Kodumaja. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
vabandan veel kord, härra Kuusla… Hommikul oli mul üks tüütu klient, kes tahtis tingimata viimasel hetkel veel projekti muuta, ja temaga läks mul aega.”
„Mis sest enam… Hea, et te nüüdki siin olete. Projekt on teil arvatavasti kaasas?” küsis Leho.
„Loomulikult! Ma täpsustaksin – eskiisprojekt. Päris projektini läheb aega, kuigi mitte just palju.”
„Kui palju? Mind huvitab variant, mille järgi saaks ehitajat otsima hakata. Millal te saate selle minule esitada?”
Rain Räägel mõtles hetke.
„Ütleme – kahe nädala pärast.”
„Ahah, seda pole õnneks palju. Sest ma tahaksin kohe, kui lumi sulanud, ehitajad peale saada. Et saaks selle aasta sees valmis!”
„Projekt ei võta palju aega. Ega enam pole joonestuslaua taga kriipsutõmbamist, arvutiga käivad asjad kähku.” Rain Räägel laotas joonised diivanilauale, seejärel istusid mehed kõrvuti diivanile ja süvenesid joonistesse. Sekretär Külli tuli kohviga.
„Pane sinna, kirjutuslaua nurgale! Siia ei mahu!” korraldas Leho, ise joonistelt pilku pööramata.
„See on fassaad, tänavapoolne külg… Klaasseinaga fuajee, kahekohaline garaaþ…”
„Rõdu? Ah jaa, see on ju aia poole…”
„Jaa! Rõdu ja terrass on aia poole. Tegin ka krundi üldplaneeringu ära. Laste mängunurk ja minigolfiväljak,” näitas arhitekt.
„Minigolf? Ja see mahub ära?” imestas Leho.
„Jah! Te ütlesite ju, et teil on poeg, temaga on teil seal hea minigolfi harjutada.”
„Jaa, mul on üheteistaastane poeg,” noogutas Leho Kuusla väljapaistva isauhkusega. „Täitsa asjalik sell, õpib hästi ja pole üldse memmepoeg.”
„Vaatame siis maja planeeringut… Siin all on kaminaga hall, lahtise trepiga. Siis köök ja söögituba. Abiruumid. Kabinet ja veel üks väike tuba…”
„Milleks see?” tundis Leho huvi.
„Noh, perenaisele pesuga tegelemiseks, näiteks triikimiseks. Aga võib kasutada ka teenijatoana,” näitas arhitekt.
„Teenijat me küll pidama ei hakka,” naeratas Leho. „Aga pesu jaoks, jah, muidugi! Räägime nüüd teisest korrusest.”
„Siin on pererahva magamistuba. Külalistetuba. Poja tuba. Tütre tuba… Mõlemad on suured, kummagisse mahub vabalt kaks last.”
„Üks mul praegu ongi! Poeg, nagu teate.”
„Kui maja valmis, küll tuleb ka lapselisa,” naeratas Räägel. „Ja tubasid peab jätkuma, võibolla hakkate kunagi oma poja perega koos elama… Ma olen ka selle peale mõelnud, et maja saaks edaspidi suuremaks ehitada. Näete, sellele küljele saab teha juurdeehituse, siis jääb hall keskele…”
Mida rohkem Leho projekti uuris, seda enam hakkas see talle meeldima. Rain Räägel oli teinud head tööd, võtnud arvesse kõik, mida ta oli ette pannud, ja lisanud omalt poolt veel üht ja teist sellist, mille peale Leho ei olnud tulnudki. Näiteks täiskelder, kuhu oli ette nähtud lisaks saunale veel ruum drenaþööri jaoks.
„Kas te saate joonised homseni minu kätte jätta? Ma tahaksin neid veel uurida ja ka abikaasa peab oma sõna ütlema.”
„Loomulikult! Aga kui te tahate lõplikku projekti varsti kätte saada, siis ma tulen neile homme järele. Ja kui teil on mingeid soove ruume muuta, tehke pliiatsiga parandused otse plaanile.”
Kohv jahtus kirjutuslaua nurgal, aga Leho oli selle unustanud, ta uuris plaani. Rain Räägel kõõritas kohvitassi poole, aga ei julgenud ilma peremeheta alustada. Kuid nähes, et tellija on tema töösse jäägitult süvenenud, võttis lõpuks kohvitassi ja segas sellesse suhkrut. Rüüpas ilma käsku ootamata ja meelega luristades.
„Jaa,” ütles Leho Kuusk siis tunnustavalt. Mõttes oli ta juba uues majas ringkäigu teinud, nõjatus nüüd diivani seljatoele ja vaatas ringi. „Kohv, muidugi, oleksin peaaegu unustanud! Te tulete siis homme, jah? Kui mind ei ole, saate joonised sekretäri käest kätte.”
