Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 1. osa. Robin HobbЧитать онлайн книгу.
mina sinu heaks teha saan. Kuidas ribid tunduvad?”
„Nagu tules. Mu pea tuikab iga südamelöögiga kaasa. Ning ma olen näljane ja mul on janu.” Ta nookas lõuaga kergelt ukse suunas. „Need kaks ei lasknud mind isegi välja värsket õhku hingama.”
„Ma jätsin siia enne toitu ja vett. Kas sa ei …”
„Jah, ma leidsin selle. Veerand pinti vett ja kaks kuivanud leivatükki.” Isa hääles kõlas allasurutud raev.
„Rohkem polnud mul võimalik tuua. Pardal napib toitu ja vett. Tormis sai suur osa toiduvarudest mereveest kahjustada …”
„Sa tahad öelda, et orjad kugistasid selle alla.” Kyle raputas vastikustundega pead ja võpatas. „Neil pole niigi palju taipu, et kulutada toitu jaopärast. Nad tapavad ainsad mehed, kes suudaksid laeva tormist läbi tuua, ning pistavad siis nahka või hävitavad pooled laeva toiduvarud. Neil on iseenda eest hoolitsemiseks samavõrra mõistust kui kanakarjal. Ma loodan, et oled rahul selle vabadusega, mille neile andsid. See võib nad sama hästi surma kui pääsemisele viia.”
„Nad vabastasid end ise, isa,” vastas Wintrow kangekaelselt.
„Aga sina ei teinud midagi, et neid peatada.”
„Nagu ma ei teinud midagi ka siis, kui sina nad ahelates pardale tõid.” Wintrow hingas sisse, et jätkata, kuid sundis end siis vait. Ükskõik kuidas ta püüaks oma tegusid õigustada, isa ei kuula teda niikuinii. Kyle’i sõnad riivasid valusalt Wintrow vermeis südametunnistust. Kas meeskonna surm oli tema süü, kuna ta polnud midagi teinud? Ja kui see oli nii, kas sel juhul vastutas ta ka orjade surmade eest enne mässu? Mõte oli vaagimiseks liiga valus.
Ta jätkas muutunud toonil: „Kas sa tahaksid, et ma hoolitsen su haavade eest või lähen ja püüan toitu leida?”
„Kas leidsid rohuvarud üles?”
Wintrow raputas pead. „Need on endiselt kadunud. Keegi pole võtmist üles tunnistanud. Võimalik, et need läksid tormi ajal üle parda.”
„Noh, ilma rohtudeta ei saa sa minu heaks suurt midagi teha,” märkis isa küüniliselt. „Aga toit oleks täitsa tore.”
Wintrow ei lasknud end ärritada. „Ma vaatan, mida ma teha saan,” ütles ta vaikselt.
„Selge see,” vastas isa põlglikult. Ta alandas järsult häält, kui küsis: „Ja mida sa piraadiga kavatsed teha?”
„Ma ei tea,” tunnistas Wintrow ausalt. Ta vaatas isale otse silma ja lisas: „Ma kardan. Ma tean, et pean üritama ta terveks ravida. Aga ma ei tea, kumb on hullem – kas väljavaade, et ta saab terveks ja meie jääme tema vangideks, või et ta sureb, meie sureme koos temaga ja laev peab jätkama üksinda.”
Isa sülitas maha – see tegu oli tema loomusega säärases vastuolus, et mõjus jahmatavalt nagu kõrvakiil. Ta silmad kiiskasid nagu külmad kivid. „Ma jälestan sind,” urises Kyle. „Sinusuguse sigitamiseks pidi su ema maoga ühte heitma. Mul on häbi, et inimesed nimetavad sind minu pojaks. Vaata ennast. Mereröövlid võtavad su perekonna laeva, su ema, õe ja väikevenna ainsa elatusallika. Nende ellujäämine sõltub sellest, et sa laeva tagasi võtad! Aga sa isegi ei mõtle sellele. Ei. Sind huvitab vaid see, kas sa tapad või ravid terveks piraadi, kes oma jalga su kõril hoiab. Sa pole mitte ainsatki korda isegi mõelnud sellele, et muretseda meile relvad või et veenda laeva piraati samamoodi trotsima, nagu ta mind trotsis. Kõik see aeg, mille sa raiskasid orjade nunnutamise peale, kui nad ahelais olid! Oled sa nüüd proovinud veenda mõnda neist ennast aitama? Ei. Sa hiilid mööda seinaääri ja aitad hoida selle neetud piraadi käppa laeval, mille ta meilt varastas!”
Wintrow raputas pead, ühtaegu nii imestusest kui kurbusest. „Sa ei mõtle kainelt. Mida sa minult ootad, isa? Et ma ihuüksi laeva Kenniti ja tema meeste käest tagasi vallutaksin, orjad uuesti lastiruumi sulgeksin ja seejärel Khaleetiasse purjetaksin?”
