Punane ja must. StendhalЧитать онлайн книгу.
et teatud kavalusega võiks ju härra de Rênalile selgeks teha, kuivõrd tarvilik on tema poegadele võtta kirjandite teemaks siin provintsis sündinud kuulsate aadlike elulood.
Kuu aega hiljem nägi Julien juba oma ideed teostumas ja pealegi sel määral, et ta varsti pärast seda härra de Rênaliga rääkides julges talle kui linnapeale vihjata mitmeti piinlikumale asjale: asi seisis raamatute aboneerimises ühe liberaali raamatukauplusest, millega aga tema sissetulekuid toetati.
Härra de Rênal oli sellega päri, et on tark tegu anda oma vanemale pojale selge pilt paljudestki teostest, millest ta hiljem sõjakoolis kuuleb räägitavat. Kuid Julien nägi, et linnapea sellest enam kaugemale ei lähe. Ta arvas sellel olevat mõne salajase põhjuse, mida ta aga ei suutnud avastada.
«Ma mõtlesin, härra,» ütles Julien talle ühel päeval, «et see vahest tõesti ei kõlba, kui niisugune väärika aadliku nimi nagu Rênal figureeriks ühe raamatukaupleja räpases nimekirjas.»
Härra de Rênali pilk läks selgeks.
«Ka ühele vaesele teoloogiaõpilasele oleks see halvaks tunnuseks,» jätkas Julien alandlikuma häälega, «kui ühel heal päeval tema nimi leitaks raamatukaupmehe juurest raamatulaenajate nimekirjast. Liberaalid võiksid hakata mind süüdistama selles, et ma olen nõudnud kõige kõlvatumaid raamatuid, ja vahest lähevad nad isegi niikaugele, et märgivad minu nime taha nende roojaste raamatute pealkirjadki.»
Ent Julien läks õigest teerajast kõrvale. Ta nägi linnapea näos jälle nõutust ja pahurust. Julien jäi vait. «Mul on see mees peos,» mõtles ta.
Mõni päev hiljem küsis vanem poeg härra de Rênali juuresolekul Julienilt, mis raamat see on, mille kohta kuulutus oli Quotidienne’is.
«Et jakobiinlastel poleks põhjust hõisata,» ütles noor kasvataja, «ja et ma saaksin ühtlasi vastata Adolphe’i küsimusele, siis võiks teha nii, et abonendiks raamatukaupluses hakkab kõige alam teie teenijate hulgast.»
«See mõte pole paha,» vastas härra de Rênal nähtava rõõmuga.
«Igaks juhuks tuleb tingimuseks teha,» ütles Julien selle tähtsa ja peaaegu õnnetu tooniga, mis nii hästi sobib inimestele, kes näevad täide minevat oma kauaihaldatud soovi, – «tuleb tingimuseks teha, et teie teenija ei tohi sealt võtta ühtegi romaani. Kui need hädaohtlikud raamatud kord majja on sattunud, siis võivad nad hukutada toatüdrukuid ja isegi teenrit ennast.»
«Te unustate poliitilised pamfletid,» lisas härra de Rênal tähtsa näoga. Ta tahtis nõnda varjata oma imetlust, mida ta tundis lastekasvataja targa nõu puhul.
Julieni elu koosnes niiviisi pisikestest kauplemistest, mille menu teda palju rohkem haaras kui see poolehoiutunne, mida ta nii kergesti oleks võinud välja lugeda proua de Rênali südamest.
Sama hingeline seisund, mis tal oli olnud kogu eluaja, jätkus ka Verrières’i linnapea teenistuses. Nagu varem isa saeveskis, nii põlastas ta siingi sügavalt teisi inimesi, kellega tal tuli koos elada ja kes teda, nagu ta tundis, omakorda vihkasid. Päevast päeva kuulis ta abiprefekti, härra Valenod’d ja teisi majasõpru rääkivat asjust, mis kõik juhtusid nende silma all. Aga kui vähe nende mõtted sarnanesid tegelikkusele! Näis talle mõni tegevus imetlemisväärsena, siis võis ta kindel olla, et ümbritsevad inimesed just selle hukka mõistavad. Oma sisimas kordas ta siis alati: «Millised peletised, millised lollpead!» Sellise uhkuse juures tegi nalja see, et Julien sellest, mis kõneldi, sageli ise midagi aru ei saanud.
Eluilmaski polnud ta kellegagi siiralt kõnelnud, välja arvatud ainult vana sõjaväearst, ja needki vähesed mõtted, mis tal olid, puudutasid Bonaparte’i sõjaretki Itaaliasse või siis kirurgiat. Oma nooruslikus uljuses kuulas ta mõnuga üksikasjalist jutustust kõige valurikkamaist operatsioonidest. Ta mõtles endamisi:
«Mina igatahes poleks kulmukarvagi liigutanud!»
Kui proua de Rênal esmakordselt katsus temaga juttu teha asjust väljaspool lastekasvatamist, hakkas Julien kõnelema kirurgilistest operatsioonidest. Proua kahvatas ja palus teda vaikida.
