Kodumaja. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
põhjalikult tutvuda just soomlaste ehituskunstiga. Kuna Leho oli juba aastaid hellitanud mõtet oma maja ehitama hakata, pakkusid talle just siinsed eramud huvi, sest nad erinesid vägagi nendest, milliseid oli hakatud ehitama lõuna pool lahte, Eestis. Siin valitses madal, ratsionaalne ja äärmuseni viimistletud ehitusviis, majad olid soliidselt tagasihoidlikud ning mitte kunagi oma arhitektuuri poolest väljakutsuvad. Leho imestas eriti selle üle, et soomlased kõrgusesse ei pürgi – haruharva leidus siin mansardkorrusega eramut. Teine omapära oli, et oma eluruume möödakäijate eest kardinatega ei varjatud, kui magamistuba välja arvata. Suured aknad lasid takistusteta pilku tubadesse ja seal toimuvale heita, oli selleks siis söömine, televiisorivaatamine või mis tahes muu perekondlik tegevus.
Otsest eeskuju Leho oma eramu kavandamiseks Soomest siiski ei leidnud. Nüüd, mil arhitekt Rain Räägel oli tema maja paberil valmis kavandanud, oli ta sellega rahul. Kervalas kõndides pidi Leho paratamatult mõtlema, et kui ta oma maja siia peaks ehitama, oleks uudistajaid ja peavangutajaid kahtlemata küllaga, sest Räägeli projekt erines kardinaalselt siin ehitatavatest majadest. Juba läbi kahe korruse kõrguv klaasist hall andis hoonele avangardistliku ilme. Kervala majad olid küll omamoodi armsad ja tipp-topp korras, kuid kui juba ehitada, siis nii, et tulemus oleks mugav, ilus, perspektiivikas ja kahtlemata esinduslik. Ja üldse – Eestis olid mis tahes kontrastid reljeefsemad ning hakkasid palju rohkem silma kui siin põhjamaal.
Omamoodi kontrastid valitsesid ka äri alal. Tootmise ja toodete hinnavahe kajastus kõigepealt ärisuhetes, odavam toore ja tööjõud Eesti poolel olid juba aastaid meelitanud soomlasi oma lõunanaaabritelt allhanketöid tellima. Nii oli Kalusto OY teinud neli aastat koostööd Leho ettevõttega, ning suuresti just tänu sellele oli ka too endale jalad alla saanud. Kuigi allhanke osatähtsus oli viimasel ajal vähenema hakanud, moodustas see vabriku „Puitmööbel” toodangust märkimisväärse osa, ning Leho seekordne käik oli ettevõtte tuleviku suhtes küllaltki oluline.
Läbirääkimised Soome firma Kalusto OY esindajaga kulgesid alati üle kivide ja kändude, seda Leho teadis ja oli ennast selleks ka ette valmistanud. Tegemist oli küll tuntud partneriga, kuid iga aasta algupoolel toimuv töökoosolek, kus koostati uus koostööleping, oli traditsiooniliselt raske. Firma direktor Kaustinen oli väga ettevaatlik mees, kes ärilisi läbirääkimisi pidades otsekui teiseks inimeseks muutus: muidu nii lõbus, sõbralik ja naljatlev, oleks ta nõupidamislaua taga nagu maski ette pannud. Seal hoidus ta vestluskaaslasele otsa vaatamast, tegi pidevalt plokki märkmeid ja näis oma olekuga teisi koosolekust osavõtjaid kõiges halvas ja ebaausas kahtlustavat. Kaustinen oli ärimees, kes oma viiekümnest eluaastast suure osa oli töötanud just hankelepingute alal, ja seda töölõiku tundis ta põhjalikult. Ja kui Leho uut lepinguprojekti ette luges, peatas soomlane teda korduvalt, et teha teksti kohta märkusi või pakkuda omapoolseid täiendusi.
„Arvete tasumine meie poolt hakkab toimuma poolteise kuu jooksul,” ütles ta.
„Kuidas poolteise? Seni oli kogu aeg üks kuu!” tõrjus Leho.
„Ajad muutuvad, mis teha. Pakun poolteist kuud.”
„Ei, see ei sobi. See tähendab, et te saate meie raha kaks nädalat kauem kasutada. Mida te vastu pakute?”
Kaustinen muigas, aga ainult suunurgaga, tegi oma teksti märkuse ja suure küsimärgi ning noogutas:
„Jätkame, seda arutame hiljem.”
Lepingut oli kaheksa lehekülge ja lõpuks kogunes kümmekond punkti, millega soomlane nõus ei olnud. Sekretär tõi järjekordse kohvitermose, papptassid valati jälle täis ja nõupidamine jätkus.
„Tarnehinna tõstmisega me ei nõustu,” teatas Kaustinen.
„Materjalide hind on tõusnud. Palgatase on tõusnud. Nagunii on teile tehtava allhanke kasum meile üsnagi nullilähedane,” selgitas Leho. „Kõik oleneb toormaterjali hinnast.”
