Sinuga üks. Sylvia DayЧитать онлайн книгу.
suu väändus murelikult. „Tänan usalduse eest.“
Ma liitusin Evaga ja seadsin end sisse, kui Angus läks ümber auto oma juhiistmele. Panin oma käe Eva reiele ja ootasin, et ta mulle otsa vaataks. „Ma tahan su sel nädalavahetusel rannamajja viia.“
Ta hoidis korraks hinge kinni, siis kiiresti välja hingates. „Mu ema kutsus meid Westporti. Stanton kutsus oma vennapoja Martini ja Martini kallima Lacey – ta on Megumi toakaaslane, ma ei tea, kas sa mäletad … Cary on ka seal, loomulikult. Igatahes, ma ütlesin, et me läheme.“
Pettumusega võideldes kaalusin oma võimalusi.
„Ma tahan, et me teeks mõningaid pereasju,“ jätkas ta. „Ja mu ema tahab rääkida sellest plaanist, mis mul on.“
Kuulasin, kui ta jutustas oma lõunasest vestlusest Monicaga.
Eva uuris mu nägu, kui ta lõpetas. „Ta ütles, et sulle see mõte ei meeldi, aga sa oled juba paparatsot kasutanud, kui sa kummardusid alla ja suudlesid mind, kuni ma ei suutnud enam selgelt mõelda. Sa tahtsid, et nad selle pildi teeksid.“
„Jah, aga võimalus tekkis iseenesest, ma ei otsinud seda. Su emal on õigus – seal on erinevus.“
Eva alumine huul kaardus allapoole ja ma otsustasin oma strateegiat muuta.
Tahtsin, et ta oleks kaasatud ja aktiivselt osaleks. See tähendas julgustamist ja tunnustamist, mitte tõkete panemist. „Aga sul on ka õigus, inglike. Kui Corinne’i raamatu jaoks on publik, siis on turul tühik, mis on vaja täita, ja me peaksime sellega tegelema.“
Naeratus, mille ta mulle saatis, oli juba iseenesest preemiaks.
„Ma mõtlesin, et me võiksime paluda Caryl teha meist sel nädalavahetusel mõned avameelsed fotod,“ ütles ta. „Mõned hetked, mis on rohkem isiklikumad ja tavapärasemad kui punase vaiba pildid. Me võime müüa need, mis meile kõige enam meeldivad, meediale ja annetada tulud Crossroadsile.“
Minu asutatud heategevusfondil oli küllalt vahendeid, aga ma mõistsin, et raha kogumine oli Eva plaani kõrvalkasu, et leevendada Corinne’i avameelse raamatu mõju. Kuna ma kahetsesin valu, mida see olukord mu naisele kindlasti põhjustas, olin valmis teda toetama mis iganes viisil, mida ta vajas, aga see ei tähendanud, et ma ei võitleks nädalavahetuse veetmise eest temaga kahekesi.
„Me võime teha ühepäevase väljasõidu,“ panin ette, alustades läbirääkimisi äärmuslikult, mis andis mulle ruumi tagasi tõmmata. „Me võime olla reede ööst kuni pühapäeva hommikuni Põhja-Carolinas ja veeta pühapäeva Westportis.“
„Minna Põhja-Carolinast Connecticuti ja siis Manhattanile ühe päevaga? Oled sa hull?“
„Siis reede ööst kuni laupäeva õhtuni.“
„Me ei või sedasi kahekesi olla, Gideon,“ ütles ta pehmelt, pannes käe üle minu. „Me peame mõnda aega järgima doktor Peterseni soovitust. Ma arvan, et me peame rohkem aega veetma väljas käies, avalikkuse ees, mõtlema välja, kuidas lahendada … asju ilma seksi abinõuna kasutades.“
Ma jõllitasin teda. „Sa ei ütle, et me ei tohi seksida.“
„Ainult niikaua, kuni me abiellume. See pole …“
„Eva, me juba oleme abielus. Sa ei saa paluda mul käsi sinust eemal hoida.“
„Ma palun.“
„Ei.“
Tema suu tõmbles. „Sa ei saa öelda ei.“
„Sina ei saa ei öelda,“ vastasin ma. Mu süda hakkas taguma. Peopesad tõmbusid niiskeks, vaikne paanika hakkas võimust võtma. See oli mõistusevastane, vihaleajav. „Sa tahad mind sama palju kui mina sind.“
Ta puudutas mu nägu. „Mõnikord ma arvan, et tahan sind rohkem, ja see on okei. Aga doktor Petersenil on õigus. Me liikusime nii kiiresti ja oleme tabanud kõiki kiirusepiirajaid sada miili tunnis. Ma tunnen, et meil on see väike võimalus ajaks, kui me saame kiirust maha võtta. Vaid mõned nädalad, kuni pulmadeni.“
„Mõned nädalad? Jeesus, Eva.“ Ma tõmbusin eemale, vedades käega läbi juuste. Pöörasin pead ja vaatasin aknast välja. Mu mõistus kihas. Mida see tähendas? Miks ta seda palus?