Julien ei teadnud millestki muust midagi. Ja kui ta päevad möödusid alatises kokkupuutumises proua de Rênaliga, tekkis nende vahel siis, kui nad kahekesi jäid, imelik vaikus. Julien võis salongis ükskõik kui alandlik olla, alati tabas proua tema silmist mingi vaimse üleoleku kõigi nende vastu, kes tema majja olid tulnud. Juhtus ta hetke temaga üksinda olema, nägi ta noormehes ilmset kohmetust. Proua muutus sellest rahutuks, sest tema naiselik instinkt ütles talle, et see kohmetus ei tule kaugeltki mitte õrnadest tunnetest.
Mingi ettekujutuse põhjal, mille Julien oli saanud vana sõjaväearsti jutust hea seltskonna üle, tundis ta ennast alati alandatud olevat, niipea kui tekkis vaikus mõne daamiga koos olles, nagu oleks selles piinlikus vaikimises süüdi tema. See tunne oli sada korda piinlikum siis, kui ta viibis prouaga kahekesi. Tema kõige liialdatumate, kõige fantastilisemate mõtetega täidetud kujutlus sellest, mis mees naisega kahekesi olles peab rääkima, lükkas teda ta ärevuses aina lubamatuile mõtteile. Mida ta kõike endamisi ei tihanud mõtelda, ja ometi ei suutnud ta katkestada vaikust, mis teda nii väga alandas. Nõnda muutus ta range ilme pikkade jalutuskäikude kestel proua de Rênaliga ja lastega veelgi rangemaks kõige julmemate sisepiinade tõttu. Ta põlgas ennast ääretult. Kui ta oma õnnetuseks end kõnelema sundis, siis võis ta vahel lausuda kõige pentsikumaid asju. Liiati oli ta ise oma absurdsest käitumisest teadlik ja liialdaski veel seda enese ees; mida ta aga ei näinud, oli ta enese silmade ilme. Need olid nii ilusad ja väljendasid nii põlevat hinge, et nad, nagu seda juhtub headel näitlejatel, lisasid vahel veetlevat mõtet sinnagi, kus seda ei olnudki. Proua de Rênal märkas, et Julien temaga isekeskis olles jutukaks muutus siis, kui mõni ootamatu sündmus ta tähelepanu kõrvale juhtis ja kui ta ei pingutanud, et mõnda komplimenti ütelda. Et majasõbrad prouat uute ja säravate mõtetega eriti ei hellitanud, siis meeldisid talle Julieni vaimusähvatused väga.
Napoleoni langusest saadik on provintsikommetest karmilt hüljatud igasugune galantsuse varigi. Igaüks kardab oma kohta kaotada. Kelmid otsivad tuge kongregatsioonist ja silmakirjatsemine edeneb suure hooga isegi liberaalide ringides. Tüdimus kasvab. Ei jää üle muud lõbu kui lugemine ja põlluharimine.
Proua de Rênal oli rikka vagatseva tädi pärijana kuueteistkümne-aastaselt abiellunud tubli aadlikuga, ning oma elus ei olnud ta kuulnud ega näinud midagi seesugust, mis oleks kuidagi olnud armastusetaoline. Ainult ta pihiisa, heasüdamlik küree Chélan, oli talle rääkinud armastusest härra Valenod lipitsemiste puhul, ja oli siis armastusest andnud nii vastiku pildi, et see sõna sai proua silmis kõige kõlvatuma liiderlikkuse tähenduse. Armastust, nagu see esines neis väga vähestes romaanides, mis juhus ta silmade ette tõi, mõistis ta nagu mingit erandit või isegi midagi hoopis olematut. Tänu sellele teadmatusele oli proua de Rênal Julieniga vahetpidamata tegeldes täitsa õnnelik, ilma et tal mõttessegi oleks tulnud enesele mingit etteheidet teha.
Kaheksas peatükk
PISISÜNDMUSI
On hoituna veel sügavamad ohked
ja magusam on varastatud pilk,
ja pole pattugi, kuid puna puhkeb.
Proua de Rênali karakterist ja nüüdsest õnnest sõltuv inglilik pehmus muutus veidi ainult siis, kui ta mõtles oma toaneitsile Elisale. See tüdruk oli mingi pärandi saanud ning läks küree Chélani juurde pihtima, tunnistades seal üles, et ta kavatseb Julieniga abielluda. Küree tundis tõelist rõõmu oma sõbra õnne aga ääretu suur oli ta üllatus, kui Julien kindla tooniga seletas, et preili Elisa pakkumine pole talle vastuvõetav.
«Vaadake ette, mu laps, mis sünnib teie südames,» ütles küree kulmu kortsutades. «Kui te mõtlete loobuda tollest enam kui küllaldasest varandusest ainult oma elukutse pärast, siis soovin ma teile õnne selle teie elukutse puhul. Olen juba viiskümmend kuus aastat olnud Verrières’i küreeks, ja ometi tagandatakse mind peatselt, nagu näha on. See kurvastab mind, kuigi mul on kaheksasada liivrit sissetulekuid. Ma ütlen teile seda sellepärast, et te endale asjata illusioone ei teeks selle