Rannal õitseb kibuvits. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
välja kiskunud, äkki tühjaks saanud. Mõlemad istusid vaikides tükk aega ja siis küsis naine juba vihata, aga siiski etteheitval toonil:
„Ja sa mõtled tõesti selle Kaarepi plika meile kaela võtta?”
„Mõtlen! Päris kindlasti!”
„Ja kui mina nõus ei ole, mis siis?”
„Siis… Siis mina ütlen oma koduväi-kohast lahti ja lähen kuskile, kus paremad inimesed elavad! Nüüd, pärast sõda, on vabasid naisi jalaga segada.”
Liine surus jälle suu kokku. Albertil oli õigus, liigagi õigus.
4
Autokraana nokas kõikus raske betoonpost, kaks meest püüdsid seda paigale sundida ja otsapidi äsjakaevatud auku juhtida.
„Maina! Pikkamisi!” karjus Evald kraanajuhile. Pärast paari ebaõnnestunud katset leidis posti tüveosa augu ja libises allapoole, kuni põhi vastu tuli.
„Stopp! Aitab, hoia nii!”
Mehed võtsid labidad ja hakkasid kruusasegust kivirähka posti ümber auku kühveldama.
„Ah et said otsa peale? Tulid hommikul tädirannast otse, jah?” küsis Paul mütsisirmi alt kaaslasele kavalat pilku heites. Evaldi ase nende Pikapõllu lakapealsel oli sel ööl tühjaks jäänud.
„Mis tädirannast…” torises ta tõrjuvalt. „Sain eile poe juures ühe tuttava inimesega kokku, hakkasime rääkima ja tuli välja, et siin lähedal elab üks minu kaugelt sugulane! Eestimaa on ju väike… Läksin õhtul sinna ja juttu oli poole ööni, kutsuti veel tagasigi.”
„Nonoh…” Paul muigas, kaaslase jutt, veel enam selle esitus ei tundunud eriti veenev olevat. Tegelikult, tõele au andes, oli selles muiges omajagu kadedust.
„Jah, tuli välja, et tema on minu… vanaonu naise vennatütar! Pole just lähedalt sugulane, mis?” sai Evald oma arust hästi väljakukkunud vassimisega hakkama ja oleks selle peale peaaegu naerma hakanud. Sest see kõlas peaaegu samuti kui üldtuntud ütlus – naabri lehma lellepoeg.
„Mis sellest, peaasi et noor ja ilus on ja oskab vigureid teha…” irvitas teine. Nädalaid kodust eemal töötavate meeste mõtted hakkavad paratamatult teatavate teemade ümber tiirlema.
„Noor ja ilus… Tead, ta on vist juba kuuekümneaastane vanamutt! Aga tahtis nii oma perekonnaasju rääkida ja… Üksiku inimese asi, kaua sa neid lugusid ainult kassile seletad! Eks ma lubasin mõni õhtu jälle minna. Saab kõhu korralikult täis süüa, see on peaasi!” Rääkides ei vaadanud Evald Pauli poole, oli keskendunud tööle, pealegi ei tundnud ta niisuguse improviseeritud vale pärast mingit ebamugavust. Mõned mehed rääkisid seda laadi seiklustest ka hooplevalt ja otsesõnu, jutu saatjaks rahulolev muie, aga Evald polnud seda sorti. Pealegi – mine sa tea, mis siis juhtuda võib. Mõni hakkab äkki Saima juurde kaasa tikkuma või tabab see juturing bumerangina teda ennast. Ettevõtte ühispidudest on ka Aili osa võtnud, brigaadi mehed talle nägupidi tuttavad, trehvavad äkki kogemata kokku. Pea siis ei või mõni neist muigega vihjata, et näe, sinu mehel oli seal rannakülas etem elu kui meil… Ei, kindlam on seda valeliini edasi ajada.
„Nii et sa voodisooja ei saanudki?” uuris Paul kahjurõõmsalt.
„Kui sul on isu selle vanamuti juurde ehale minna, ma võin teid tuttavaks teha!” lubas Evald lahkelt, ning see oli nagu trump, mis mängutihi kinni lööb ja mängust välja viib. Paul jättiski pärimise, seda enam, et auk oli juba poolenisti kruusaga täidetud ning oli viimane aeg seda tihedaks tampima hakata. Edasi tegutsesid mehed vaikides, aga Evaldi silme ees virvendasid jälle mälupildid linalakalisest, naiivsest, aga omamoodi veetlevast rannanoorikust. Mõte, et ta Paulile rääkides oli äsja Saimat kuuekümneaastaseks nimetanud, ajas vägisi muhelema, järele mõeldes tundus selles ütlemises siiski ka mingi tõetera sees olevat. Kummaline vastuolu, mida Evald oli juba Saimaga õngi lastes märganud, oli veelgi sügavamaks, isegi veidraks osutunud. Noor, kõigiti meeldiv naine, aga kohati tõesti iganenud, lausa kuuekümneaastase mõtteviisiga… Just nagu oleks tõesti sajandi alguses, kuskil Jaapani sõja ajal sündinud!
