Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin HobbЧитать онлайн книгу.
„Ehk me eksisime. Ehk ei olnudki see meie uuenemiseks õige hetk, aastaaeg või aasta.” Aga oli küll. Me ei eksinud. Viga oli neis, kellega me kohtuma pidime. Nad ei tulnud. Tollal mitte. Ja võimalik, et ka nüüd mitte.”
Maulkin jäi vait. Shreever hoidis teda endiselt hoovuses paigal. See nõudis pingutust. Ja isegi kui hoovust poleks olnud, ei leidunud siin pehmet muda, millesse vajuda, ainult kare mererohi, rahnude ja kivimürakate segadik. Nad peaksid puhkamiseks parema paiga leidma. Kuid ta ei tahtnud liikuda enne, kui Maulkin on paranenud. Pealegi − kuhu oli neil minna? Nad olid liikunud selles kummalisi sooli tulvil hoovuses üles- ja allavoolu ja ta oli kaotanud usu, et Maulkin teab, kuhu ta neid juhib. Kuhu ta üksi jäädes läheks? See küsimus tundus järsku Shreeveri meeles liialt raske. Ta ei tahtnud mõelda.
Madu puhastas lauge pilgutades silmaläätsed ja vaatas siis alla, oma teistega ühtepõimunud kehale. Soomuste sarlakpuna oli erk ja jõuline, kuid ehk tundus see nii vaid kontrastina Maulkini tuhmi nahaga. Maulkini kuldsed valesilmad olid luitunud tuhmpruunideks. Neid rikkusid vigastuste mädanevad haavad. Tal oli tarvis süüa ja kasvada ning seejärel nahka heita. See parandaks ta enesetunnet. Shreever söandas oma mõtte valjusti välja öelda. „Me peame sööma. Me kõik oleme näljased ja nõrgad. Minu mürgikotid on peaaegu tühjad. Ehk peaksime minema lõunasse, kus toitu on ohtralt ja vesi on soe.”
Maulkin väänas end tema haardes, et talle otsa vaadata. Ta suured silmad pöörlesid murest vasksetena. „Sa kulutad liiga suure osa oma jõust minu peale, Shreever,” noomis ta. Shreever tajus, kui suurt pingutust laka lahtiraputamine ja püstiajamine ta kaaslaselt nõudis. Teine raputus vabastas nõrga mürgiudu. See kõrvetas ja virgutas ning taastas tema teadlikkuse. Sessurea naaldus lähemale ja mähkis nad mõlemad oma pikkadesse loogetesse. Ta sai osa Maulkini mürgist, pumbates seda neelamiseks läbi lõpuste.
„Kõik saab korda,” püüdis ta Shreeverit lohutada. „Sa oled lihtsalt väsinud. Ja näljane. Me kõik oleme.”
„Surmväsinud,” nõustus Maulkin kurnatult. „Ja näljased lausa mõistusekaotuseni. Keha nõudmised võtavad meelte üle võimust. Aga kuulake mind, teie mõlemad. Kuulake, jätke meelde ja hoidke sellest kinni. Kui ka kõik muu on ununenud, kandke seda oma südames. Me ei saa enam lõunasse minna. Kui siit vetest lahkume, on lõpp. Kuni me veel suudame mõelda, peame siia jääma ja otsima Teda, Kes Mäletab. Ma tunnen seda sisimas. Kui me ei saa uueks nüüd, ei saa me uueks enam kunagi. Meie ja kogu meie sugu kaob ning meid ei tunta enam iial ei meres, taevas ega maa peal.” Ta ütles need veidrad sõnad aeglaselt välja ja hetkeks Shreever peaaegu mäletas, mida need tähendasid. Mitte ainult Küllus ja Tühjus. Maa, taevas ja meri, nende ülemvõimu kolm valda, mis olid kord kolm osa … millestki.
Maulkin raputas uuesti lakka. Seekord avasid nii Shreever kui Sessurea mõlemad lõpused mürkidele pärani ja põletasid tema mälestused endasse. Shreever vaatas alla − segipaisatud kivirahne, mis risustasid merepõhja, merekarpide ja mererohu kihte, mis varjasid kardinana Vallutaja triumfikaart. Hõbedaga viirutatud must kivi vilksatas vaid väikeste lappidena. Maapind oli selle maha lammutanud ja meri alla neelanud. Kord − eluaegu tagasi − oli ta laskunud sellele kaarele – alguses laperdades, siis aga voltis oma hiiglaslikud tiivad õlgadele kokku. Huigates oli ta kutsunud oma kaaslase värskes hommikuvihmas oma rõõmu jagama ning kiiskavsinine lohe oli tema kutsele vastuseks hüüdnud. Kord olid elderlingid nende saabumist tervitanud lillesaju ja tervitushüüetega. Kord selles linnas eresinise taeva all …
Visioon kahvatus. See tundus mõttetu. Pildid hõljusid minema nagu uneriismed pärast ärkamist.
„Olge tugevad,” manitses neid Maulkin. „Kui ellujäämine pole meie saatus, siis võitleme selle vastu vähemalt lõpuni. Las see olla saatus, mis meid minema pühib, mitte meie enda argus. Meie soo nimel, jäägem truuks sellele, kes me oleme.” Ogad tema kõri ümber olid täiesti püsti ja mürki täis. Jälle kord nägi ta välja nende kaemusliku juhina, kes oli võitnud Shreeveri truuduse nii kaua aega tagasi. Mao süda paisus armastusest Maulkini vastu.
