid teistest paremini! Kuid ta ründas mind tõeliselt ootamatust küljest – mul polevat oma noormeest seepärast, et olen frigiidne. (Temal juba oli selleks ajaks üks vibalik ja pikkade rasvaste juustega noorluuletaja, kellest lõpuks kedagi ega midagi ei saanudki, olgu taas etteruttavalt öeldud.)
Aimi Saarepuu osutas mulle oma spontaanse, väiklase kiivusega ühe teene, mida ta eales poleks osanud arvata. Ma hakkasin tema negatiivsuse najal ennast vabaks arstima kiivusest, sellest hirmsast sisemuse ussist. Esialgu ma kinnitasin endale, et mitte kellelgi neist pole mõõdupuud, mis suudaks võrrelda minu või ükskõik kelle luulet. Hiljem hakkasin end veenma, et ma ei peagi ennast kellegagi võrdlema. Isegi siis, kui kõik sellist võrdlust harrastavad. Ent kõige tähtsam järeldus, mille ma enda jaoks selgeks tegin – teiste kirjutatu ei saagi mulle väga ja jäägitult meeldida. Nõnda eitaksin iseennast. Mu enda maailm, rõhutan, minu maailm, minus peituv potentsiaalne kirjutaja pidi mulle igal juhul olema kõige ligem, tähtsaim, asendamatu.
Isekeskis, oma toas vaidlesime nüüd veel raevukamalt. Ja Aimi muutus aina enesekindlamaks, sest keegi oli teda kiitnud. Vist ülikooli lehes. Oh seda varast vaimustumist ajakirjanduse virvatuledest, tõotuslikest kuldsetest liivadest, mis võivad sind kergesti endasse neelata!
Nii ta siis võttis jälle järjekordselt suu täis ja hakkaks halvustama kedagi, kes oli ülikooli ajalehes avaldanud midagi jututaolist. See ei olevat miski. Ja siis kuulutas ta, et ainuke väärikas (just sõna „väärikas” ta tarvitas) žanr olevat luule, nii et tema ei kavatsevatki sellest taganeda ning asjatu oleks loota, et tema kunagi proosa juurde pöörduks. Ja nõnda edasi. (Võib-olla see manifestatsioon kõlas teiste sõnadega, mõte oli kindlasti sama – ja need „minad” vilksasid pea igas lauses.)
Minu luule, mõtlesin teda kuulates, pärineb küll kusagilt mujalt. Kust, seda ei teadnud ma tollal öeldagi. Tundsin mõnikord, et mina olen pigem vahend, kes selle luule lõpuks sõnadeks muudab. Tundsin, et luuletada tohib ainult see, kes siiski kannab kas või ähmaselt selle mõtet peas. Teisisõnu – luuletada ei tohiks vaid sõnade ükskõikse tähenduse sisse sumahtades. Ja nõnda edasi. Kuid ma ei hakanud seekord oma targale toakaaslasele vastu vaidlema, mis teda ausalt öeldes varsti imestama pani. Ja ta lõpetas oma referaadi mu poole veidralt kõõritades.
Teiseski asjas polnud ma Aimiga päri. Ma leidsin, et ei saa ennast tembeldada vaid puhtaks luuletajaks, hõrguks tundlejaks ja nii edasi. Et aeg-ajalt tuleks ka muud kirjutada. Selleks, et just nimelt selgust harjutada, oma mõtteid distsiplineerida. Et Sõna laiemalt tunnetada. Et endalt justkui küsida – mida ma nüüd siis ikkagi maailmale öelda tahan. Ja nõnda edasi.
Juba noil üliõpilaslehe aegadel hakkasin märkama, et nii nagu on olemas ebamusikaalsus, nõndaviisi on olemas ka kirjanduslik võhiklikkus ja selle vastand, eksimatu oskus vahet teha hea ja halva kirjanduse vahel. Et enamik vaid teeskleb kirjanduse mõistmist. Et absoluutne kirjanduslik kuulmine on veel haruldasem kui absoluutne muusikaline kuulmine. Ja et nõndanimetatud üldine kirjanduslik maitse on vaid suuresti kaasaminek mingite egoistlike, subjektiivsete liidritega, kes on kokkuleplikult sellisteks valitud.
Koos sellega hakkasin juba tollal lahti hammustama kirjandusmaailma keerulisi ja samas lihtsaid reegleid, julmi ning otsekoheseid. Teadsin, et peaksin edaspidi enda eest rohkem võitlema, otsima endale liitlasi. Aga ma ei suutnud. Midagi oli minus üdini ainulist. Ja ma sain aru, et pean edaspidi käima üksinda. Siis olen tugevam kui kellegagi koos.
Ja see oli tollases Tartus üsna levinud nähtus.
Eelarvamused, väiklane kambavaim, need teiste, sõprade ja kamraadide abil tunnustuse kerjamise haledad mängud – see kõik sai mulle selgeks juba tollal. Aga ma ei tundnud siis ja ei tunne ka praegu mingit solvumist, ma olen neist nähtustest lõpuks ometi üle. Sest kuidas sa ikka heidad inimestele ette piiratust, noh, teatud piiratust, sest omamoodi oli neil ju ka õigus.
