Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
ma olen kuulnud, et ta olevat auahne, ja see ütleb ka mõndagi.”
“Elame, näeme,” ohkas Morrel. “Minge laevale, tulen teile järele.”
Ja ta lahkus kahest sõbrast ning seadis sammud kohtumaja poole.
“Näed sa nüüd, missuguse pöörde asi võtab,” ütles Danglars Caderousse’ile. “On sul ikka veel tahtmine Dantèsi kaitsta?”
“Ei, muidugi mitte. Aga on siiski hirmus, et ühel naijal võivad olla nii õudsed tagajärjed.”
“Pagan võtaks, aga kes seda tegi? Ei sina ega mina. eks ole ju? See oli Fernand. Sa tead väga hästi, et mina viskasin paberi nurka. Arvasin isegi, et tõmbasin selle lõhki.”
“Ei, ei,” ütles Caderousse. “Selles olen ma päris kindel. Näen seda kortsus, kokkukäkerdatud paberit praegugi lehtla nurgas ja ma tahaksin väga, et ta oleks ikka veel seal, kus ma teda näen!”
“Parata pole midagi! Fernand korjas selle vist üles, kirjutas ümber või lasi kirjutada, võib-olla ta isegi seda vaeva ei võtnud ette. Oh, ja kui ma mõtlen… Issand halasta! Järsku saatis ta minu kirja minema! Õnneks ma moonutasin käekirja.”
“Sa siis teadsid, et Dantès on bonapartistide poolt?”
“Midagi ma ei teadnud. Nagu ma sulle ütlesin, arvasin, et teen lihtsalt nalja, muud midagi. Paistab, et ma ütlesin naerdes tõtt nagu arlekiin.”
“Ükskõik,” jätkas Caderousse, “ma annaksin õige palju selle eest, kui kogu seda lugu poleks juhtunud, või et ma vähemasti poleks sellesse segatud. Küll sa näed, see toob meile veel õnnetuse kaela, Danglars!”
“Kui see peaks kellelegi õnnetust tooma, siis tõelisele süüdlasele, aga tõeline süüdlane on Fernand ja mitte meie. Mis õnnetus peaks sinu arvates meid tabama? Peame lihtsalt istuma vaguralt, ei tohi kogu loost iitsatadagi ja äike möödub ilma müristamiseta.”
“Aamen!” ütles Caderousse, viipas Danglars’ile hüvastijätuks ja kõndis Meilhani allee poole pead vangutades ja iseendaga rääkides, nagu tavaliselt teevad inimesed, kes on millegi üle tõsiselt mures.
“Hüva on!” pomises Danglars. “Asjad võtavad niisuguse pöörde, nagu ma ette nägin: nüüd olen ma ajutiselt kapten, ja kui see idioot Caderousse jaksab suud pidada, siis olen seda päriselt. Aga kui kohus peaks Dantèsi lahti laskma? Oh.” lisas ta muiates, “kohus on kohus, ma jään temale lootma.”
Sellepeale hüppas ta paati ja käskis aerutada “Pharaoni” juurde, kus ta mäletatavasti pidi reederiga kokku saama.
VI
KUNINGLIK ABIPROKURÖR
Grand-Cours’i tänavas, Medusa purskkaevu vastas, ühes Puget’ ehitatud aristokraatliku arhitektuuriga vanas majas peeti ka samal päeval ja samal kellaajal kihluspidu.
Ainult selle vahega, et kui tolle esimese stseeni tegelased kuulusid lihtrahva hulka, olid madrused ja sõdurid, kuulusid siinsed inimesed Marseille kõrgseltskonda. Endised kõrgemad ametnikud, kes olid usurpaatori ajal oma ametikohtadest lahti öelnud; vanad ohvitserid, kes olid meie ridadest deserteerinud, et üle minna Condé armeesse; noormehed, keda nende perekonnad – küllaltki ebakindla positsiooniga, kuigi olid sõjaväes kinni maksnud neli või viis asendajat – kasvatasid vihkamisevaimus mehe vastu, kellest viis aastat maapagu oli teinud märtri ja viisteist aastat restauratsiooni – jumala.
Peolised istusid lauas ja vestlesid: oli tunda põletavaid kirgi, ajajärgu kirgi, mis olid seda kohutavamad, ägedamad ja raevukamad, et oldi lõunas, kus juba viissada aastat oli usuviha poliitilist viha toetanud.
Keisrisse, Elba saare kuningasse, kes oli valitsenud ühe maailmajao üle, nüüd aga viie või kuue tuhande hinge üle pärast seda, kui oli kuulnud karjuvat: “Elagu Napoleon!” saja kahekümne miljoni alama poolt kümnes erinevas keeles, suhtuti kui mehesse, kellele Prantsusmaa ja valitsejatroon on igaveseks kadunud. Kõrgemad ametnikud rääkisid tema poliitilistest eksisammudest, sõjaväelased Moskvast ja Leipzigist, naised tema lahutusest Joséphine’iga. Rojalistlikule seltskonnale, kes rõõmustas ja võidutses mitte mehe langemise, vaid põhimõtete hävingu üle, paistis, et elu algab uuesti, et nad kõik on ärganud painavast unest.
