Naabrid. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
õuele. Salli silmitses teda läbi akna üsna kriitilise pilguga – tulija vanust oli esmapilgul raske määrata, aga tema arvates oli see naishing liiga korpulentne. Naine kandis õhulist kirevat pluusi ja liibuvaid teksapükse, mis tundusid tema üsna priskele istmikule paari numbri võrra kitsad olevat. Juuksed olid toonitatud moevärvi mustjaspunaseks, aga nagu vastukaaluks sellele polnud näol ülearust meiki, nagu Salli kiirpilgul märkas. Naine suundus otse majatrepi poole, mees järgnes talle paar sammu tagapool ja hoiatas:
„Vaata ette, neil võib olla koer…”
„Ah, ei ole, ma tean!” heitis Sigrid üle õla ja oligi juba trepil.
„Imeasi…” Anton kogus ennast hetke, pani siis ajalehe kõrvale ja juba koputatigi uksele. Väljaotsa majja siseneti köögi kaudu nagu vanades talutaredes kombeks. Pealegi oli köök maja kõige avaram ruum, mis täitis ka elutoa ülesandeid.
„Ja-jaa, sisse!” ütles Anton, avas kiirustades ukse ja seisis vastamisi naisega, keda ta paari kuu eest oli Eespere õuel kohanud. Mees tõdes jälle, et selle naise kohta ei saa midagi paha öelda, aga see tõsiasi ei mõjunud rõõmustavalt, vaid hoopiski häirivalt.
„Tere…” ütles Väljaotsa peremees esimesena ja märkas siis, et naise selja taga seisab veel keegi. Ilmselt tema mees – läikima kulunud pealaega, väheldane ja tüsedusele kalduv vanahärra.
„Tere, pererahvas! Andke andeks, et me niiviisi sisse tormame, aga mõtlesime, et nüüd oleks juba õige aeg naabritele tutvumisvisiit teha.” Naine astus sammu edasi ja ulatas millegipärast kõigepealt käe Antonile. „Minu nimi on Sigrid, perekonnanimi Lasila. Meie oleme Eespere uued omanikud. Ja tema on minu mees Aksel.”
Käteldi mõnevõrra kohmetult. Sigrid Lasila oli nähtavasti pannud kogu oma energia ülevoolavalt esitatud avalausesse ja vaatas nüüd järge otsides uudishimulikult ringi. Salli mõõtis tulijat salamisi pilguga ja tema eelarvamus selle naise suhtes sai uut toitu. Väljaotsa perenaine mõtles, et tema küll niiviisi ei riietuks ega söandaks ka nõnda väljakutsuvalt esineda. Aksel aga noogutas ja püüdis kohmetult naeratada nagu vabandades, et nende peres on jäme ots naise käes. Anton oli samuti mõnevõrra kohmetu, sest Sigrid Lasila olekus oli midagi ürgselt ligitõmbavat, aga ühtaegu siiski ka hoiatavat. Naine ei püüdnudki oma seksikust varjata ja mehele tundus, et niiviisi Salli juuresolekul esineda oleks justkui siivutu.
„Astuge edasi ja võtke istet… Me elame siin vaikselt ja tagasihoidlikult, ega polegi teile suurt midagi näidata…” häälitses Salli tagasi tõmbudes ja samas sai ta tekkinud sundseisu peale pahaseks. Miks pagana päralt peab inimene lahke ja viisaka maski ette tõmbama ka siis, kui ta seda sugugi ei tahaks! Sigrid Lasila ülepakutud esinemine ja välimus tundusid Sallile vastuvõtmatud, pealegi ei olnud Väljaotsa perenaisele eriti palju näitlejaannet antud. Kui ta märkas, et Anton naabrinaisele lahkelt vastu naeratab, läks ta sisemiselt lausa keema – tema mees laseb ennast niisugusel harakal haneks tõmmata!
„Aitäh-aitäh… Mõtlesime jah, et uurime järele, kes meie naabrid on, teie tee käib ju meie õuest läbi. Aga Eesperes on veel ehitustööd lõpetamata, alles paari nädala pärast saame sisse kolida.”
„Jajah, kui ma posti järel käin, siis näen, et Eesperes käib kõva ümberehitus. Teete vist suve jooksul kõik korda, et talvel oleks mugav elada?” küsis Anton ja vaatas vastust oodates nimme Aksli poole, vastas aga hoopis Sigrid.
„Ei-ei, ega me talvel siin elama ei hakka. Eesperest tuleb meile ainult suvekodu, et linnakärast ja palavusest eemale saaks, värsket maaõhku hingama. Septembri lõpul läheme jälle linna tagasi, kevadeni. Pool aastat linnas, pool aastat maal – siis ei lähe elu igavaks.”
„Ah nii…” venitas Anton omajagu pettunult. Kuuldust polnud raske taibata, et uued naabrid olid teist masti inimesed kui nemad. Juba sellepärast, et Eespere ümberehitus algas laialt ja suure raginaga – iga päev seisis õuel paar kaubikut ja oli näha mitmeid töömehi tegutsemas. Mõelda, mis see töö niiviisi maksma läheb! Ja uhke maastur, mis praegu Väljaotsa värava taga seisis – juba see tõestas, et rahast seal peres puudust ei tunta.
