Naabrid. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
Väljaotsa viimane perenaine usinasti sõbrustanud, teinud seda kohati isegi liiga põhjalikult ning seejuures värve ja värvitoone valimata. Köögis oli soeseina ümbrus võõbatud tumeroheliseks ja põrand punakaspruuniks, laiade laudade vahel mustendasid praod. Ka seinu kattev tapeet oli valitud tumedates toonides, mis muutis väikeste akendega toad veelgi hämaramaks.
„Eks ta võõpas ja tapetseeris müümise puhul kõik üle, et paremat hinda saaks,” arvas Salli, aga Anton kehitas selle peale vaid õlgu. Tema arvates polnud Väljaotsa hind, mis Salli sõbranna oli öelnud, üldsegi kõrge, vaid pigem odav. Niisugune, et korterimüügi rahast peaks tubli ports järele jääma.
„Maal on ikkagi odavam elada kui linnas. Juba sellepärast, et siin ei ole poodi lähedal,” ütles Salli pooleldi muigamisi, justkui oleks mehe mõtteid lugenud. Anton aga arvas heaks nüüd juba valjult välja öelda:
„Küll ma hakkan siin iga jumala päev kohendama ja nokitsema. Ega ehitustöö ei ole teab mis kunst. Ongi hea, muidu läheb elu igavaks ja… Ja kui me selle maja nii odavalt kätte saame, võiksime endale ühe väikese auto lubada küll,” lisas ta pärast väikest kõhkluspausi.
Salli ei kostnud selle peale midagi ja see tundus mehele juba peaaegu sama hea kui nõusolek.
Nii langetatigi otsus Väljaotsa kasuks, aga elukohavahetuse protsess tundus kujunevat ettearvatust märksa keerulisemaks.
„Kõigepealt peame korteri maha müüma,” arvas Anton.
„Ja muidugi, ega me ei saa siis ilma rahata seda osta! Aga kus me seni elame, kuni Väljaotsa veel meie oma pole?” arutas Salli.
„Ma ju räägin, et kõigepealt peame müüma,” kordas mees.
„Aga kuidas me müüme? Kas niiviisi, et koos mööbli ja iseendaga või? Et elame vanaviisi edasi, aga korter pole enam meie?”
„Noh, jah…” Anton jäi mõttesse. „Eks see on kokkuleppe asi, aga…”
„Ma mõtlen – Mall võiks täditütrega rääkida, et too lubaks meil enne Väljaotsale sisse kolida… Et siis pärast vormistame ja maksame, enne ju ei saa. Aga enne seda peaks majas kas või natukenegi remonti tegema, midagi teistmoodi värvima ja tapeete vahetama või… Et nii sünge ei oleks!” arvas Salli.
Anton Reemet oli teoinimene. Niisugune, kes pikalt ei mõtle, vaid köitva idee sündides kohe tegutsema hakkab. Salli seevastu oli ettevaatlikum ja püüdis liigselt hoogu sattuva mehe õhinat pidurdada, millest mõnikord oli isegi suurem või väiksem tüli tekkinud. Aga naine oli niiviisi suutnud nii mõnegi tühikargamise ära hoida ja mees oli küllalt aus, et naise õigust tagantjärele tunnistada, kui mõni tema kavandatud ettevõtmine tulutoovaks või otstarbekaks ei osutunud. Nagu siis, kui Anton kunagi oli töölt suurema preemia saanud ja tuli koju, õhevil mõttest, et ostab paadi.
„Paadi? Mis me sellega teeme?” imestas Salli.
„Kas sa ei tea, mida paadiga tehakse? Sõidetakse, käiakse kalal… Sa mõtle, kui meil puhkuse ajal oleks oma paat!”
„Kalal… Sa ju pole suuremat sorti kalamees! Ja kus sa seda hoidma hakkad?”
„Garaažis! Teen lae alla niisuguse riiuli ja… Ideaalne! Mahub kõrguses täpselt ära, ma mõõtsin!”
„Garaažis? Aga kuidas sa paati jõe või järve äärde vead?” küsis naine juba peaaegu kohtu-uurija toonil, kes on kahtlustatava alibis nõrga koha leidnud.
„Me ostame autole järelkäru. Paadikäru,” oli Antonil vastus valmis.
„Ja kus sa seda paadikäru hoidma hakkad?”
„Noh, see…” Mees takerdus, selleni polnud tema mõte vist veel jõudnud. „Küll ma midagi välja mõtlen! Meie garaažibokside reas on ehk mõni tühi, seal saaks ehk kokkuleppele.”
„Ja üürid teise garaaži, et oma paadikäru hoida? Miks siis mitte kohe paati koos käruga? Ja raha on sul selleks lahedalt käes, eks?” ladus Salli enam sugugi mitte sõbralikult. Ning Anton tõusis pahurana õhtulauast, kus mõttevahetus toimus, tõmbas jope selga ja ühmas üle õla, et läheb veidike jalutama. Kui mees poole tunni pärast jälle koju jõudis, enam ta paadist ei rääkinud.