2
Liivi Kuusla oli just selles eas, mil naise nooruslik ilu veel ei ole närtsima hakanud, kuid aastad ja elukogemus on sellele omalt poolt veelgi sarmi juurde andnud. Kolmkümmend neli eluaastat, eduka ettevõtte direktori kui mitte öelda omaniku naine, üheteistaastase poja ema – see pidi tema jaoks tähendama elukõvera apogeed. Kõrghetke, millest ülespoole elujoont määravad funktsioonid vaevalt et enam tõusevadki. Loodus omalt poolt oli Liivit õnnistanud iluga, mis juba keskkoolipäevil poistele silma torkas ja hiljem teda mehi ligitõmbava oreoolina saatma jäi. Liivi oli sihvakas ja sale, ning omas blondidele naistele harva antavat omapära – tal olid tumedad silmad ja ripsmed, mis sundisid mehi ka tänaval pead pöörama. Ilmselt oligi see asjaolu teda kiirendatud korras abielusadamasse juhtinud, sest Leho Kuusla, alles tehnikaülikooli lõpetanud noor insener jälitas teda senikaua, kuni Liivilt „jah”-sõna kätte sai. Kuigi Liivit olid enne seda mitmed mehed ümbritsenud, oli ta oma valikuga rahul – Leho oli leplik, huumorimeelega, ja nagu hiljem selgus, ka ettevõtlik ning mis peaasi – oma ettevõtmistes edukas.
Liivi Kuusla tundis küll vahetevahel igatsust eneseteostuse järele, sest ainult oma mehe naine ja poja ema olla tundus liiga kitsapiirilisena. Paraku oli ta haridustee omal ajal piirdunud vaid keskkooliga; ei saa küll öelda, et edasiõppimiseks huvi puudus, kuid ta ei leidnud ühtegi eriala, mis teda tõeliselt köitnud oleks. Kõigepealt otsustas ta jääda äraootavale seisukohale, ühe aasta pärast keskkooli lõpetamist küpseda ja maailmaasju uurida ning alles siis otsustada. Ta otsis endale sobivat tööd, sai siis ehitusvalitsuses arveametniku koha ning juba järgmisel aastal edutati raamatupidajaks. Enne, kui tema silmapiirile ilmus Leho, olid teda ümbritsenud ehitusvalitsuse noored ja toimekad mehed, kes üksteise võidu kauni numbrineiu poolehoidu võita üritasid. Nende hulgas oli töödejuhatajaid ja insenere ning Liivi tundis ennast meeste tähelepanust meelitatuna. Võibolla oli selles, et ülikooli mineku plaan lõplikult katki jäi, oma osa ka nendel ahvatlustel, mis teda ümbritsevate meeste kaudu paratamatult temani jõudsid, igatahes tundus elu elamisväärsena ka ilma kõrgkoolidiplomita. Maailm näis lahti olevat ning mõte edasiõppimisest jäigi soiku.
Kalle, nende pisipoeg, sündis kolmandal abieluaastal, pärast seda, kui nad olid endale suutnud hankida kolmetoalise korteri. Lapse sündimine tegi abielupaarist korraga perekonna, kahest sai kolm, ning kaks nendest kolmest olid üliõnnelikud. Kolmas ei teadnud veel elult midagi tahta peale toidupudeli ja kuiva pepu, ning õnnelikud vanemad hoolitsesid üksteise võidu selle eest, et järeltulijal kummagi nõudmise kohta pretensioone ei oleks. Rinnapiim lõppes Liivil juba paar nädalat pärast sünnitust, ja lapsele polnud oluline, kumb vanematest lutipudelit soojendas, kas ema või isa. Algul oli Liivi kangesti peljanud, et ta beebiga hakkama ei saa või pisi-Kalle ootamatult raskelt haigestub, aga see kartus osutus ennatlikuks. Midagi ekstreemset ei juhtunud, kuid alles siis, kui poiss oli kolmekuune ja tegi esimesi roomamisliigutusi, tundis Liivi, et ta on tõesti emaks saanud ja oskab emana käituda. Tõsi küll, just sel ajal valitsesid majanduses segased ajad. Ehitusvalitsus oli likvideeritud ja Liivil polnudki pärast lapsepuhkust enam võimalik vanal töökohal jätkata. Uue töökoha valikul sai määravaks, et tema ema jäi pensionile ja nõustus last hoidma; Liivi vanemad aga elasid just autobussikoondise lähedal ning ta sai sinna dispetðerikoha. Tööleminek harjutas sisse ka uue elurütmi: hommikul laps kärusse, siis kiirustades bussipeatusse, bussilt ema juurde, siis tööle… Õhtul jälle vastupidi, ja nii kõik päevad järjest.
Lehole oli Liivi tööleminek küll vastumeelne olnud, aga mees ei saanud salata, et tema autojuhipalk tikkus perekonna ülalpidamiseks napiks jääma. Pereema poolt hangitav lisasissetulek oli kõigiti teretulnud ning mees pidi sellega leppima, kuigi torises:
„Ega enam pole vene aeg, et kõik naised peavad tööl käima…”
Kalle sündimisega oli Leho salasoov täitunud, ta oli saanud järeltulija, pealegi veel poja, mis peaks