Kodutute küla I: Ümberasujad. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
viidud. Madise peas vilksas küll ka teistsuguseid mõtteid ja neid jätkus servast serva – sünget kujutlust, et Ülo on kuskile teeserva maetud, sai senini eemale tõrjuda soovunelmaga, et poeg on taganejate hulgast metsa hüpanud ja ühel ilusal päeval koju ilmub. Aga nädal möödus nädala järel, midagi niisugust ei juhtunud ja pikkamisi kustus igasugune lootus poega veel näha. Teine sama halb asi tabas Härma peret aga vahetult enne venelaste tulekut – ühel varasügisesel päeval peatus nende väravas Saksa maastikuauto, sellest hüppas välja tütar Tiiu ning jooksis kiirustades tuppa.
„Ema! Isa! Ma tulin jumalaga jätma, nüüd on mul minek!”
„Mis minek? Kuhu sa lähed?” ei saanud Madis esmapilgul aru, Minna aga oli vist tütre plaanidest vihjamisi kuulnud, sest tema küsis:
„Arvad, et pead ikka minema?”
„Muidugi! Kristjan kinnitas, kui viimane kord kodus käis, et tema nagunii ei saa Eestisse jääda, et need, kes Saksa sõjaväes olnud, pannakse sedamaid seina äärde! Kui Jumal tahab, saame temaga pärast sõda kuskil võõral maal kokku, aga Vene võimu alla me ei jää!”
„Kurat…” See oli kõik, mis Madis Aruhein oskas kosta. Tema mõttelõng oli ka niisuguse surmasõlme teinud, et juhul kui Ülo (taevas hoidku selle eest!) peakski sõjas otsa saama, jäävad vähemalt Tiiu ja Kristjan alles. Tütar ja väimees, kes Härma talu edasi pidama hakkavad. Aga nüüd tuli seegi lootus maha tõmmata. Peremees jäigi kaugenevale autole pikalt järele vaatama ning ütles siis lahkumisnutuseid silmi kuivatavale naisele kibestunult:
„Me oleme terve elu nagu sõelaga vett kandnud… Oli meil ikka nagu kaks last, aga oleks pidanud vist rohkem tegema, et vanaduses üksi ei jäetaks!”
„Ega see kuri maailm poleks nendestki mööda läinud,” ohkas naine. Tema oli allaheitliku loomuga, oleks rohkem kirikuinimeseks sobinud, aga Kullase kirik oli Raudikult kaugel, ligi paarkümmend kilomeetrit, hea, kui jõululaupäevalgi saaniteega sinna pääses. Ja nüüd, kui venelased tulevad, keelatakse kirikud vist hoopiski ära, punased ei pidanud neid sallima.
Looduses valitseb alati mingi jõud, mis mägesid tasasemaks silub ja orgusid täita püüab. Ka inimeste elus võib kohata ootamatusi, mis tekkivaid tühikuid täidavad, tihti tillukesest juhusest alguse saavad ja siis nagu seemnest sirguv puu endale koha leiavad. Härma talus oli toimunud niisugune ettenägematu sündmus ühel septembrikuu hilisõhtul, mil ümberkaudu möllava sõja piksenooli oli alatasa silmapiiril sähvatamas näha. Talu väravas seisatas kaks inimest – vanem oli välimuse järgi otsustades üle kolmekümne jõudnud naisterahvas, noorem aga arvata kuue-seitsmeaastane poisslaps, mõlemal kompsud käe otsas nagu tollastel sõjapõgenikel ikka.
„Äkki saaks kuidagi öömaja? Jalad on väsinud, laps ei jaksa enam kõndida,” rääkis naine Minnale, kes oli koera tigeda haukumise peale tulnud värava taga seisjaid tunnistama.
„Taevake, kuidas te siis nii hilja, pime juba väljas… Ja veel lapsega! Oodake, ma panen koera kinni!” Pauka keti otsa haakinud, avas perenaine värava. „Tulge sisse! Kas teil on veel kaugele minna?”
„Kui ma seda isegi teaks…” ohkas naine. „Õieti polegi meil minna kuskile, kevadest saadik juba teiste lükata-tõmmata. Märtsikuus pommitamisel põles meie kodu maha, pärast seda elasime Nõmmel sugulaste juures. Aga nüüd tulime linnast ära, teist korda ei tahtnud seda põrgut enam üle elada! Ma kartsin, et kui nad peale tungivad, hakkavad jälle pommitama…”
Poiss vedas vesiseks kippuvat nina ega lausunud omalt poolt sõnagi. Sõjaajal omandavad lapsed üllatavalt kiiresti täiskasvanute maneerid. Minna talutas tulijad kööki, kus mustad paberist pimendamiskardinad aknaid katsid. Sees oli valge, laual põles klaaskupliga petroolilamp ja Madis, kes oli mingit vana ajakirja sirvinud, vaatas üle prillide häiritult ukse poole.
„Näe, meile tulid külalised!” seletas Minna nagu vabandavalt.
„Ja-jah? Nagu ei tunne või…”
„Mina olen Helgi. Helgi Varik, Tallinnast… Ja tema on Peeter. Ütle onule tere!”
„Tere,” kordas poiss sõnakuulelikult. Samal hetkel aga haaras naist pööritushoog, ta tuikus, toetus uksepiidale ja sulges silmad, et end koguda.
„Istuge, taevake… Te olete ju nii väsinud!” kohkus Minna ja talutas naise pingi juurde. Poiss tuli ema vastu liibudes kaasa, silmis hirm – viimastel päevadel oli ta ainult võõraid ja osavõtmatuid inimesi näinud. Igaühel oli tegemist iseenda päästmisega, harva, kui teiste jaoks kaastunnet jätkus.
„Peeter? Nojah, see on üks õige mehe nimi! Isegi üks keiser oli selle nimega, Peeter Suur… Oled kuulnud?” Madis võttis prillid eest ja pöördus poisi poole, kes pooleldi ema taha varjudes võõrast onu piidles. Minna tähelepanu äratas aga naise kahvatu ilme, ta näis olevat täiesti kurnatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.