Mürgiliblikas. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
imestada, kui siin-seal alatasa midagi ettenägematut juhtub, elektrivarustus katkeb ning kiiret remonti vaja läheb.
Ilmar Ruuden töötas vahetusdispetšerina juba kaheksandat aastat ja teda peeti kolleegide seas üheks võimekamaks, kes kiiresti suudab igasuguste avariide põhjusi kindlaks määrata ja vooluga varustamise taastada. Ning kõigile tundus üsna loomulik, et uue vahetusdispetšeri väljaõpetamine just temale usaldati. Vanim kolleegidest, Voldemar Raus, pidi poole aasta pärast pensionile minema ja tema järeltulija oli määratud.
Äsja tehnikainstituudi lõpetanud Valdur Rohtmetsaga sujus Ilmaril koostöö juba esimesest päevast hästi. Algul oli ta uustulnukat küll kerge ebalusega tervitanud – Valduril oli seljataga kõrgkool, temal aga vaid sõjajärgsetel kitsikuseaastatel lõpetatud tehnikum, kuid sellest ei tekkinud õpetaja ja õpilase vahel võõristust. Valdur Rohtmets oli usalduslik, avala pilguga, nagu süüdlaslikult naeratav ja pealegi andekas õpilane, kes kõike lennult haaras. Ilmarist oli ta küll ligi kümme aastat noorem, kuid igapäevasuhtluses polnud vanusevahet tunda. Pealegi oli neil ühine nõrkus, nimelt autod, mida nendel aastatel ainult vähestel leidus. Nendestki suhteliselt algelistest sõidukitest oli suurem osa Saksa päritolu ning valmistatud enne sõda. Ilmar oli niisuguse endale juba mõni aasta tagasi muretsenud, Valdur oli aga alles hiljuti leidnud kuskile heinaküüni peidetud pooleldi rüüstatud autokere ja püüdis seda nüüd sõidukõlblikuks taastada. Selle töö juures kulusid kogenuma näpunäited marjaks ära.
Rohkem tuttavaks saades räägiti ka oma perekonnaasjadest. Ilmar oli just teist korda isaks saanud ja unistas omaette korterist, sest elas ämma-äia juures, kuue inimese peale kolm mitte just suurt tuba. Õnneks vastsündinu ja tema kaheaastaseks saanud vennake esialgu veel palju ruumi ei vajanud, kuid ta oli korteri saamiseks mitmeid palvekirju ja avaldusi esitanud ja saanud ametiühingukomitee esimehelt ka vihje, et tänu saavutatud reputatsioonile on tal korteri saamiseks üsna head väljavaated. Valdur Rohtmets oli aga veel poissmees, kes elas koos emaga sajandi algul ehitatud puumajas kahetoalises mugavusteta korteris. Isa oli neljakümne esimese aasta mobilisatsiooniga laevale viidud ja koos laevaga uppunud.
Sündiski ime, mis sel ajal üsna vähestele osaks sai – Ilmar Ruudenile eraldati ühes vähestest äsja valminud elamutest korter. Kogu maja oli keskvõimu poolt välja kuulutatud säästliku ajastu musternäide; pärast sõda valitsenud sammaste, rõdukeste ja tornikestega ehitusstiili asemel hakati nagu kontrastiks vaid ilmetuid viiekorruselisi kivikasarmuid ehitama. Ruudenitele eraldatu polnud kaugeltki mingi unelmate korter, sest ehitamisel olid kokku saanud kolm tollal tüüpilist häda: nigelate oskustega ehitajad, vähene nõudlikkus ja ehitusmaterjalide puudus. Viimati nimetatu kutsus omakorda esile mis tahes kvaliteediga materjali kasutamise, tähtajad surusid peale ja ehitajail tuli mitmeidki puuduvaid asju lihtsamalt kättesaadavaga asendada. Näiteks olid tillukese vannitoa seinad glasuurplaatide asemel kaetud tavalisest aknaklaasist lõigatud ruudukestega; eelnevalt olid need altpoolt lohakalt pintsliga valgeks värvitud ja halli tsementmördiga veelgi lohakamalt seina pandud. Tulemus oli kohutav, aga see oli siiski tühiasi. Hullem lugu oli toorestest laudadest tehtud ja tumepruuniks värvitud põrandaga, kuhu juba paari nädala jooksul sõrmelaiused praod tekkisid ning mis sedamaid kriuksuma ja nagisema hakkas. Ning see, et vaheuksed kiiva kiskusid ning neid korralikult sulgeda ei saanud, polnud muude vajakajäämiste kõrval üldse kõneväärt.
Aga kõigist puudustest hoolimata oli see Ilmarile siiski esimene tõeliselt oma kodu ja üsna peatselt pärast sissekolimist otsustas ta kitsamas ringis väikese peo korraldada. Tema poolt oli ainsaks külaliseks Valdur, Leili aga lubas kolm-neli endist kooliõde kutsuda, kes pärast pedagoogilise lõpetamist olid üksteisega läbikäimist jätkanud ja sõprusringi moodustanud. Ning selleks, et oma perenaisekohustusi paremini täita, otsustas peoperenaine lapsed selleks õhtuks isa-ema juurde viia.