„Sina ja see põrgulaev suutsite alla heita minu ja mu meeskonna! Miks ei ässita sa laeva tema vastu, nagu sa ässitasid ta minu vastu? Miks ei võiks sa ometi kas või üksainus kord teha midagi oma perekonna heaks?” Isa tõusis püsti, käed rusikas, nagu tahaks ta Wintrowd rünnata. Siis järsku haaras ta ribidest ja ägas valust. Mehe nägu kahvatus vihapunasest valuvalgeks ja ta lõi vaaruma. Wintrow tegi liigutuse, et isa toetada.
„Ära puuduta mind!” lõrises Kyle ähvardavalt ja vankus koikuni. Ta laskus selle servale. Seal ta istus ja põrnitses mornilt poega.
Mida ta küll mind vaadates näeb? mõtles Wintrow endamisi. Ta oletas, et küllap on ta pikale blondile mehele pettumuseks. Väike, tume ja peene kondiga nagu emagi, ei kasva Wintrow kunagi sama pikaks ega tugevaks kui isa. Neljateistaastaselt oli ta füüsilises mõttes ikka veel pigem poiss kui mees. Kuid ta polnud isale pettumuseks ainuüksi füüsiliselt. Tema vaim ei vasta iial ta sigitaja ootustele.
Wintrow hakkas vaikselt rääkima. „Ma ei ässitanud laeva teie vastu, söör. Seda tegi teie oma kohtlemine. Hetkel pole vähimatki võimalust, et ma võiksin ta uuesti täielikult enda valdusesse saada. Parim, mida ma võin loota, on meid elus hoida.”
Kyle Haven pööras pilgu seinale ja põrnitses seda tardunult. „Mine ja too mulle midagi süüa.” Ta haugatas käsu, nagu kuuluks laev endiselt talle.
„Ma püüan,” vastas Wintrow külmalt. Ta pöördus ja lahkus kajutist.
Kui ta uksejäänuseid kohale tagasi lohistas, hakkas üks arminägudest temaga rääkima. Paljude isandate tätoveeritud märgid turske mehe näol liikusid, kui too nõudis: „Miks sa seda kannatad?”
„Mida?” küsis Wintrow üllatunult.
„Ta kohtleb sind nagu koera.”
„Ta on minu isa.” Wintrow püüdis varjata jahmatust, et valvurid olid nende vestlust pealt kuulanud. Kui palju olid nad kuulnud?
„Ta on tõbras,” märkis teine mees külmalt. Ta vaatas Wintrowle väljakutsuvalt otsa. „Mis tähendab, et sina oled tõprapoeg.”
„Pea lõuad!” urises esimene vaht. „Poisil pole häda midagi. Kui sina ei mäleta, kes su vastu hea oli, kui sa veel ahelates istusid, siis mina igatahes mäletan.”” Tema tumedate silmade pilk pöördus uuesti poisile. Mees nookas peaga suletud ukse poole. „Ütle ainult. Ma panen ta sinu ees roomama.”
„Ei,” ütles Wintrow selgelt. „Ma ei taha seda. Ma ei taha, et keegi minu ees roomaks.” Tal oli tunne, et ta peab selle meestele puust ja punaseks tegema. „Palun. Ärge tehke mu isale liiga.”
Arminägu kehitas õlgu. „Ise tead. Ma räägin kogemustest, semu. See on temasugustega ainuke võimalus. Kas tema roomab sinu ees või sina tema ees. Muud ta ei oska.”
„Ehk tõesti,” pidi Wintrow vastutahtsi nõustuma. Ta hakkas juba eemalduma, aga jäi siis seisma. „Ma ei tea su nime.”
„Villia. Ja sina oled Wintrow, eks ole?”
„Jah. Mina olen Wintrow. Tore sinu nime teada, Villia.” Wintrow vaatas ootavalt teise vahi otsa.
Too kortsutas kulmu ja paistis ebamugavust tundvat. „Deccan,” ütles ta viimaks.
„Deccan,” kordas Wintrow seda meelde jättes. Ta vaatas mehele sihilikult silma ja noogutas, enne kui minekule pöördus. Ta tajus Villia poolt korraga lõbustatust ja heakskiitu. Nii pisike võte enese kehtestamiseks ja ometi oli tal hea meel, et oli seda teinud. Kui Wintrow tekile ereda kevadpäikese kätte jõudis, astus tema teele ette Sa’Adar. Suurekasvuline preester tundus vangistusest ikka veel otsajäänud. Ahelate punane suudlus oli marrastanud ta randmed ja pahkluud.
„Ma otsisin sind,” kuulutas mees. Kummalgi pool tema kõrval seisid kaks arminägu nagu kettipandud bullterjerid.
„Või nii?” Wintrow otsustas alustatud joont jätkata. Poiss ajas selja sirgu ja vastas vanema mehe pilgule. „Kas sina paigutasid need kaks meest mu isa ukse taha?” nõudis ta.
Rändpreester ei lasknud end häirida. „Jah. Seda meest tuleb hoida vangistuses, kuni tema üle on kohut mõistetud ja õiglus jalule