Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin HobbЧитать онлайн книгу.

      Nulliaev Eluslaevnikud

      KEVAD

      Proloog

      MÄLESTUS TIIBADEST

      Madude all voogasid vetikate vaalud kergelt muutuva loodega kaasa. Vesi oli siin soe, sama soe kui lõunas, enne kui nad rändama läksid. Hoolimata Maulkini kuulutusest, et nad hõbedasele toitjale enam ei järgne, hõljus tolle õrritav lõhn soolases vees. Ta polnud kaugel − nad järgnesid talle endiselt, ainult kaugemalt. Shreever pidas aru, kas Maulkinilt selle kohta küsida, kuid otsustas siis, et parem mitte. Ta silmitses juhti murelikult. Maulkin paranes valge maoga peetud lühikese lahingu käigus saadud vigastustest aeglaselt. Tema soomusemustrit rikkusid rebendid. Maulkini keha täies selle pikkuses kaunistavad kuldsed valesilmad, mis tunnistasid ta prohvetiks, olid luitunud ja tuhmid.

      Ka Shreever tundis end luitunu ja tuhmina.

      Nad olid tulnud kaugele, otsides Teda, Kes Mäletab. Retke alguses oli Maulkin olnud nii kindel. Nüüd tundus ta olevat sama suures segaduses kui tema ja Sessurea. Nemad kolmekesi olid ainsad, kes olid järele jäänud rändele asunud vägevast meremadude parmast. Teised parma liikmed olid otsingusse usu kaotanud ja Maulkini hüljanud. Viimane kord, kui Shreever neid nägi, olid nad läinud suure tumeda toitja kannul, õgides arutult tolle pakutud tõrkumatut liha. See oli olnud palju loodeid tagasi.

      „Vahel kaotan ma oma koha ajas,” pihtis Maulkin Shreeverile vaikselt, kui nad puhkasid. „Mul on tunne, nagu oleksime seda teed juba käinud, kõike seda varem teinud, ehk isegi vahetanud neidsamu sõnu juba varemgi. Vahel usun ma seda nii tugevalt, et mulle tundub, et tänane päev on tegelikult mälestus või uni. Ja sellistel puhkudel ma mõtlen, et ehk ei peagi me midagi tegema, sest kõik, mis meiega on juhtunud, juhtub uuesti. Või siis on ehk juba juhtunud.” Tema hääles polnud ei jõudu ega veendumust.

      Shreever ujus tema kõrvale. Nad voogasid kergelt hoovuses, liigutades uimi vaid niipalju kui paigalpüsimiseks vaja. Sessurea nende all raputas järsku lakka ja päästis hoiatuseks valla hajusa mürgipilve. „Vaadake! Toit!” huikas ta.

      Nende poole liugles läiklev ja hõbedane kalaparv nagu õnnistus. Kalade kannul, nende varjus ja parveservas toitudes tuli veel üks parmas. Kolm erkpunast, roheline ja kaks sinist. Küttide salk polnud suur, kuid nad tundusid reipad ja hea tervise juures. Nende kiiskavad nahad ja ümarad kehad olid Maulkini parma pudenevate soomuste ja sisselangenud külgedega teravas kontrastis.

      „Tulge,” kutsus Maulkin ja viis nad endaga kaasa, et teiste söömaajaga ühineda. Shreever ohkas vaikselt kergendusest. Vähemalt saavad nad kõhud täis. Ehk ühinevad teised koguni Maulkini parmaga, kui kord aru saavad, et tegemist on prohvetiga.

      Nende sihiks polnud mitte üksik kala, vaid terve parv, hõbedane, läiklev ja silmale petlik. See liikus nagu üksainus olend, ometi võis see olend kohmaka küti ümber lahku lüüa ja mööda vilksata. Maulkini parma maod polnud kohmakad kütid ning kõik kolm siuglesid graatsiliselt kaladele järele. Teine parmas pasundas nende poole hoiatusi, kuid Shreever ei märganud mingit ohtu. Sabalöögiga paiskus ta parve sekka ning tema ammuli lõuad haarasid vähemalt kolm kala. Ta paisutas kõri, et saak alla neelata.

      Kaks erepunast madu pöördusid äkitselt ja ründasid Maulkinit, vemmeldades teda oma koonudega, nagu oleks too hai või mõni teine ühine vaenlane. Sinine sööstis Shreeveri suunas, lõuad ammuli. Kiire pöördega põikas Shreever kõrvale ja muutis suunda, et eemale söösta. Ta nägi, et teine erkpunastest üritas end põimida Sessurea ümber. Punase lakk oli turris ja pritsis mürki, samal ajal kui madu solvanguid ja ähvardusi pröökas. Tema needustes puudus igasugune mõte ja loogika, neis oli vaid raev.

      Shreever põgenes hirmust ja jahmatusest kriisates. Maulkin ei järgnenud. Ta raputas vägevat lakka ja paiskas laiali mürgipilve, mis erepunased peaaegu uimastas. Nood taganesid, võngutasid oma pärani lõugu ja uhtusid lõpustest vett läbi, püüdes Maukini mürgist vabaneda.

      „Mis teil viga on?” nõudis Maulkin kummaliselt parmalt. Kurjustamise ajal keerutas madu end spiraalina, lakk ähvardavalt turris. Ta sundis oma valesilmad nõrgalt hiilgama. „Miks te ründate meid nagu toidu pärast kisklevad arutud elajaloomad? See pole meiesuguste viis. Isegi kui kalu oleks vähe, kuuluksid need vaid sellele, kes nad kinni püüab, mitte neile, kes neid esimesena märkavad. Kas te olete unustanud, kes te olete ja mis te olete? Olete täiesti aru kaotanud?”