Päike oli alumise servaga juba mereselga puudutanud, kui Evald pikkamisi, ikka veel kõheldes ja kaalutledes Saima kirjeldatud maja juurde jõudis. Jaaniku talu, oli naine öelnud, aga sellest ütlemisest polnud mingit abi – ei olnud siin mingit nimesilti ega ammugi mitte inimest, kellelt teed küsida. Ega Evald polekski küsinud, vargile minnakse alati vaikides ja end varjata püüdes, aga kui ta nägi, et juhatatud talu on tõesti üksik ja külast kaugel, andis see mehele julgust. Siin polnud nägijaid ega tunnistajaid, polnud karta kedagi. Muidugi peale iseenda…
Rannas kohatud noorikut polnud õnneks vaja kuskilt siseruumidest otsima minna, nagu Evald oli ebalusega kujutlenud. Noorik oli siinsamas õuel, istus lehma all lüpsipingil ja sõõrutas piima. Pruuni-valgekirju piimaandja seisis vaguralt ja vehkis viimaseid hilisõhtusi tüütuid kärbseid peletades sabaga. Lüpsja oli oma tegevusele keskendunud, tulijat ta ei märganud ning Evald sai naist segamatult silmitseda. Linalakk sidumata juuksepahmakas oli küljelt alla vajunud ja varjas nooriku näo; seda enam oli mehel aga võimalus silmadega kõike muud ahmida. Madalal istuva naise niigi lühike kleidike oli veelgi kõrgemale tõusnud, jalad ümber lüpsiku surutud, käed aga liikusid kiiresti, iga tõmbega piima juurde nõristades. Piimale tekkinud vahukoguse järgi otsustades pidi töö varsti lõpule jõudma, vaht oli juba peaaegu lüpsiku ääreni tõusnud.
Siis aga taipas naine mingi kuuenda meelega, et ei ole enam üksi, heitis pilgu kõrvale ja hetkeks ta käed peatusid.
„Aa… Tulidki! Oota, ma kohe lõpetan,” ütles ta sedavõrd argise häälega, mis mehe äsjanähtust üles köetud fantaasia sedamaid maha jahutas. Evald taandus, astus mõned sammud kaugemale ja hakkas hoopis maja silmitsema. See oli ehitatud siinkandis põliseks saanud tava järgi – kõik eluks vajalikud ruumid olid ühe pika ja paksu rookatuse all. Kõigepealt kambrid ja köök, siis mingi panipaik või vöörus, siis rehealune, laut ja laudadest kuur, tõenäoliselt puude jaoks… Majal on pikkust kokku oma kolmkümmend meetrit, hindas Evald ehitusmehe harjunud silmaga. Küllap oli see ehitatud ammu, enne suurt sõda, kui noores Eesti riigis hakkas elu lahedamaks minema. Aga sõda tuli peale, tahutud palkidest seinad jäidki laudadega katmata, nüüd olid tihendamiseks kasutatud sambla- ja takutordid rannal lõõtsuvatest meretuultest kohati ripendama kistud…
„Ongi kõik! Oota, ma kurnan ära, siis kohe!” Saima tõusis lehma alt ja tõttas kaevu poole, kus kurnaga piimanõu oli valmis pandud.
„Pole kiiret… Ega ma…” Ega ma sooja piima nii väga ei armastagi, sel ju nagu sõnnikulõhn küljes, pidi Evald äärepealt ütlema, aga sai veel sõnasabast kinni. Olgu, las talitab! Mees pööras end jälle naist jälgima ja nägi, kuidas too vilunud liigutustega piima kurna valas, siis kurnariide ammu vormi kaotanud alumiiniumplekist kausis läbi loputas ja puuoksale kuivama pani. Seejärel valas ta veel vahutava piima kaevurakkel ootavasse emailkruusi.
„Tule siiapoole, piim ootab!” Naise toonist oli tunda, et ta tahab mehele parimat anda, mis tema kehvas majapidamises pakkuda on, ning Evald astus vastumeelsust maha surudes lähemale. Tema oli sünnist saadik linnamees olnud, tema jaoks oli piim poekaup, lehmi ja lüpsmist oli mees ainult eemalt näinud. Nüüd võttis ta sooja kruusi ebalust varjamata kätte.
„Noh? Pole enne sooja piima joond või?” imestas Saima.
„Ei, eks ma…” pomises mees ebamääraselt ja tõstis kruusi suu juurde, tundes, et keeldumine oleks nende vahele mingi nägematu, võib-olla isegi ületamatu vaheseina püstitanud. Polnudki nii hirmus, maitse oli pisut harjumatu, aga tunduvalt parem kui keedetud piimal, mida ta oli sellel hõljuva kile tõttu juba lapsena vihanud.
„No näed, hakkas maitsema! Ma lasen mannergu kaevu, täna jäin hiljaks, tüdruk juba magab… Muidu on tema esimesena jaol!”
„Tüdruk…?” küsis Evald nagu teadmata, mida see sõna tähendada võiks.
„Nojah, plika saab mul varsti kuueseks, tuleval aastal peab kooli minema! Eks siis läheb tal elu raskeks.” Saima oli kaevul talitamise lõpetanud