Väljaotsaga läks aga teisiti, sest mõlemad olid maja ostmisest elevil. Neil oli esialgu olnud plaan, et nad uurivad enne otsustamist mitmeid maju ja valivad nende seast parima, aga see ununes hoopiski. Koht oli sedavõrd meeldima hakanud, sest Väljaotsa kontrast senisega oli suur. Nad olid eluaeg pealinna Kalamaja rajoonis elanud, juba kolmekümnendatel aastatel ehitatud puumajas, mille kunagise omaniku rahanäljas pärija oli korterite viisi ära müünud. Akendest avanes vaade üle kitsa tänava vaid vastasmajale, mille elanikud olid ammu ära nähtud, isegi teretuttavaks saanud, kuigi nende nimed jäid teadmata. Teistmoodi väljavaade oli köögiaknast õuele, kus asusid puukuurid ja kasvas üksik saarepuu just nagu selleks, et sinna külge saaks pesunööre siduda. Suvel oli see puu nende akna taga ainus roheline laik. Aga saar oli loomult laisavõitu – riietas end kevaditi viimasena ja poetas oma halja kuue sügisel esimesena maha justkui protestiks, sest paar maja eemal pargikeses leegitsevad vahtrad oskasid end siis mitmevärviliseks rüütada.
Väljaotsal olid aknad väikesed ja väljavaade seetõttu küll kitsam, aga mis peaasi – looduslik ja kindlasti värvikam. Siin oli alati vaikne, ainsateks hääletekitajateks vaid linnud ja kuuseladvas kahistav tuuleiil; siin ei olnud alatasa mööda vuravaid autosid ega mitmehäälset lastekisa nagu linnas, kus nood õuel oma jooksumänge mängisid. Siin polnud naaberkorterist kostvat raadiomuusikat ega lae peal tammumist, mis linnas vahel üsna tüütuks muutus. Siin oli võimalik mis tahes hetkel uksest välja astuda, õues ringi vaadata ning rõõmustada, et elu looduse keskel saab sedavõrd kaunis ja mitmekesine olla. Otse trepi ette õuemurusse tekkisid lausa üleöö mitmevärvilised margareetade silmad, aknaalusel lillepeenral aga ajasid võrseid mõned suuremad lillepuhmad, mille nime linnas kasvanud ja elanud Salli ei teadnud. Õue piiras puudering, igal puul erikujulised oksad ja lehed, ning selle puuderingi seas kõrguv üksik kuusk oli nagu valvur, kes peab silma peal kõigel, mis Väljaotsal toimub.
Iga päev Väljaotsa teed mööda postkasti juurde ajalehte tooma minnes oli Antonil mahti lasta mõtetel rändama minna ja mitmete elunähtuste üle juurelda. Kõigepealt oli ta püüdnud ka sellelt teelt leida märke lapsepõlvest meelde jäänud vankrijälgedest, aga aeg oli need armutult kustutanud. Oli säilinud vaid jalgrada, mille mõlemal pool kasvav rohi oli hõredam kui mujal – nüüd juba ilmselt sellepärast, et Väljaotsa poekäigud tehti autoga, mis rohu kasvu kuigivõrd kärpis. Jällegi märk sellest, et miski ei ole enam endine ega kavatsegi selleks saada. Ka tee ei muutu enam niisuguseks, nagu mees neid oma lapsepõlvest mäletas.
Anton Reemet oli omaks võtnud, et temagi ei ole enam seesama, kes veel kümme, isegi viis aastat tagasi, hoopiski rääkimata nendest aegadest, mida nooruseks nimetati. Neli aastat üle kuuekümne turjal, see oli talle kunagi lausa raugaeana tundunud; nüüd ise selleni jõudnuna ei saanud ta end aga kuidagi vanuriks tunnistada. Jah, vananemine oli küll toimunud ja see jätkus, aga kuidagi kummaliselt, kahte erinevat liini pidi. Vaimu vananemist oli peaaegu võimatu märgata, see käis tasahilju ja hiilides, mingeid aimamatuid teid mööda – osa telesaateid, mida ta varem oli meeleldi vaadanud, ei pakkunud enam huvi, ajalehe huumorinurgas leidus aina harvemini midagi sellist, mis suunurga muigele kiskus, ja üsna sageli juhtus, et alustatud juturaamat pärast viienda lehekülje lugemist pooleli jäi – kas siis sellepärast, et selle sisu tema mõttemaailmaga ei haakunud või autori stiil ei meeldinud. Selle eest aga jätkus varasemast rohkemgi aega ümbritseva reaalmaailma vastu; huvi pakkus kõik, mis Eesti riigis, aga ka kogu maailmas toimus, sest mõttelaiskuse üle Anton Reemet kurta ei saanud.
Mõistus tundus endiselt terane olevat, seevastu aga korjas ihu ikka ja jälle uusi hädasid külge, mis ühel või teisel viisil endast märku andsid. Neid oli mitut liiki, ühed olid mööduvad, need tulid ja kadusid nii, et neist märki ei jäänud; teisi võis nimetada laanduvateks, nende toime ajapikku küll pehmenes, aga täiesti ei kadunud. Kuid oli ka niisuguseid, mis eriti tuska tegid, sest jäidki vaevama ning nendega pidi lihtsalt leppima. Näiteks silmanägemine – Anton oli juba neljakümneselt