Vana mees, kelle rinnal ilutses Saint-Louis’ rist, tõusis püsti ja tegi külalistele ettepaneku juua Louis XVIII terviseks. See oli markii de Saint-Méran.
Toost, mis meenutas ühtaegu Hartwelli7 pagendatut ja Prantsusmaa rahusobitajat kuningat, võeti hõisates vastu, klaasid tõusid inglise kombe kohaselt, naised võtsid oma lilled ja puistasid need laudlinale. See oli peaaegu poeetiline vaimustuspuhang.
“Nad nõustuksid sellega, kui nad oleksid siin,” ütles markiis de Saint-Méran, kalgi pilgu ja kitsaste huultega naine, kelle hoiak oli aristokraatlik ning välimus küllaltki elegantne, vaatamata viiekümnele aastale, “kõik need revolutsionäärid, kes meid minema ajasid ja keda meie lasksime rahulikult vandenõu sepitseda meie iidsetes lossides, mille nad terrori ajal võileivahinna eest ära ostsid; nad nõustuksid sellega, et tõeliselt ustavad olime meie, sest meie hoidsime langeva monarhia poole, kuna nemad, vastupidi, tervitasid tõusvat päikest ja kogusid endale vara, sellal kui meie enda omast ilma jäime; nad nõustuksid sellega, et meie kuningas oli tõepoolest Armastatud Louis, kuna nende usurpaator on alati olnud vaid Neetud Napoleon. Kas pole tõsi, Villefort?”
“Mis te ütlesite, proua markiis?.. Andke andeks, ma ei jälginud jutuajamist.”
“Ah, jätke lapsed rahule,” sõnas toosti öelnud vana markii. “Lapsed abielluvad varsti ja mõistagi on neil hoopis muust rääkida kui poliitikast.”
“Palun vabandust, ema,” lausus noor ja ilus, heledajuukseline ja pärlmutrivarjundiga sametsilmadega neiu. “Ma annan teile tagasi härra de Villefort’i, kelle ma hetkeks röövisin. Härra de Villefort, mu ema soovib teiega rääkida.”
“Olen valmis prouale vastama, kui ta on nõus kordama oma küsimust, mida ma hästi ei kuulnud,” ütles Villefort.
“Teile antakse andeks, Renée,” lausus markiis hella naeratusega ja oli üllatav näha seda tema tuimal näol säramas. Ent naisesüda on juba kord nii loodud – mingu see etiketi nõudel ja eelarvamuste mõjul kui tahes ahtraks, ometigi leidub seal alati üks viljakas ja naerev nurgake, see, mille jumal on pühendanud emaarmastusele. “Teile antakse andeks… Villefort, ma ütlesin, et bonapartistid ei olnud nii veendunud, nii vaimustatud ega nii ustavad kui meie.”
“Aga neil on vähemasti midagi niisugust, mis kõike seda asendab: fanatismi. Napoleon on Õhtumaa Muhamed: kõigile lihtsurelikele, kellel on tohutud ambitsioonid, pole ta üksnes seaduseandja ja isand, vaid sümbol – võrdsuse sümbol.”
“Võrdsuse!” hüüatas markiis. “Napoleon ja võrdsuse sümbol! Aga kes on siis härra de Robespierre? Tundub, et te varastate temalt ta koha ja annate selle korsiklasele. Ühest usurpatsioonist peaks minu arvates piisama.”
“Ei, proua, ma jätan igaühe tema pjedestaalile: Robespierre’i Louis XV väljakule, oma giljotiinile, Napoleoni Vendôme’i väljakule, oma sambale. Vahe on selles, et üks lõi võrdsuse, mis madaldab, teine võrdsuse, mis tõstab. Üks tõi kuningad alla giljotiini tasemele, teine tõstis rahva trooni tasemele. Mis muidugi ei tähenda, et mõlemad poleks olnud alatud revolutsionäärid ja et 9. termidoor ning 4. aprill 1814 ei oleks Prantsusmaa kaks õnnelikku päeva, mis on seda väärt, et neid pühitseksid korra ja monarhia sõbrad. See seletab ka, miks Napoleon, kes on langenud ja loodetavasti iial enam ei tõuse, on säilitanud oma fanaatilised pooldajad. Mis parata, markiis? Ka Cromwellil, kes oli Napoleonist poole tähtsusetum, olid oma pooldajad.”
“Kas te teate ka, Villefort, et teie sõnad lõhnavad juba kaugelt revolutsiooni järele? Aga ma annan teile andeks; žirondiini poeg ei saa olla vaba mässuvaimust.”
Villefort’i laubale tõusis äge puna.
“Mu isa oli žirondiin, proua, see on tõsi,” ütles ta, “aga minu isa ei hääletanud kuninga
Hartwell House – Aylesbury lähedal asuv loss, kus elas 1807 – 1814 Louis XVIII.