„Just nii mul ongi plaanis. Mina olen eluaeg linnainimene olnud, ega vist oskakski aasta ringi maal elada,” sädistas Sigrid ja sättis käes olnud kilekoti lauale. „Me tõime natuke külakosti ka – ega’s külla tohi tühja käega tulla!”
Salli oligi juba rahutult nihelema hakanud, sest oli kahevahel, kas peaks ootamatult kaela sadanud külalistele midagi pakkuma või saaks ehk ka niisama läbi. Kui võõraid haruharva käib, ei saa ju nendele pakkumiseks mingit valvehõrgutist valmis hoida, aga võhivõõrastele lihtsat kodust võileiba pakkuda tundus ka sobimatu. Sigrid Lasila päästis olukorra, pannes lauale rosinatega pärgsaia, kuigi seda saatev žest ja öeldu toon Sallile ei meeldinud. Väljaotsa perenaine tundis end justkui alaväärsena, nagu oleksid rikkad Lasilad vaestele sugulastele külla tulnud. Või tuli see vaid selle naise vastu tekkinud eelarvamusest?
„Eks ma panen kohvi hakkama…” Salli ei suutnud seda küllaldase entusiasmiga öelda ja sai Antonilt laitva kõrvalpilgu. Mehele paistsid külalised tõesti meeldivat, vähemalt Sigrid, kes muudkui säras ja naeratas. Aksel Lasila seevastu vaid istus, pilgutas silmi ja püüdis kohmetult naeratades seltskondlik näida.
„Ja teie räägite meile senikaua, kuidas siinkandis elu on,” pöördus Sigrid Lasila nüüd otse Antoni poole, lisades öeldule jällegi kõige säravama naeratuse. Tema arvamus, et Väljaotsa peremees on tõenäolisest pensionärieast hoolimata igati meeldiv meesterahvas, sai järjest enam kinnitust. Sale, otsese silmavaatega ja mis peaasi – temast pea jagu pikem, mitte nagu Aksel, kelle väikese kasvu pärast oli naine pidanud isegi kõrgete kontsade kandmisest loobuma.
„Varikmõisas on ilus elada. Vaikne ja rahulik… Mitte nii nagu linnas, et muud polegi kui autode voorimine. Ja siin ei pane keegi kõrvalkorteris tümpsumasinat käima ega trambi lae peal,” seletas Anton poolmuigamisi, aga pliidi juures talitav Salli ruttas seda üsna lõikavalt kõlava huumoriga täiendama:
„Ära valeta, siin jooksevad lae peal rotid!”
Repliik oli ootamatu ja keegi ei osanud selle peale midagi öelda, kuid Antoni näole tekkis rahulolematu ilme. Kui on aastakümneid koos elatud, pole raske igasuguste ütlemiste allteksti tabada ja mehele oli juba naise toonist selge, et Sallile uued naabrid ei meeldi. Ja kahjuks vist ei hakkagi meeldima, sest naine ei püüagi neile heanaaberlikku muljet jätta. See tekitas mehes trotsi, sest tema arvates võis läbikäimine naabritega kõigiti meeldivaks kujuneda. See Eespere uus peremees oli küll tossike, aga tema ei huvitanud Antonit sel hetkel vähimalgi määral.
Ka Sigrid oli Väljaotsa perenaise ütlemises hoiatava lahkheli tabanud ja saatis Antonile mõistva, võiks isegi öelda et kaastundliku pilgu. Siis aga arvas Aksel Lasila heaks ka oma suu lahti teha.
„Mina töötasin kolmkümmend aastat laohoidjana. Seal sai ka rottidega janti näha, need tikkusid igalt poolt sisse. Aga lõpuks saime neist jagu, mürk võttis kõik maha. Peaasi on rotiaugud kinni panna, et uusi peale ei tuleks.”
„Siin mürk ei kõlba, pärast jääb mõni kuskile põranda alla terveks kuuks haisema, enne kui ära kuivab,” heitis Salli üle õla, ise kapist kohvitasse välja kraamides, ja Anton ütles nüüd tema poole, hääles etteheitvat tooni varjamata:
„Ilusa jututeema oleme küll leidnud. Naabrid arvavad, et on kuskile õudsesse rotipessa sattunud.”
„Oh ei, ärge muretsege!” ruttas Sigrid Lasila vastama. „Eks maal on mõni asi ikka teistmoodi kui linnas, sellega peab harjuma. Hea, et ütlesite, ma räägin töömeestele, et nad rottidele kuskile ligipääsu ei jätaks.” Sigrid ütles seda lepitavalt, aga Salli oskas tema toonis ometi killukest võidurõõmu tabada: meie majas küll rotte ei saa olema, meie oleme teiesugustest igatpidi paremad ja rikkamad…
„Algul me võtsime lattu kassi, et vast püüab rotid kinni…” alustas Aksel jälle otsast, aga Sigrid heitis talle keelava pilgu ja jutt jäi pooleli. Kuid naine leidis mehe öeldust uue teema.
„Me kartsime tulles, et teil on äkki kuri koer. Kas teil koera ei olegi?”
„Ma