Mürgiliblikas. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
mille hilisem meenutamine nii mõnigi kord toob meeldiva erutuse.
Leiliga oli just niiviisi olnud. Sõprus Ilmariga tegi Valduri justkui Ruudenite pere liikmeks, keda seal alati heal meelel vastu võeti – algul muidugi vaid siis, kui Ilmar kodus viibis. Kui aga kord külla tulles selgus, et sõber on sugulasi külastama sõitnud, oli Valduril ka Leiliga hea olla. Sest juba ammu enne seda oli ta avastanud, et Ilmar on kena ja armsa naise leidnud.
„Ilmarit ei olegi? Millal ta tuleb?” oli ta seekord uksel nõutult seisatama jäänud, näiliselt valmis sedamaid tagasi minema.
„Mitte enne homset! Pidime kõik koos sõitma, aga tüdruk jäi haigeks… Ilmari isal on sünnipäev, ta läks koos poisiga,” seletas Leili, aga ei näinud seepärast sugugi õnnetuna. „Tule sisse, võta istet ja… Kas kohvi tahad, mul õnnestus ehtsat araabika kohviuba saada, tervelt pool kilo!”
„Mis mul kohvi vastu…” Valdur sirutas end koduselt tugitooli, siin oli ta ju korduvalt istunud. Aga teine tugitool, Ilmari koht, jäi seekord tühjaks. Ning kui Leili oli köögis kohviveskis portsu ube peeneks suristanud ja auravate tassidega elutuppa tuli, istus naine ise Ilmari kohale.
Tal on ikka kuratlikult ilusad põlved, ei saanud mees järjekordselt nentimata jätta. Seni, Ilmari kodus olles oli ta naist vaid riivamisi silmitsenud, nüüd peatusid silmad Leilil pikemalt. Igatpidi kütkestav naine…
„Räägi siis uudiseid! Saad sa oma auto varsti sõitma?” Leili oli mehe pilgu tabanud, kohendas seelikut põlvedele varjuks ja otsis neutraalset jututeemat.
„Käiguosa sain kokku, aga kumme pole kuskilt võtta… Vana saksa värk, sellel on niisugune rehvimõõt, et seda vist ei tehtagi. Ilmar läks maale muidugi autoga?”
„Ega tema teisiti ei liigu!” Leili muigas ja tõstis jala mugavalt üle põlve. Äsjane liigutus osutus seega tarbetuks, sest nüüd paljastusid ta jalad hoopiski kõrgemalt. Oli see märk, et… Valdur neelatas, senised tabud hakkasid oma rangelt konkreetseid kontuure kaotama. Tekkis kiuslik mõte – kas ma oleksin valmis unustama, et tegemist on sõbra naisega? Ning kuigi mingi osa temas tõrkus, tuli otsus omatahtsi, muutus sedamaid sooviks, mis järjest enam ahvatlema hakkas – jaa, oleksin. Kõigest ja kõigist hoolimata. Oleksin valmis nagu näljane laps käe leivatüki järele sirutama, kuigi see pala mulle ei kuulu. Jah, ma oleksin nõus varastama, sest hetkel tundus see kõigest olulisem. Nii kiuslikult ahvatlev, et selle vastu oleks võimatu võidelda…
„Ja mis sina siis siin… üksinda?” Valdur neelatas jälle, midagi paremat küsida ei tulnud lihtsalt pähe.
„Üksinda? Mul ju haige laps hoida, jäi just magama! Ja kui midagi muud teha pole, siis loen raamatut.”
„Ahah…” Mees tundis, et pea on lihtsalt tühi. Tekkis kummaline mõttekramp – ma pean midagi rääkima, lõbus ja huvitav olema… Aga see arusaamine tekitas vaid ängistuse ja abitustunde, nii et ka Leili seda märkas.
„Sul on mingi mure?”
„Ei-ei, pole mul midagi…”
„Tavaliselt sa niisugune ei ole,” teadis naine, ja Valdur tegi ühtäkki otsuse hüpata tundmatusse. Vähemalt teha esimene samm selles suunas.
„Tavaliselt… Me pole ju seni sinuga kahekesi olnud.” Jälle neelatus, mida saatis abitu pilk.
„Mis siis sellest! Ega me võõrad ei ole,” ütles naine kergelt, aga Valdur tabas öeldu toonis tillukese annuse ebalust, isegi mingit kartlikkust. See kõlas nagu otsitud ettekääne, et neil ju on õigus niiviisi kahekesi kõrvuti istuda, kuigi kumbki oma tugitoolis.
„Siis on hea, kui ma sind ei tüüta. Vaba päev, mõtlesin, et tulen korraks vaatama, mis te teete.”
„See oli sul hea mõte!” kiitis Leili ja Valdur sai sellest julgust. Pärast hetkelist kõhklust otsustas ta naise proovile panna. Nagu muuseas ja aasimisi, aga ikkagi.
„Arvad tõesti nii? Ilmarit ei ole ju kodus!”
„Ma ju ütlesin, et ega me võõrad ei ole. Ja mul oligi lihtsalt igav.”