Maailm hämardus ja Shreever tõstis pilgu suurele varjule, mis libises üle nende peade. „Ei, Maulkin,” huikas ta vaikselt. „Me pole määratud surema ega unustusse vajuma. Vaata!”
Tume toitja nende kohal liugles laisalt edasi. Üle parma peade pühkides heitis see neile toitu. Hoovuses allapoole hõljudes vajus liha aegamisi nende suunas. Kaks surnud kahejalgset, ühel ahelad ikka veel küljes. Selle liha pärast pole vaja võidelda. See tuli vaid vastu võtta.
„Tule,” kannustas Shreever Maulkinit, samal ajal kui Sessurea end juba neist lahti keris ja innukalt liha poole tõttas. Hellalt tõmbas Shreever Maulkini endaga ülepoole kaasa, tõustes toitja pakutud andi vastu võtma.
Esimene peatükk
HULL LAEV
Tuul tema näol ja rinnal oli värske ja külm, kuid siiski aimus sellest peagi saabuvat kevadet. Õhk lõhnas joodi järele – pidi olema mõõna madalseis ja vetikaid täis kaldaäär paljas. Kare liiv ta kere all oli viimatisest tugevast sajust niiske. Amberi tillukese tule suits kõditas ta sõõrmeid. Käilakuju pööras oma pimeda näo sellest eemale ja tõstis nina sügamiseks käe.
„Kena õhtu, kas pole?” küsis Amber temalt nagu muuseas. „Taevas on selgeks läinud. Mõned pilved küll veel on, aga ma näen kuud ja paari tähte. Ma korjasin merekarpe ja mähkisin need vetikatesse. Kui tuli suuremaks läheb, rehitsen veidi puid kõrvale ja küpsetan need sütel ära.” Ta jäi lootusrikkalt vait.
Paragon ei vastanud.
„Kas sa tahaksid karpe maitsta, kui need valmis on? Ma tean, et sul pole söögi järele tarvidust, aga see võib olla sinu jaoks põnev kogemus.”
Paragon haigutas, ringutas ja pani käed rinnal risti. Selles asjas oli ta naisest kõvasti parem. Kolmkümmend aastat liivale tõmmatuna rannas lebamist olid talle õpetanud tõelist kannatlikkust. Ta peab naisest kauem vastu. Paragon mõtles endamisi, kas täna Amber vihastab või muutub kurvaks.
„Mis kasu meil sest on, kui sa minuga ei räägi,” küsis naine kaalutletult. Paragon tajus, et tema kannatus on katkemas. Ta ei vaevunud õlgu kehitama.
”Paragon, sa oled lootusetu tohman. Miks sa minuga ei räägi? Kas sa siis ei mõista, et ma olen ainus, kes saab su päästa?”
Päästa millest? oleks ta võinud küsida. Kui ta oleks temaga rääkinud.
Ta kuulis, kuidas naine püsti tõusis, ümber ta vööri kõndis ja otse tema ette seisma jäi. Nagu muuseas keeras ta oma moonutatud näo temast eemale.
„No hästi. Teeskle pealegi, et sa mind tähele ei pane. Ja mind ei huvita, kas sa vastad mulle või ei, aga sa pead kuulma, mis mul öelda on. Sa oled ohus, väga tõsises ohus. Ma tean, et sa olid sellele vastu, et ma su perekonnalt ära ostaksin, aga ma tegin sellegipoolest oma pakkumise. Nad ütlesid mulle ära.”
Paragon lubas endale kerge põlgliku norsatuse. Muidugi ütlesid nad talle ära. Ta oli Ludluckide perekonna eluslaev. Olgu ta ükskõik kui suur häbiplekk, nad ei müü teda iial. Nad olid teda tubli kolmkümmend aastat siia rannale ankurdatuna ketis pidanud, aga nad ei müü teda iial! Ei Amberile ega ka uutele kaupmeestele. Nad ei tee seda. Ta oli seda kogu aeg teadnud.
Amber jätkas kangekaelselt. „Ma rääkisin Amis Ludlucki endaga. Tema jutule polnud lihtne pääseda. Kui me lõpuks rääkisime, teeskles ta jahmatust, et ma üldse söandasin sellise pakkumise teha. Ta kinnitas, et sa pole müügiks, mitte mingi hinna eest. Ta ütles kõiki neidsamu asju, mida sinagi – et ükski Bingtowni kaubaisand ei müü oma eluslaeva. Nii lihtsalt ei tehta.”
Paragon ei suutnud maha suruda naeratust, mis aegamisi tema nägu kõverdas. Nad hoolisid endiselt. Kuidas ta võis selles üldse kunagi kahelda? Teatud mõttes oli ta Amberile lausa tänulik, et too oli teinud selle naeruväärse katse teda ära osta. Ehk tuleb Amis teda ka külastama – nüüd, kui ta on ühele võhivõõrale tunnistanud, et Paragon on endiselt osa perekonnast. Ja kui ta on kord siin ära käinud, võib see viia muude asjadeni. Ehk künnab ta veel kunagi merelaineid, roolil sõbralik käsi. Laeva mõtted läksid uitama.
Aga