      Viivu hõljus võõras parmas liikumatult, välja arvatud kerged uimeliigutused asendi säilitamiseks. Unustatud kalaparv pages. Ja siis, otsekui oleks just mõistuse hääl Maulkini sõnades neid vihastanud, pöördusid nad tema vastu. Kõik kuus lähenesid, lõuad hambaid näidates irevil, lakad turris ja mürki nõrguvad, sabad pekslemas. Shreever jälgis õudusega, kuidas nad Maulkini endasse mähkisid ja vastupanust hoolimata alla mutta vedasid.

      „Tule appi!” pasundas Sessurea. „Nad lämmatavad ta!”

      Kaaslase sõnad murdsid Shreeveri tardumusest välja. Külg külje kõrval vonklesid nad alla, et vemmeldada ja piitsutada parmast, mis nende juhti kinni hoidis. Teised maod ründasid Maulkinit kihvadega metsikult nagu oleks ta saakloom. Maulkini veri ja mürgid segunesid võitluse käigus lämmatavaks pilveks. Tema valesilmad helkisid läbi aina süveneva hämaruse. Rünnaku loomalikku julmust nähes kriiskas Shreever õudusest. Sellegipoolest leidis ta end hammastega võõraid rebimas, samal ajal kui Sessurea kasutas oma pikemat keha nende vemmeldamiseks.

      Tabanud soodsa hetke, mähkis Sessurea Maulkini purukskistud keha oma keerdude vahele ja napsas ta raevunud parma keskelt ära. Ta põgenes, Maulkin haardes, ja Shreever lõpetas rõõmuga rünnaku ning järgnes. Teised ei jälitanud neid. Nad pöördusid oma mürgitatud meeletuses üksteise vastu, möirates solvanguid ja väljakutseid. Kiskluse ja visklemise ajal röökisid nad arutult, tuues kuuldavale mõtteta helisid. Shreever ei vaadanud tagasi.

      Mõnda aega hiljem, kui Shreever ravilima oma kehalt Maulkini puruksrebitud ihule silus, hakkas juht temaga rääkima. „Nad on unustanud. Nad on täielikult unustanud, kes ja mis nad on. Liiga palju aega on möödas, Shreever. Nad on kaotanud iga viimase kui mälestuse ja eesmärgikübeme.” Ta võpatas, kui Shreever lahtirebitud nahatüki selle õigele kohale lükkas ja limakihiga kinnitas. „Nemad on meie tulevik.”

      „Kuss,” keelas Shreever teda leebelt. „Kuss. Puhka.” Ta keeras oma pika keha turvalisemalt Maulkini ümber ning ankurdas saba kivi taha, et hoovuses paigal püsida. Nendega ühte põimunud Sessurea juba magas. Või siis oli ta lihtsalt vaikne ja osavõtmatu, langenud sama julgusetuse ohvriks, mis näris ka Shreeverit. Madu lootis, et see pole nii. Talle alles jäänud vaprusest piisas vaevu omaenda otsustavuse ülalhoidmiseks. Sessurea peab end ise koguma.

      Maulkin tegi talle kõige enam muret. Nende kohtumine hõbedase toitjaga oli juhti muutnud. Kõik teised korraga Tühjuses ja Külluses kulgevad toitjad olid vaid lihtsa toidu allikad. Hõbedane oli olnud teistsugune. Tema hõng oli äratanud neis kõigis mälestusi ja nad olid talle järgnenud kindlana, et lõhn juhatab neid Temani, Kes Mäletab. Kuid hõbedane polnud isegi mitte üks nende seast. Endiselt lootes olid nad teda kõnetanud, aga hõbedane ei vastanud. Ta andis liha valgele maole, kes temalt seda palus. Maulkin oli hõbedasest ära pööranud, väites, et too ei saa olla Tema, Kes Mäletab, ja et nad ei järgne talle enam. Ometi oli toitja hõng sellest ajast saati hoovustes. Ta ei pruukinud olla küll pilguulatuses, aga Shreever teadis, et ta pole ka väga kaugel. Maulkin järgnes talle endiselt ja nemad järgnesid Maulkinile.

      Maulkin tõi kuuldavale tuhmi oige ja liigutas end tema kaisus. „Ma kardan, et see on viimane kord, kui keegi meist asub sellele retkele millegi enama kui vaid loomana.”

      „Mida sa öelda tahad?” nõudis Sessurea järsult. Ta keeras end kohmakalt, kuni tema pilk kohtus nende omaga. Ka temal oli palju vigastusi, kuigi ükski neist polnud tõsine. Sügav kriimustus ühe mürginäärme kõrval kohe lõualuude ühinemiskohas oli neist kõige hullem. Kui see oleks olnud veel sügavam, oleksid tema enda mürgid ta tapnud. Puhas õnn, et nende parmas oli puutumata jäänud.

      „Uuri oma mälestusi,” käskis Maulkin õõnsalt. „Uuri mitte ainult loodeid ja päevi, vaid ka aastaaegu ja aastaid, aastakümnete ja aastakümnete kaupa tagasi. Me oleme siin varemgi olnud, Sessurea. Kõik parmad on kihanud ja liikunud siin vetes ja mitte ainult üks, vaid palju kordi. Me oleme tulnud siia otsima neid, kes mäletavad, neid väheseid, kellele on usaldatud kogu meie liigi mälestused. Lubadus oli selge. Me pidime kokku saama. Meie ajalugu pidi