Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
olgu riigi eesotsas tsaar, kuningas, kommunistlik partei või see, keda nad nüüd läänest toodud nimega presidendiks nimetavad, Mihkel Tammele oli see ükskõik. Peaasi, et riik oleks tugev ja seal oleks hea elada. Ja riik peab suur olema, sest väike ei saa tugev olla! Kuidas nad seal Tallinnas aru ei saa, et Eesti riik oleks liiga väike, et omapead püsima jääda ja ennast vaenlaste vastu kaitsta?
Poliitika oli Mihkli jaoks siiski kõrvaline asi, hoopis enam olid teda hakanud huvitama perekondlikud suhted. Sest aastatega halvenev tervis tuletas meelde – ka sina, Mihkel Tamm, ei ole igavene! Kellele sa jätad oma elutöö, selle Kiviaia, mis pole enam sugugi see algeline kalurihütt, mille sa ammu teise ilma rännanud Krapi Jaani käest ostsid? Sest nüüd on siin täielikult ümberehitatud elumaja, laut, saun, aed ümber… Kellele sa need jätad?
Poeg Oskariga olid Mihkli suhted jäänud ebamääraseks nagu sügisene lumi – tuleb, algul on ilus vaadata, sest katab kõik porised kohad, aga siis kaob nagu iseenesest ja kõik on veel inetum kui enne… Kuigi, jah, Oskar oli vahepeal vanemaks saanud, leidnud endale lõpuks ka naise koos kahe teismelise lapsega ja oli selle üle isegi õnnelik – pole vaja end laste tegemise ega kasvatamisega vaevata. Kord oli ta oma uue perega ka Kiviaial käinud, aga ei naine ega lapsed jätnud Kiviaia peremehele erilist muljet. Mihklit häiris see, et tegemist polnud ikkagi omadega, see tähendab, veresugulastega.
Just see, et Oskaril ei olnud lapsi, kellele võinuks Kiviaia koha pärandada, ja Alma ainuke poeg oli Afganistani sõjas noorelt surma saanud, sulges Mihkli mõtted umbsesse ringi. Lõpuks otsustas Kiviaia peremees pärandusküsimuse saalomonlikult lahendada: Kiviaia pärivad võrdselt mõlemad järeltulijad, nii Oskar kui ka Alma. Jagagu siis ise, kuidas oskavad, kui mina juba mulla all olen, pole mul enam sellega asja, mõtles Mihkel ja tundis sellest kummalist kahjurõõmu. Veel rohkem siiski kergendust, et sai lahendamatu küsimuse enda kaelast ära veeretada.
Määratud operatsioonipäev lähenes vääramatu kindlusega ja Mihkli süda muutus aina murelikumaks. Mees oli küll püüdnud endale sisendada, et on isegi suure õnne osaliseks saanud. Esiteks sõjast eluga pääsenud, hästi ja peaaegu omatahtsi elanud ja kõrge vanuseni jõudnud – meeste hulgas pole just palju neid, kes oma kaheksakümne neljandat sünnipäeva näevad. Nii et võiks juba rahuga öelda: aitab küll, nüüd ma lähen! Aga näe, elu on siiamaani liiga ilus olnud, et lahkuda tahaks. Ennem justkui vastupidi – mida lühemaks järelejäänud jupike jääb, seda kallim see on…
Küllap on igal inimesel hetki, mil ta kuskilt hingetuge vajaks, isegi siis, kui ise seda endale ei tunnista. Niisugune asi kõneleb minevikku vajunud laususklikkuse poolt: siis oli igal või peaaegu igal inimesel kindel seljatagune ja toetaja – Jumal, ning temalt abi saamine olenes ainult usu tugevusest. Mihkel Tamme vahekord Kõikvõimsaga oli juba varases nooruses katkenud, sedavõrd olematuks muutunud, et mehel ka kõige suuremas hädas ei oleks pähegi tulnud Tema poole pöörduda. Jäi üle vaid kaaskondlaste lohutusele ja inimlikule kaastundele loota, aga seegi tugi tikkus lahjaks jääma – Alma ütles vaid, et jätku ta kõik arstide hooleks, ja Elviira ei paistnud mehe eelseisvast operatsioonist üldse mingit probleemi tegevat. Ning kui Mihkel tundis, et hirmumõtted pea liiga kuumaks kütavad, astus ta köögikapi juurde, valas endale pool klaasikest puskarit, mille varud Kiviaial kunagi otsa ei lõppenud, ning kulistas selle alla.
„Elviira, me peame lehma ära andma,” ütles ta, kui haiglasse minekuni olid jäänud vaid mõned päevad.
„Issakene, mismoodi me ilma piimata…” ehmus naine, aga ei hakanud pikemalt vaidlema. Küllap oli temagi tundnud, et jõud kipub kasinaks jääma, aga lisas siiski justkui kahetsevalt: „Meil ju hein tehtud ja…”
„Minust ei ole enam heinahangujat ega sõnnikuvedajat!”