Kuidas kurat ma ta selles ümber veenan?
Tundsin, kuidas ta lähemale nihkus, siis end minu vastu kerra tõmmates.
Tema hääl vajus sosinaks. „Kas mitte sina polnud see, kes tõi välja edasilükatud rahulduse kasud?“
Ma heitsin talle pilgu. „Ja kui hästi see välja kukkus?“
See öö oli olnud üks suuremaid vigu, mis ma olin meie suhtes teinud. Õhtu oli alanud nii hästi ja siis oli Corinne’i ootamatu ilmumine kõik ära rikkunud, see oli saanud ajendiks minu ja Eva kõige hullemale tülile – selle tüli oli veelgi äkilisemaks teinud seksuaalne pinge, mida ma meelega olin kütnud ja siis rahuldamast hoidunud.
„Me olime siis teistsugused inimesed.“ Eva tõmbus tagasi, tema hallid silmad olid kirkad, kui ta minu omadesse vaatas. „Sa pole enam sama mees, kes mind tol õhtusöögil ignoreeris.“
„Ma ei ignoreerinud sind.“
„Ja mina pole sama naine,“ jätkas ta. „Jah, Corinne’i nägemine täna tegi mind veidi ärevaks, aga ma tean, et temast pole ohtu. Ma tean, et sa oled pühendunud … Meie oleme pühendunud. Sellepärast me saamegi sellega hakkama.“
Mu jalgevahe muutus laiemaks, kui ma end välja sirutasin. „Ma ei taha.“
„Mina ka mitte. Aga ma arvan, et see on hea mõte.“ Tema suul mängles naeratus. „See on vanamoodne ja romantiline oodata pulmaööni. Mõtle, kui kuum seks on, kui me seda teeme.“
„Eva, me ei vaja, et meie sekselu oleks veel kuumem.“
„Me vajame, et see oleks midagi, mida me teeme lõbutsemiseks, mitte sellepärast, et loodame, et see hoiab meid koos.“
„See on mõlemat ja selles pole midagi valet.“ Sama hästi oleks ta võinud paluda mul mitte süüa, millega ma oleksin meelsamini nõustunud, arvestades valikut.
„Gideon … meil on midagi imelist. See on väärt pingutust, et teha meid kaljukindlaks igal võimalikul viisil.“
Ma raputasin pead. See ajas mind nii vihale, et tundsin end ärevana. See oli kontrolli kaotamine ja ma ei saanud seda temaga lubada. Ta vajas midagi muud.
Naaldusin ettepoole ja panin oma huuled tema kõrva peale. „Inglike, kui sa ei igatse tunda mu riista enda sees, siis ma pean seda rohkem kasutama, mitte tagasi hoidma.“
Tema vabisemine pani mind sisimas naeratama. Ikkagi ta sosistas: „Palun proovi. Minu pärast.“
„Persse.“ Ma laskusin tagasi oma istmele. Nii palju kui ma ka tahtsin talle ei öelda, ma ei saanud. Isegi mitte selles asjas. „Neetud küll.“
„Ära ole vihane. Ma ei paluks seda, kui ei arvaks, et on oluline proovida. Ja see on nii lühikest aega.“
„Eva, viis minutit on lühike aeg. Sina räägid nädalatest.“
„Kallis …“ Ta naeris pehmelt. „Sa mossitad. See on nii armas.“ Ettepoole naaldudes vajutas ta oma huuled mu põsele. „Ja väga meelitav. Tänan sind.“
Ma kissitasin silmi. „Ma ei ole nõus seda sinu jaoks lihtsaks tegema.“
Eva libistas sõrmi mööda mu lipsu alla. „Muidugi mitte. Me üritame selle lõbusaks teha. Väljakutseks. Vaatame, kumb esimesena murdub.“
„Mina,“ pomisesin. „Mul pole mingit kuradi tahtmist seda võita.“
„Aga kuidas oleks minuga? Mähitud lehvi – ja ainult sellesse – sinu sünnipäevakingiks?“
Ma kortsutasin kulmu. Mitte miski ei suutnud seda teha rohkem isuäratavamaks. Isegi mõte sellest, kuidas ta koogist alasti välja hüppab, ei saanud seda paremaks teha. „Mis mu sünnipäeval sellega pistmist on?“
Eva