Kõrbeoda. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
see on lihtsalt üks pirakas deemon!” arvas Hasik. „Piisava hulga sõdalastega tõmbame ta pikali ja seome ta käed kinni.”
„Käe,” parandas Shanjat. „Nõnda kaotaksime liiga palju sõdalasi, pealegi pole üldse kindel, kas see õnnestuks. Ma pole eladeski nii tugevat alagai’d näinud. Kardetavasti on see küll Alagai Ka ise, kes vanakuu ajal käima tulnud.”
„Rumal jutt,” noomis Jardir, jälgides deemonit, sellal kui ta leitnandid vaidlesid. Everami nimel, ma leian viisi sind tappa, tõotas ta vaikimisi.
Ta tahtis juba pealetungiks käsu anda, lootes, et arvulise ülekaaluga läheb korda olevus maha suruda, kui üks auguloitsija jooksuga tema juurde tuli.
„Palun vabandust, Esimene Sõdalane, aga chin’il on plaan,” ütles mees. Ümber pöörates nägi Jardir, et rohumaalane vestleb jälle elavalt loitsutundjatega, selgitades liigutuste abil meeleheitlikult oma kavatsusi.
„Milles see seisneb?” küsis Jardir.
„Sa ju ometi ei kavatse teda veel kord usaldada,” lausus Hasik.
„Kas sinul on mõni plaan, millega ei kaasneks selle jõleda sügavikusigitise ründamine paljude elude hinnaga?” küsis Jardir. Kui Hasik ei vastanud, pöördus ta uuesti loitsutundja poole. „Mis plaan tal on?”
„Chin teab loitsukunstist nii mõndagi,” ütles loitsutundja.
„Eks ole,” pomises Hasik. „Chin’id ei oskagi muud kui loitsude taha peitu pugeda.”
„Pea suu,” nähvas Jardir.
Loitsutundja ei teinud sõnelust märkamagi. „Rohumaalasel on loitsukivid, millega saab eluka lõksu ajada, kui meil õnnestub ta tupikusse peibutada ja nendega sisse piirata. Kivideemonite jaoks kehtib sama loits mis liivadeemonite puhul. Labürindi müürid peaksid teda koidikuni lõksus hoidma.”
Jardir võttis loitsukivid ja uuris neid. Tõepoolest, nende loitsumärgid sarnanesid liivadeemonite tõrjumise märkidega, kuid olid suuremad ja teistsuguse nurga all ning ühes joones oli murdekoht. Ta tõmbas sõrmega üle märkide.
„Üks tupik on kümnendas kahe käänaku kaugusel,” ütles ta.
„Ma tean, Esimene Sõdalane,” vastas loitsutundja kummardades.
Jardir pöördus Hasiki ja Shanjati poole. „Hoidke deemonil silm peal. Ärge midagi ette võtke, kui just ei paista, et värava loitsumärgid hakkavad järele andma. Kui see peaks juhtuma, tuleb kõigil Labürindi meestel koletise kallale söösta.”
Kaks sõdalast lõid rusikaga vastu rinda ja kummardasid. Jardir valis välja kolm parimat loitsutundjat ning nad viisid rohumaalase umbkoridori. Kui viiekesi oli jõutud veendumusele, et müüride ja sissepääsu loitsumärgid peavad vastu, kinnitasid nad loitsukivid kohale ja katsid need liivakarva puldanriidega, mida sai kähku eemaldada.
Jardir leidis taas, et põhjamaalane avaldab talle muljet. Krasias oli loitsutundmine haruldane oskus, mida valdasid üksnes dama’d ja vähesed, vaimulike poolt hoolega valitud sõdalased.
„Kes sa selline oled?” küsis ta, aga rohumaalane kehitas üksnes mõistmatult õlgu.
Nad pöördusid tagasi eesliinile, kus deemon ründas endise järjekindlusega igat tolli väravast, otsides mõnd nõrka kohta.
Jardir silmitses hiiglaslikku alagai’d ja teda pitsitas hirm, kuid ta oli siiski Esimene Sõdalane. Ta ei palu kellelgi teisel seda olevust peibutada.
Ma kas olen Päästja või mitte, ütles ta enesele, püüdes kõigest väest uskuda. Ent ta teadis, et Inevera valetab vabalt muudes asjades, nii et miks mitte selleski?
Ta võttis südame rindu, joonistas õhku loitsumärgi ja astus sammukese lähemale.
„Ei, Sharum Ka!” hüüatas Hasik. „Ma olen sinu ihukaitsja! Luba, et mina peibutan deemonit!”
