Kõik me tunneme. Andreas WeberЧитать онлайн книгу.
nüüd tigudele ja vähkidele, kelle koorikud on miljoneid aastaid tagasi vajunud kunagiste merede põhja ja kes said millalgi lubjakivina romanistlike kirikute ehitusmaterjaliks. Mida võib sellest järeldada? Põhjustavaid printsiipe, mis toimivad alt ülespoole, on rohkem kui üks. On ka üks, mis toimib ülalt alla – otstarbekuse printsiip. Paljusid tähtsaid asju siin ilmas ei seleta ära mitte küsimus nende pisimatest koostisosadest, vaid küsimus selle kohta, millise huvi pinnalt nad on tekkinud. Ja selline huvi ei ole ühenduses ainult inimese maailmaga. Eesmärgid, olendite eesmärgid, on bioloogiline fenomen ja füüsikaline jõud, mis on võimeline mateeriat korrastama.
Võimet suuta ise liikuda, seega luua mateerias teatavat korda, võime leida elu kõige erinevamatelt tasanditelt. See on lausa elu läbiv printsiip. Orgaanilisel subjektiivsusel on lugematu hulk nägusid. Valgud rakuplasma sees, mille miljardikordsed kontaktid kristalliseeruvad omavahel reaktsioonipõimikuks, mis ise tugevneb, ja geneetiline arvuti, mis autonoomsete võrgustike abiga tekitab embrüo – need on kaks valdkonda, kus sellist loovat ökoloogiat on võimalik teaduslike katsete abil tõestada. Mõlemad annavad laboris kinnitust subjektiivsuse bioloogiale. Ent iseseisvaks käitumiseks ei ole võimeline mitte üksnes rakk või embrüonaalne kude. Tegelikkuses on elusolendid selliste autonoomsete võrgustike arvukatest kihtidest kokku pandud. Sedalaadi iseseisvad instantsid moodustavad ka närvisüsteemi ja immuunsüsteemi – millel on pidevalt tegemist füüsiliselt kindlaksmääratud individuaalsuse tekitamise ja vajaduse korral selle kaitsmisega sissetungijate vastu. Nad kõik on hullupööra ametis iseendaga ja loovad nende enesega seotuse omavahel põimunud tasandite kaudu koos subjektiivsuse. Näiteks teavad kognitiivteadlased, et 98 protsenti kõikidest pea- ja seljaaju tegevustest ei ole kuidagi seotud välismaailmast tulevate ärrituste „töötlemisega”. Lõviosa ajutegevusest reageerib teistele närviimpulssidele, mitte meeleärritustele. Viimased lähevad närvisüsteemi pidevas mürinas lihtsalt kaduma. Vana pildi refleksimasinast, mis on meie ettekujutusi mõjutanud terve sajandi, vahetab vähehaaval välja teistsugune vaatekoht. See asetab raskuspunkti elavate toimijate iseseisvusele, kelle käitumise aluseks ei ole üksnes mingi ärritus – see väikseim ehituskivi, millele väidetavalt peab olema võimalik taandada kõike keerukamat. Pigem on see alati kogu elav süsteem, mis koos sellega muutub. Nii suutsid neuroloogid näiteks tõestada, et kassil muutub kogu ajuvoolude muster, kui loom liigutab kas või ühtainukest käppa.
Kõik protsessid, millest saab kokku indiviid, on omavahel peenel viisil seotud. Juba üheainsa olendi juures tunneme seepärast ära ökosüsteemi põhiprintsiibid. Sest ka see koosneb võrreldavalt autonoomsetest toimijatest – üksikutest elusolenditest –, kes on omavahel ühendatud mitmekihilisteks võrkudeks. Kuid vastupidi kehtib seesama: ökosüsteem on meie seisukohast võimeline omamoodi kognitsiooniks. Hämmastav oli juba seegi, kuivõrd sarnaneb alles äsja avastatud geenide lülitite ja releedena toimimise roll närvide funktsiooniga. Nüüd aga võiks peaaegu öelda, et nii nagu geneetilised lülitid on otsekui raku närvisüsteem, moodustavad elavad organismid ökosüsteemi „närvirakud”. Populatsioonide kõikumisi, üksikute liikide vahelduvaid sagedusi võiks seepärast kujutleda omamoodi „ökoloogilise kognitsioonina”. Siis aga on loomad ja taimed, bakterid ja seened sõna otseses mõttes „looduse mõtted”, millena Karl Ernst von Baer neid käsitles. Kuidas käib killukese looduse käsi, seda väljendavad ussid ja liblikad, linnud ja sisalikud, tema elavad närvid ja artikulatsiooniorganid täpsemini kui nii mõnigi ökoloogiline uurimus.
Pöördumine subjektide bioloogia poole annab meile seega sellistes valdkondades, mis tänapäeva paljudele teadlastele kätkevad nende erialaga seotud keskseid probleeme, muidki eeliseid peale selle, et selgitamine muutub lihtsamaks. See paigutab ka meid endid suuremasse struktuuri, mille osaks me oleme mitte üksnes oma bioloogilise olemuse alusel. Me taasleiame pidevalt ka iseend ja oma seesmisi seaduspärasusi – nii sügavamates detailides kui ka tõeliselt suurte seoste ookeanis. Biosfäär ütleb midagi meie kohta. Miks on see võimalik ja millised tagajärjed sel võivad olla, sellega ma järgmises osas tegelengi.