Juba tollal, ülikooli kohviku aegadel, hakkasin märkama ühtesid, keda Aimi Saarepuu nimetas teatud muige saatel manulisteks. Jah, neid kirjanduse ümber keerlevaid herilasi, kellele meeldib magus ja samal ajal ka salaja nõelata, aga tavaliselt lihtsalt kõike segada. Ja üht selle poolvõimekate, üldsegi mitte andetute perekonna alaliiki ehk kirjanduse niiditõmbajaid, nähtamatuid niiditõmbajaid, kelle suva järgi pidi kõik kulgema. Tihti said neist ka kriitikud, aga sel juhul nad avalikustasid oma niiditõmbamise. Tegelikult meeldis neil olla salajas, ümbritsetud teatud hulgast jüngritest, kes nende kujundatavat arvamust suusõnaliselt ja eriti nõnda-öelda kohvikusuhtluse käigus laiali kandsid. See on väga mõjus mehhanism, selle vastu on kellelgi üksikul raske, kui mitte võimatu võidelda. Kellele selline mudel vastuvõetamatu oli, sel polnud mingit šanssi. Kelle nägu nii-öelda ei meeldinud sellele salaloožile, sel polnud mingit võimalust.
Imelik, ma hakkasin juba ülikoolis aimama oma tulevaste kolleegide piiratust, seda taset, millest nad kõrgemale enam ei suuda tõusta. Ja ma kartsin, et keegi teeb selliseid vaatlusi ka minu kohta. Seepärast korraldan veel nüüdki enne oma uut raamatut tõsise arupidamise iseendaga – kas ma jumala eest ennast ei korda, on selles midagi uut, senikäimata radu, mõningaid ideid, mida ma pole katsetanud läbi kirjutada ja nõnda endas selgusele jõuda.
Ent ma pean silmas pidama vaid ennast ja ainult ennast – nii nagu liikluses olev autojuht jälgib vaid oma masinat ja teed enda ees. Mis ei tähenda, et peaksin olema lõputult noriv ja kriitiline enda suhtes. Vastupidi, ma pean oskama ka rõõmustada enda saavutatu üle. Tõeliselt ja vaid iseendas. Kuid kõik teistega seonduv ei tohi mind oluliselt puudutada, riivata, see tähendab – ma võin seda märgata, isegi nautida, kuid mul ei tohi tekkida mingit isiklikku suhet sellesse. Mul peab tekkima teatud immuunsus.
Nõnda ennast kõigist teistest kirjutajatest lahutades olengi loomingulisest kiivusest tänaseks peaaegu üle saanud. Jah, ma suudan taluda teiste suurepäraseid õnnestumisi ning neist siiralt rõõmu tunda. Aga ma ei lase sel oma sisemist rõõmu ja rahulolu segada. Me keegi ei suuda maailmaga võistelda. Tema on meist nagunii üle. Aga ta on kõikide summa.
Jah, muidugi meeldib mulle ka see tänavanimi – Tuule tee, paremat poleks sellele nõlvakule tõusva tänava jaoks suutnud mõeldagi. Ja mulle sobib, et maja asub peaaegu selle tänava lõpus, aga mitte all, kust näeksin muuli ja selle vastu murduvat merd.
Minus ei ole säärast romantikut nagu näiteks Pablo Nerudas, kes ehitas oma maja peaaegu kaljule (Isla Negra oli vist selle koha nimi), vastu määratu jõuga tervet mandrit ründavat Vaikset ookeani. Või president Lennart Meri Kabelineemele ehitatud maja, mis ju on tuule meele vallas. Minule kui naisterahvale sobis täpselt see – merest just säärasel kaugusel ja sellisel kõrgusel.
Samas on minus midagi, mis õigustab merd, midagi mu heitlikku elukäiku justkui võrdluseks kutsudes.
Imelik, mina, sisemaatüdruk, olen nüüd siin pidevalt silmitsi merega. Lapsena seal sisemaal ma unistasin küll vahel merest. Niisama, teadmatult. Nägin vaimusilmas, kuidas ma ükskord lehvitan Lasnamäe veerult järele suurele valgele laevale. (Nüüd väljub ja saabub neid päevas kümneid ja mu unistus on tuhatkordselt täitunud.) Mis oli kindlasti Vilde lugemise mõju… See oli muidugi kujutluste meri. Nagu oskamatu kooliõpilase joonistus.
Vist juba mainisin, et esimest korda nägin sedasama merd kaheksateistkümneselt. Ta ehmatas mind tõsiselt – ma olin oodanud tumesinisust ja vaanet kadumist silmapiiri varju, mille ta ise tekitas ja millest oli nii palju raamatuis kirjutatud. Kuid mind ehmatas mere kuidagi trotslik tõus koos selle horisondiga kõrgemale. Või oli põhjus mu asendis, vaates madalalt Kadrioru rannalt, aga mitte Lasna mäe veerult. See oli imelik tunne. Või oli see tingitud lihtsalt sisemaisest päritolust, harjumusest näha maastikus tõusu, mitte tasasust?
Kui ma üldse olen olnud mingi stiihia laps, siis on see olnud mets, Eestimaa tõsine ja rahulik kuusemets oma maheda kohina, oma varjava olemusega.
ELUKOOLI ESIMESEL KURSUSEL
Nõnda iseendaga heideldes ja tegelikult vaikses võitluses, kes meist, mina või preili Saarepuu, on tõeliselt andekas luuletaja, jõudsime