Piduliste sooline koosseis oli küll tasakaalust väljas, kolme meeshinge kohta (ka üks kooliõdedest, Agnes, oli abiellunud ja saabus koos mehega) tuli viis naishinge, aga kellegi peotuju see ei rikkunud. Oldi ju noored, tollaste kõikjal valitsevate kasinate tingimustega harjunud ning ainuüksi võimalus koos olla, veinist lõõgastuda ja elektrigrammofoni muusika saatel tantsida, innustas kõiki. Suupistete poolest oli pidulaud kasinavõitu, aga vein selle eest odav ja seda jätkus.
Ei saa salata, et Valdur Rohtmets võitis sedamaid kogu naispere tähelepanu ja võeti kiiresti seltskonda. See mustapäine, kergelt lokkis juustega noor mees oskas igaühele võluvalt naeratada ning polnud sugugi suu peale kukkunud. Ilmar jälgis rõõmuga, kuidas naised-tüdrukud üksteise võidu uustulnuka tähelepanu võita püüdsid, ning ta tundis end isegi omamoodi võlurina, kes on kõigi rõõmuks niisuguse tõelise seltskonna naela kohale võlunud. Valdur tantsitas järgemööda kõiki naisi, unustamata Leilit või Agnest tantsule paludes ka nende seaduslikelt abikaasadelt nõusolekut küsida. Ning kui kolm paari kitsas korteris nii üksteist kui ka mööblit müksides tantsida vihtusid, jälgisid kaks vabaks jäänud naishinge peamiselt Valdurit.
„Kena poiss, mis? Nagu šokolaadikomm!” ütles Taimi Leilile, kes jalakeerutusest veel õhetavana laua äärde toolile maandus.
„Jah, ja pealegi veel täiesti vaba ja vallaline!”
„Tõesti? Kuidas see võimalik on, et keegi pole teda ära võtnud?”
„Paistab, et on kindla iseloomuga. Valib, mis muud… Aga sul on täielik võimalus ta ära võluda!” soovitas Leili muiates.
„Ta on kindlasti meist noorem… Jah, oleks ma mõni iludus, siis ehk prooviks tõesti.”
„Tark mees tabab naise sisemise ilu ära, see on talle tähtsam.”
Taimi ei vastanud, vaid jälgis, kuidas Valdur Valliga foksisammude taktis kitsas ruumis osavalt manööverdas ja vahepeal elegantse pealiigutusega oma tumedaid laubale vajuvaid lokke tagasi heitis, ning ohkas tahtmatult. Loodus polnud temale välist ligitõmbavust andnud, ka oli ta oma tagasihoidliku iseloomu tõttu seltskonnas alati silmapaistmatuks jäänud ning juba harjunud, et pidi omaette nurgas istudes teiste tantsimist jälgima. Muidugi unistas ka tema salamisi õilsast rüütlist, kes tema sisemisi väärtusi märkaks; ennast aga mis tahes moel nähtavaks teha või koguni välja pakkuda, see oli Taimi tagasihoidlikule iseloomule võõras ja vastuvõtmatu.
Sellel õhtul pidi aga ka tema peale hakkama päike paistma, vähemalt korraks – järgmisena kummardas Valdur Rohtmets tantsule paludes just tema ees.
„Ma tantsin viletsasti… Nagu puuhobune!” püüdis noor naine end vabandada, aga siis olid nad juba tantsupõrandal. Ruum oli aeglase valsi jaoks kohutavalt kitsas, pika ja graatsilise tagasisammu asemel tuli leppida vaid tippimisega, kuigi Taimi tundis, et selle mehe käte vahel tahaks ta osjana paindudes pikki samme võtta.
„Teie tantsite ju väga hästi, preili…”
Preili… See sõna oli ammugi käibelt kadunud, aga kujutlus, kuidas see lokkisjuukseline ligitõmbav mees teda seltsimehena kõnetaks, ajas vägisi muigama. Nõukogulikke puiselt standardseid kõnetuspruuke võis ju kuskil ametiasutustes kasutada, aga siia poleks nad kuidagi sobinud. Preili… Olgu, tähendab – ta teab, et ma ei ole abielus. Aga kust ta seda teada sai? Ning Taimi võttis kogu julguse kokku ja küsis:
„Aga kust te teate, et ma ei ole proua?”
„Teil ei ole laulatussõrmust,” vastas Valdur naeratades ja tegi sujuva pöörde just enne, kui nad oleksid vastu lauanurka põrganud.
Selle peale ei osanud Taimi midagi öelda. Tal tekkis kummaline tunne, et Valdur Rohtmetsal on võime inimesi läbi näha ja tema eest ei saa midagi varjata. Isegi mitte seda, et ta niisuguse mehega tantsides enneolematut õndsust tunneb. Püüdlikult mehe juhtimist jälgides oleks ta oma salaunistuste realiseerumisele nagu sammukese lähemale astunud. Tõepoolest, niisuguse mehe käte vahel võiks loobuda kõigest, isegi oma mõtetest, jääks vaid suur ja kõikevõitev ühtesulamistunne…
Tantsimise vaheaegadel istuti laua ääres ja rüübati veini. Ning jällegi oli Valdur Rohtmets see, kes oskas vaimukaid tooste öelda, seejuures pelgamata ka tollaseid juhtpoliitikuid parodeerida.
„Sjeltsi…mjehed! Mina tjeen sjee jettepanek kõik viisaastaku vein nelja aastaga jara juua! Ura, tovatištši!”
Ilmar