TEINE OSA
Tunnete keel
Käesolevas osas muudan ma taktikat ja pöördun mõjutuse juurest väljenduse juurde: kui elusolend ei ole osavõtmatu masinavärk, vaid juhindub väärtustest ja tähendusest, siis peavad need väärtused ka tema juures näha olema. Sest väärtused, millest organism juhindub, ei ole abstraktsed, vaid määravad ära tema keha koostise, olgu see keha kas või nii väike nagu vaid üksainus rakk. Tunne ei ole kunagi nähtamatu, vaid võtab igal pool looduses kuju. Loodus on meie ees laiali laotatud tajumine. Seda ühtsust kasutab ära afektiivse neuroteaduse uus uurimissuund, mis väidab, et me suudame omaendagi teadvust mõista alles siis, kui käsitleme kogu elu tajufenomenina.
5. Maailma siseruum
Ei ole ju võimalik vaadata lehekesi ja õiekesi teadmata, et oleme nende sarnased… Kevad kuulutab valjul häälel, et ka meie oleme kevaded. Sest selles ongi põhjus, miks me temast vaimustume.
Paar aastat hiljem olin jällegi Eestis. Kalevi oli mind kutsunud külalisena ühele oma legendaarsetest seminaridest, mida ta korraldab oma üliõpilastega igal aastal augustikuus. Kohtusime mere ääres, vaikse suvise Läänemere ääres, mille veepeeglit ei lõhkunud ainuski lainesäbruke ja mis sel kombel taeva alla neelas ning seda ruumiliselt kahekordistas. See oli sulnis taevas ja enamiku ajast libisesid sellest üle leebe sina piimjad ning roosakad viirud. Oli natuke sedamoodi, nagu ei tahaks hämarus kunagi lõppeda ja õhtud jäid pikalt valgeks. Meri ja taevas, lahustunud valguslaikudeks: siin ei olnud üleminekutsooni, mäslevast merest ümbritsetud kaljude ja soolaste mõõnarandade mereäärset vaheala. Kibuvitsad kasvasid otse kalda ääres. Massiivsete, veest lihvitud graniidirahnude vahel seisid täies õies põõsad.
Talvine külm ja süngus olid sellelt maalt nii põhjalikult kadunud, et ma ei suutnud kujutleda, nagu võiksid need veel kunagi tagasi pöörduda. Suvine Eesti oli valguse maailm. Rohttaimed vohasid, kevad- ja suvelilled lokkasid segiläbi metsikumaltki kui mõnes soojemas piirkonnas. Neid väetas 22 tundi päevas valgus, külastas päike, mis ei tahtnud kuidagi loojuda. Eesti suvi tundus mulle lühiajalise kirena, milles kõik on võimalik.
Seminar toimus bioloogiaparuni kunagises suvemajas. 20. sajandi algul oli Jakob von Uexküll lasknud endale Puhtu poolsaare tippu tagasihoidliku villa ehitada, viilkatuse ja klaasitud verandaga ruumika puumaja, mille terrassilt viisid nüüdseks murenenud kiviastmed nõiduslikku aeda. Siin, lokkavate sirelite ja igivanade pärnade varjus me nüüd istusimegi ning arutlesime uue eluteaduse üle. Meri algas otse aia taga kitsa kuivanud adrust veerega, oma liiva, tõotuste ja kõdunemise lapsepõlvelõhnaga. Puude tagant kuulsime vahel Saaremaale ja Muhu saarele siirduvate aurikute kaugeid sireene. Kes ronis rannas mööda roostes redelit vanadusest kipaka vahitorni tippu, võis näha aluseid – 1960-ndatel aastatel välja praagitud Taani parvlaevu – otsekui nähtamatutest traatidest tõmmatuna üle täiuslikult poleeritud hõbeplaadi libisemas.
Jakob von Uexkülli poeg Thure rääkis mulle paar aastat enne oma surma, kuidas ta pärast Esimest maailmasõda koos isaga ühe lõputu suvevaheaja Puhtu majas veetis. See pidi olema otsekui reis tollesse aega, mis tegelikult juba kadunud oli, ent otsekui fatamorgaana veel viimaseid aastaid horisondil hõõgus, enne kui siis sõja hävitusuimas lõplikult tuhaks põles. Juba toona seisis Puhtu pargis Schilleri murenenud mälestussammas – üldse esimene, mis sellele kirjanikule püstitati – sügavale maasse vajununa, juba toona olid pöögid – Euroopa kõige põhjapoolsemad – suured ja võimsad, justkui oleksid nad siin seisnud aegade algusest peale. Väsimatult uute teaduslike artiklite kallal töötamise asemel hulkus Jakob von Uexküll oma pojaga aias ja pargis ringi ning näitas talle kõike seda, mille kohta ta harilikult nii palju sõnu kirja pani. Thure ütles, et tema isale oli tähtis eeskätt üks asi: tema poeg pidi õppima loomi ja taimi armastama nende endi pärast, mitte armastama neid oma inimlike meeleolude sentimentaalsete esindajatena („armas käblik”, „ablas herilane”).
Vana parun von Uexküll õpetas oma poega tegema olendite pealispinnast lähtudes järeldusi seesuguste faktorite kohta, mis annavad nende elule tähenduse. See oli õppekäik tajumise radadel, mille Thure mitme