„Siis on hästi…” Valdur tundis, kuidas mingi kummaline jõud hakkas teda halastamatult kaheks käristama. Üks osa hoidis Ilmari poole, hoidis sõprust, teine aga oli täis ürgjõudu, mis teda vastupandamatult Leilit silmitsema kiskus. See oli isase igipõline instinkt emase järele, mida tsivilisatsioon on küll ohjeldanud, aga mis mõnel isendil vahel ikkagi moraaliahelate tugevust proovile pannes välja lööb. „Ma arvasin, et see äkki ei sobi…”
„Rumalus, me oleme ju head tuttavad! Või isegi sõbrad… Me sinuga võiksime vist isegi ühes voodis magada ja midagi ei juhtuks,” naeris Leili, aga seegi ei kukkunud loomulikult välja.
Miks ta nii räägib? On see provokatsioon? Või vihje sellele, et ta ei suhtugi minusse kui mehesse, mõtles Valdur, aga püüdis seejuures näole neutraalset muiet manada. Sest naise öeldut oli võimalik ka naljana võtta, vähemalt nii oli see mõeldud. Või siiski…
„Mine sa tea… Sa oled liiga kena naine, et meest külmaks jätta,” ütles ta vargsi Leilit silmitsedes. Kuidas ta reageerib?
Naine puhkes naerma, aga jälle kõlas see kuidagi pingutatult. Ainult mingi sähvatus ta silmis reetis, et kompliment ei olnud raisatud, vaid jõudis pärale.
„Ma olen kahe lapse ema, iga päev rabelen nii tööl kui ka kodus… Pole ammu isegi juuksurisse saanud, aga sina ütled – kena… Seda võiks isegi mõnitusena võtta!”
„Mees peab oskama naises olulist ja ebaolulist eristada! Minule näiteks ei meeldigi, kui naised on viimse võimaluseni klanitud ja meigitud. Need on nukud, mitte inimesed!” Valdur tundis, kuidas temas tekkis vastupandamatu soov mööda seda näiliselt kinnikasvanud rada edasi tungida ja selle keerdkäike avastada, ning hetkega muutus see soov kinnisideeks: ta peab seda tegema! Tõsi, ta ei mõelnud veel lõppeesmärgile, tundis vaid aina hasartsemaks muutuvat tahtmist naise pea segi ajada, ta endast sedavõrd välja viia, et tekkinud segaduses endale tema südames nurgake reserveerida. Kõige takistava kiuste, isegi sõbrale mõtlemata. Sest ta pidi tingimata tõestama, et on Ilmarist tähelepanelikum, hoolivam, arusaavam. Sellest hakkas kujunema meeste omavaheline võistlus, kus kohtunikuks oli naine. Ilmari naine…
7
Hilissügis on kõige troostitum aastaaeg. Koos oktoobrikuuga kaovad puudelt viimsed lehed, külmi vihmasagaraid keerutav tuul sunnib tänaval kõndijat kraed üles tõstma või vihmavarju kindlamalt pihku haarama. Niisuguse ilmaga püüab alalhoidlik inimene välja minemist vältida ja varjuda kaitsvate koduseinte vahele. Kõige troostitumad tunduvad varahommikud, mil visalt valgenev ilm kellaajast sugugi hoolida ei taha; mõnel õnnelikul pensionäril, kel unevaru jätkub, on kõige sobivam need hädised hommikutunnid lihtsalt maha magada.
Valdur Rohtmetsal see paraku ei õnnestunud – mitte sellepärast, et ta oleks kanatüüpi ehk varase ärkamisega inimene olnud, vaid viimastel aastatel andis tunda pidev unenappus. Õhtul voodisse minnes oli ta küll üsna varmas uinuma, kuid ärkas juba öösel kella kahe paiku ega suutnud enam magama jääda. Keha oli täis roidumust, kuid pea selge ja mõtted hakkasid omapead ühelt teemalt teisele hüplema. Vahel õnnestus need küll mõnda meeldivasse voolusängi juhtida, selleks tuli kaugemast või lähemast minevikust mõni huvitav ja meeliköitev seik välja otsida; kui aga keha kuskilt kas ebameeldiva torke või koguni jätkuva valukõpitsuse näol mõne häiriva signaali andis, lülitas see sedamaid ka mõttetegevuse süngemale lainele. Otsekohe läksid mõtted parandamatule haigusele, mis peagi võib hinge viia, ja neid järjepanu kedrates tekkis mehel mõnikord koguni kabuhirm, et tema päevad on otsa saamas.
Pärast mitmeid niisuguseid öiseid hirmuseansse oligi Valdur Rohtmets asunud arstikabinette külastama. Kunagi ülesaamatuna tundunud tõrge igasuguste ebameeldivate meditsiiniliste protseduuride vastu, olgu selleks siis kurikuulsa jaapani mõõga neelamine või seesama protseduur seedekanali teisest otsast, jäi minevikku, sest need tulid edasielamise nimel lihtsalt ära kannatada. Valdur käis mitmete aparaatide all, teda triigiti, torgiti, valgustati nii väljast- kui seestpoolt, aga konkreetset häda põhjust tuvastada ei õnnestunud.