Kõrbeoda. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
noogutas, kõndides koos naisega harjutusväljaku servale, õuel viibivate dal’Sharum’ite kuuldekaugusest välja.
Ta oli nüüd naisest märksa pikemat kasvu, aga pelgas teda ikka veel. Noorukile meenus tuledeemoni kolbast sähvatanud leek ning ta proovis end veenda, et naise alagai võlukunst ei toimi päevaajal, kui nende peale särab Everami valgus.
„Ma küsisin alagai hora’lt järele, enne kui sulle musta rüü tõin,” lausus naine. „Kui jiwah’Sharum’itega magad, siis üks neist tapab su.”
Jardiri silmad läksid pärani. Kes oli enne midagi säherdust kuulnud? „Miks?” tahtis ta teada.
„Luud ei ütle meile põhjuseid, Hoshkamini poeg,” väitis dama’ting. „Nad näitavad olevikku ja seda, mis võib juhtuda. Ehk püüab mõni Hasiki armuke kätte maksta või on mõnel naisel sinu suguvõsaga verivaen.” Ta kehitas õlgu. „Aga kui jiwah’Sharum’itega magad, siis hoia oma nahk.”
„Nii et ma ei saagi kunagi naisterahvast tundma?” küsis Jardir. „Mis elu see ühe mehe jaoks on?”
„Ära liialda,” ütles dama’ting. „Sa võid sellegipoolest abielluda. Ma küsin luudelt nõu, et sulle sobivaid kaasasid leida.”
„Mispärast sa seda teed?” päris Jardir.
„Põhjus jäägu minu teada,” kostis dama’ting.
„Ja hind?” küsis Jardir. Evejah’ lood pajatasid alati varjatud hinnast, mida tuli maksta, kui hora võlukunsti kasutati millekski muuks peale sharak’i.
„Ahaa,” lausus dama’ting. „Sa polegi enam nii süütuke, kui välja paistab. See on hea. Hind on selline, et sa pead abielluma ka minuga.”
Jardir kivistus. Veri kadus ta näost. Abielluda selle naisega? Mõeldamatu. See naine kohutas teda.
„Ma ei teadnud, et dama’ting’il on lubatud mehele minna,” sõnas ta, püüdes aega võita, sellal kui ta pea pööritas.
„On küll, kui me seda soovime,” kuulutas naine. „Kõige esimesed dama’ting’id olid abielus Päästjaga.”
Jardir vaatles teda uuesti, paks valge rüü peitis naise keha kõik jooned ja kumerused. Pearätik kattis juukseid viimseni ning läbipaistmatu loor oli tõmmatud kõrgele nina kohale, summutades koguni häält. Näha võis üksnes silmi, erksaid ja kirglikke. Neis oli midagi tuttavat, aga ta ei osanud arvata isegi naise vanust, rääkimata sellest, kas naine on ilus. Oli ta neitsi? Heast perekonnast? Seda ei saanud kuidagi teada. Dama’ting’id viidi emade juurest varakult ära ja kasvatati salaja üles.
„Mehel on õigus näha naisterahva nägu, enne kui ta temaga abiellub,” lausus ta.
„Seekord mitte,” ütles dama’ting. „Pole tähtis, kas minu ilu läheb sulle südamesse või kas mu üsk on viljakandev. Sinu tulevikku ähvardavad varjatud noad. Sa kas võtad mu endale Jiwah Ka’ks või veedad eluaja neid otsides, ilma et minu ennustused sind abistaksid.”
Jiwah Ka. Naine ei tahtnud mitte lihtsalt temaga abielluda, vaid olla tema abikaasade hulgas esimene. Jiwah Ka’l oli õigus küsitleda ja tagasi lükata kõiki Jiwah Sen’e, järgmisi abikaasasid, kes pidid esimesele naisele jäägitult alluma. Ta valitseks täielikult Jardiri majapidamise ja laste üle, kuuletudes üksnes mehele endale, ning Jardir oli küllalt nutikas taipamaks, et naine kavatseb valitsema hakata ka teda.
Aga kas ta sai endale keeldumist lubada? Näost näkku ei kartnud ta ühtegi väljakutsujat, kuid nagu Khevat õpetas, oli sõja olemuseks pettus ja mitte kõik mehed ei võidelnud oma vaenlaste vastu oda ning rusikaga. Mürgitatud jook või pistoda selga, ja ta läheks Everami juurde kuulsusetult, võib-olla taevassegi pääsemata, ning ta emal ja õdedel poleks sellest mingit kasu.
Ja Sharak Ka oli tulekul.
„Sa tahad, et ma loovutaksin sulle kõik,” lausus ta kähedalt, kuiva suuga.