„Nojah, ega minagi üksinda vist jaksa,” nõustus Elviira sedavõrd ükskõikselt, et Mihklis midagi kihvatas. Mees polnud eluaeg vastuvaidlemist sallinud, aga praegu oleks ta tahtnud, et Elviira põikpäiselt väidaks: ei, lehma ma ära ei anna! Sest see oleks olnud vastuhakkamine armutult pealetungivale vanadusele, mingi lootustandev märk, et elu veel jätkub… Aga naine alistus peaaegu sõnatult, nagu hakkaks temagi aeg otsa saama, ise ometi kümme aastat noorem!
Siis tuli haiglasse mineku päev. Alma ja Ilmar tulid autoga, Mihkel istus tagaistmele ja Elviira jäi eemalduvale autole nõutult järele vaatama, sest alles nüüd jõudis temani teadmine, et mees on tõsiselt haige. Naine tegi eemalduva auto poole ristimärgi, kuigi ka tema suhted Jumalaga olid ammu sassi läinud. Aga eks suures hädas haarata õlekõrrestki.
6
Raudikul ja ümberkaudsetes külades räägiti veel kaua jaanipeost, mis oleks äärepealt võinud päris korraliku kaklusega lõppeda. Sütitavat ja tõeliselt isamaalist kõnet pidanud Veiko Põiklik takerdus, jäi mõisahoone juurde kogunenud jõuku vaatama ja sinnapoole pöörasid pilgu ka teised. Ning vastuseks sellele hakkasid interrindelased hoogsalt ja suure kaarega oma punalippu lehvitama. Kostsid ka mõned üsna ähvardavad hüüded.
„Mis kurat… Kes neid siia kutsus?” Valdur Harakas oli õllest julgust saanud ja ajas end sedamaid pingilt püsti. Kohe tegid sedasama ka Peeter ja Siim ning nendest võtsid eeskuju mitmed teisedki.
„Lähme peksame nad minema!” hüüdis keegi noorukite rühmast, ilmselt mõni koolipoiss. Nemad olid Parksest jalgratastel jaanitulele tulnud.
Veiko üritas rahu säilitada. Punameelsete ilmumine oli ootamatu, aga vastasseis tuli maksku mis maksab rahulikult lahendada. Vähemalt nii rahulikult ja diplomaatiliselt kui sel hetkel võimalik oli.
„Oodake! Ma lähen ise!” See kõlas käsuna ja loosungihoidjate poole juba mõned sammud astunud mehed peatusid. Ilmselt oleksid nemadki ainult ähvardusega piirdunud, otsest kokkupõrget ei tahtnud keegi. Veiko tõmbas sügavalt hinge nagu enne sukeldumist ja trügis rahva hulgast läbi, otse demonstrantide juurde. Rääkida tuli muidugi vene keeles.
„Mida te soovite?” küsis ta Gofmanilt, kes ilmselt oli selle jõugu eestvedaja.
„Me soovime, et see palagan siin jalamaid lõpetatakse! See on kontrrevolutsioon, mis siin toimub!” Mehe silmad välkusid tigedalt. Oli ilmne, et ta püüdis ennast oma sõnadega üles kütta ja julgustada; tõenäoliselt olid interrindelased oletanud, et jaanitulele kokkutulnuid on vähem ja nad saavad takistamatult oma lipuga rahva ette marssida, võib-olla isegi sõna võtta. Kui nad peoliste hulka nägid, sai julgus nähtavasti otsa.
Veiko Põiklik püüdis rahu säilitada.
„Kas te teate, kes ma olen?”
„Meile ei ole see oluline! Me tahame, et see riigivastane miiting siin lõpetatakse!” raius Gofman.
„Teie vist ei tea, et ma olen Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei siinse rajoonikomitee sekretär,” lausus Veiko kõiki sõnu eriliselt rõhutades.
Vastust kohe ei tulnud, Gofman piidles Veikot altkulmu.
„Seda võib igaüks öelda,” ühmas ta siis, aga juba silmanähtavalt kaheldes. Parteilasena oli ta harjunud endast kõrgemaid respekteerima. „Näidake mulle dokumenti!”
„Ma ei ole kohustatud seda tegema, aga olgu…” Noorem Põiklik võttis põuetaskust punase parteipileti ja lõi selle käest andmata lahti. „Lugege!”
„Kuidas siis teie… nendega?” Seda küsis Gofman juba vaiksemalt, dokument oli mõju avaldanud. Tema selja taga aga seisid surmapõlgava näoga noored musklites mehed, nemad olid valmis kommunismiideede eest lõpuni võitlema. Olukord oli endiselt halvaendeline.
„Lähme kõrvale, räägime…” See oli Veiko, kes arvas olevat olukorrast väljapääsu leidnud. Ta viis Gofmani eemale ja ütles seal juba noomivalt: „Kas te siis aru ei saa, mis siin toimub ja milleks mina siin olen? Kas te keemiat olete õppinud ja teate, mis on katalüsaator?”
„Ee… nojah, enam-vähem…”
„Vaadake, mina olen siin see katalüsaator, kes valvab, et sellest peost juhitamatut reaktsiooni ei tekiks! On arusaadav?” seletas Veiko juba ülemuse toonil. „Ja teile ma ütlen, et parem on neid mitte ärritada.”
„Aga