Jardir raputas pead. „Sinu julgus teeb sulle suurt au, aga see ülesanne jäägu minu kanda.”
Rohumaalane kõneles midagi, tehes käega raiuva liigutuse, kuid tema segase jutu lahtimõtestamiseks polnud aega. Jardir sõlmis oma hirmuga rahu ja sammus deemoni juurde, hõikudes ja odaga vastu kilpi kolkides.
Deemon ei teinud väljagi, vaid jätkas värava ründamist.
Jardir tungis peale, virutades odaga põlveõndla pihta, kus oli soomuse liitekoht, ent olend üksnes viibutas tema poole oma tohutut saba nagu kärbest peletav hobune.
Jardir tantsiskles eest ära, kummardudes, kui ogaline saba üle ta pea vuhises. Ta heitis pilgu odale ja avastas, et teravik on murdunud.
„Kaamelikusi,” pomises ta, kui tuli tagasi rivi juurde, et Hasiki käest uus oda võtta.
„Vaata, Esimene Sõdalane!” karjus ta ihukaitsja sõrmega osutades. Pöördudes nägi Jardir rohumaalast deemoni poole marssimas.
„Narr!” kisendas ta. „Mida sa teed?” Aga rohumaalane ei näidanud välja, et ta üldse kuulis, arusaamisest rääkimata. Ta seisatas väljaspool olendi haardeulatust ja hõikas.
Heli peale katkestas deemon rünnaku, keeras pea viltu ja nuusutas õhku. Ta pöördus rohumaalast vahtima ning tema kollisilmades sähvatas äratundmine.
„Nie vere nimel,” ahhetas Jardir. „Nad tunnevad teineteist.”
Koletis möirgas valjusti ja tormas kallale, vehkides oma terve käe küünistega, kuid rohumaalane hüppas kärmelt kõrvale ja pöördus, et lõksuks muudetud umbkoridori poole joosta.
„Tee vabaks!” hüüdis Jardir ning sõdalased valgusid nagu üks mees nende teelt kõrvale. Kui deemon möödus, sööstis Jardir neile järele, kõik kogunenud sõdalased kannul.
Deemoni jalgade müdin pani Labürindi vappuma ning paiskas õhku suuri tolmupilvi, mis tegi rohumaalase märkamise raskeks. Kuid deemon jooksis ulgudes üha edasi, seega oletas Jardir, et ta polnud chin’i kätte saanud.
Nad läbisid kaks järsku käänakut ning õlilampide tuhmis valguses nägi Jardir, kuidas rohumaalane umbkoridori pööras. Deemon järgnes talle ning varitsenud auguloitsijad hüppasid lagedale, et loitsumärgid paljastada.
Lõksuaetud saaki silmates möirgas kivideemon võidukalt ning kargas rohumaalase poole, kes pööras ümber ja silkas koletisele otse vastu.
Võluvägi loitis ning rohumaalase kilp tõrjus vägeva deemoni küünised kõrvale. Hoop paiskas mehe pikali, aga ta veeretas end püsti nagu kass ja lippas deemonist mööda, enne kui see jõudis uueks rünnakuks hoogu võtta.
Loitsumärgid paljastusid, kuid Jardir märkas kohe, et kivideemon oli mööda trampides ühele kesksele loitsukivile astunud. Loitsumärk oli lõhenenud – rikutud.
Ka rohumaalane pani seda tähele. Jardir arvas, et ta sööstab umbkoridorist välja, enne kui deemon ringi keerab, ent põhjamaalane üllatas teda taas. Ta osutas purunenud loitsumärgile odaga, hüüdis midagi oma kurguhäälses keeles ja pööras tagasi alagai’le vastu.
„Asendage see loitsumärk!” karjus Jardir, aga käsuks polnudki vajadust. Auguloitsijad juba maalisidki sedasama märki ühele kivitahvlile. See ei võta neil kaua aega.
Deemon äigas jällegi ning rohumaalane põikas veel kord kõrvale, hoop ainult riivas ta kilpi. Kuid sedapuhku oli deemon valmis, viibutades oma teise käe könti hiiglasliku nuiana. Rohumaalasel õnnestus pikali viskuda ja rünnakut vältida, aga kuni ta alles maas lamas, tõstis deemon jala ning Jardir taipas, et võõras ei jõua õigel ajal püsti.
Loitsutundjate töö pidi iga hetk tehtud saama. Rohumaalast ootas kangelassurm, ja Krasia oli päästetud. Jardiril oli vaja üksnes selg keerata ning vapra põhjamaalase saladus peast visata.
Selle asemel hüppas ta kisaga umbkoridori.
8. PAR’CHIN
Kivideemon möirgas,