„Minu andmetel on teie kasum olnud isegi kaksteist protsenti,” oli Kaustinen kõigutamatu. „Nullist kaheteistkümneni on pikk maa!”
„Ei, neid tingimusi me ei muuda. See viis protsenti hinnatõusu on meil planeeritud ja sellest me ei tagane,” jäi Leho kindlaks.
„Ma räägin Ruohojärviga,” vastas Kaustinen kuivalt. Ruohojärvi oli Kalusto OY tootmisjuht. „Võibolla me hoopis loobume teie hankest, kui see meile enam tasuv ei ole.”
Mida pikemaks koosolek venis, seda rohkem hakkas Leho mingit tuttavat ja samas seletamatut ängistust tundma. Ta ei suutnud enam keskenduda ja sel ajal, kui soomlased omavahel rääkisid, läksid ta mõtted omapead uitama. Jah, just seesama tunne saatis teda alati, kui vastaspoolte huvid põrkusid ja jõuti arusaamisele, et olukorrast puudub kõiki rahuldav väljapääs. Ei ole olemas mõlemaid osapooli täielikult rahuldavat lahendust, igasugune kompromiss aga tähendab alati millestki loobumist ja pealesunnitud enesepiiramist.
„Kaksi prossaa…?” pakkus Kaustinen. „Kahega me oleme veel nõus. Viis ei tule kõne allagi!”
Viiest pool oleks kaks ja pool protsenti. Sedagi on liiga vähe…
„Neli ja pool protsenti. Sellega võiks veel leppida.” See oli Leho, kes kiiresti kalkuleeris – kui kaugele võib soomlastele vastu tulla. Igatahes mitte poolele teele.
Jälle arutasid soomlased omavahel.
„Kaks ja pool!”
„Neli!” pani Leho omalt poolt. Esimese lepingu tegemisel oli ta sellise kauplemisega alt läinud. Nüüd oli ta juba vana kala ega lasknud ennast häirida. Ja kui lõpuks kolme ja poole protsendise hinnatõusu peale käed kokku löödi, tundsid mõlemad pooled, et nad on võitnud.
„Nüüd läheme lõunale!” ütles Kaustinen võidukalt. Ta oli endalt ametimaski heitnud ja jälle naeratav ning sõbralik. „Sa tahad täna muidugi tagasi sõita, muidu võiks õhtul väikese tähistamise korraldada?” pöördus ta siis Leho poole.
„Koju, ikka koju! Naine ja poeg ootavad!” möönis küsitletu. „Laev läheb Helsingist kell viis.”
Esimeste Soomes-käikude ajal oli laevasõit Lehole meeldinud, see tõusis oma ebatavalisusega igapäevaelust esile ja tundus seepärast huvitav. Ajapikku uudsus kadus ja kolmpool või neli tundi laevasõitu tundus olevat lihtsalt tüütu ajaraiskamine. Suvel tulid appi kiirlaevad, nendega sai üle lahe poolteise tunniga ja see oli mõistlik aeg. Nüüd, talvel pidi paratamatult jällegi loksuma suures laevas, mis oli küll täis kõikvõimalikke baare, aga kus meeldivaks ajaveetmiseks võimalused puudusid. Helsingist kaasaostetud ajalehed said kiiresti läbi lehitsetud ja Leho otsustas baaris ühe dringi teha.
Kaustisega olid asjad ühele poole saanud – lõppkokkuvõttes isegi soodsamalt, kui ta vahepeal oli arvanud. Koostöö võis rahus jätkuda, lepingu pikendamise tingimused olid nüüd kooskõlastatud ja suurem osa vabriku „Puitmööbel” eelseisva aasta allhankest kindlustatud. See tekitas Lehos rahuldustunde, sõit oli ennast kõigiti õigustanud.
Leho nõjatus mugava tooli seljatoele, seiras silmanurgast teisi baarisistujaid ja lasi jahedal joogil tilkhaaval kurgust alla valguda.
„Tere! Kas siin lauas tuttavaid ka tuntakse?”
Leho tõstis pea ja silmitses naist, kes samuti kokteiliklaasi hoides ta kõrval seisis.
„Endla? Oled see tõesti sina?” tõusis ta üllatunult püsti.
„Mina ikka, aga tublisti vanem kui kooliajal! Aga ega sinagi pole nooremaks muutunud!” naeris naine ja ulatas terekäe. „Ma tunnistasin sind tüki aega, et oled ikka Leho või mitte… Juukseid on sul justkui vähemaks jäänud!”
„Paraku jah… Vanaduserõõmud, mis muud. Oled üksi? Istu siis!” nihutas Leho tulijale tooli. Endla oli tuttav ülikoolipäevilt, kunstiinstituudi tudeng, ja Leho oli viimasel kursusel käies temaga üsna põhjalikult kurameerinud. Siis aga tüdruk abiellus ja kadus silmapiirilt.
„Kui palju aastaid me pole kohtunud? Viisteist?” Endla istus laua äärde. „Kui sind vaadata, siis vist terve igaviku,” naeris ta rõõmsalt.
„Noh, sina oled selle eest hästi restaureeritud,”