Dama’ting raputas pead. „Ma jätan sulle sharak’i,” vastas ta. „Millegi muuga pole Sharum’il tarvis end vaevata.”
Jardir põrnitses teda tükk aega. Viimaks noogutas ta nõustuvalt.
Kui kokkulepe oli sõlmitud, ei raisanud dama’ting aega. Veel enne nädala lõppu leidis Jardir end dama Khevati juurest, jälgides, kuidas naine andis oma tõotused.
Jardir vaatas dama’ting’i silmadesse. Kes see naine oli? Oli ta vanem kui Jardiri ema? Küllalt noor, et talle poegi sünnitada? Mida ta avastab, kui nad abieluvoodisse poevad?
„Ma pakun end sulle kaasaks vastavalt Evejah’ õpetustele,” kõneles naine, „nagu need on määranud Kaji, Everami Oda, kes istub Everami laua otsas, kuni sünnib Sharak Ka ajal uuesti. Tõotan ausalt ja siiralt, et minust saab sulle sõnakuulelik ja ustav abikaasa.”
Kas ta mõtleb neid sõnu tõsiselt, mõlgutas Jardir, või on see lihtsalt uus viis minu elu üle valitseda, nüüd kus ma kannan musta?
Khevat pöördus tema poole. Jardir võpatas ja lausus kohmakalt vande. „Tõotan Everami, kõige Looja nimel,” ütles ta, pressides sõnu suust, „ja Kaji, Shar’Dama Ka nimel, et viin su endale koju ning olen sulle õiglane ja armastav mees.”
„Kas sa võtad selle dama’ting’i oma Jiwah Ka’ks?” küsis Khevat, ja miski tema hääles tuletas Jardirile meelde dama sõnu, kui Jardir palus tal kombetalituse läbi viia.
Oled sa ikka kindel, et soovid seda, oli Khevat küsinud. Dama’ting ei ole mõni tavaline abikaasa, keda sa võid kamandada või sõnakuulmatuse korral peksta.
Jardir neelatas. Oli ta kindel?
„Jah,” ütles ta kähedalt ning kogunenud dal’Sharum’id tõid kuuldavale vägeva hõiske, kolkides odadega vastu kilpe. Tema ema Kajivah embas ta noorukesi õdesid, kes kõik nutsid uhkusest.
Jardir tundis, kuidas ta süda klopib, ning osa temast igatses viibida praegu Labürindis, tantsides alagai’sharak’i, ja mitte siin hämaralt valgustatud, patjadega kambris, kuhu nad olid tulnud ööd veetma.
„Ära muretse, alagai’sharak toimub ka homme!” oli Shanjat naernud. „Täna öösel ootab sind teistsugune lahing!”
„Sa paistad kuidagi rahutu,” tähendas dama’ting, tõmmates rasked eesriided nende selja taga kokku.
„Kuidas saakski see teisiti olla?” küsis Jardir mõrult. „Sa oled minu Jiwah Ka, aga ma ei tea isegi su nime.”
Dama’ting naeris, nooruk polnud teda kunagi varem naermas kuulnud. See oli imekaunis helisev naer. „Kas tõesti?” küsis naine, võttes loori ja pearätiku ära. Jardiri silmad läksid pärani, kuid seda ei põhjustanud noorus ja ilu, mis talle vastu vaatasid.
Ta tundis teda tõepoolest.
„Inevera,” ohkas ta, tuletades meelde nie’dama’ting’i, kes oli teda paviljonis nii paljude aastate eest kõnetanud.
Naine noogutas, naeratades talle veel kaunimalt, kui Jardir oli söandanud unistada.
„Sel õhtul, kui me kohtusime,” rääkis Inevera, „lõpetasin oma esimese alagai hora märkide uuristamise. See oli saatus; Everami tahe, nagu mu nimigi. Deemoniluudele uuristatakse märke täielikus pimeduses, käsikaudu. Üheainsa arbu peale võib kuluda nädalaid, terve kogumi lõpetamiseks aga aastaid. Ja alles siis, kui kõik arbud on valmis, saab neid proovile panna. Kui katse ei õnnestu, viiakse need valguse kätte ning uuristamine algab otsast. Kui see õnnestub, saab nie’dama’ting’ist dama’ting, ja me hakkame kandma loori.
Sel õhtul saingi oma arbud valmis ja pidin neile küsimuse esitama. Et näha, kas arbud ikka kätkevad saatuse väge. Kuid mida küsida? Siis meenus mulle söakate silmade ja läbematute kommetega poiss, keda olin päeval kohanud, ning deemoniarbusid raputades küsisin ma: „Kas näen