Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre DumasЧитать онлайн книгу.
me väga tahame,” ütles Danglars, “jääb ta selleks, kes ta on, aga võib-olla et veel tühisemaks vennaks, kui on.”
“Mis sa ütlesid?”
“Ei midagi. Räägin omaette. Kas ta on ikka veel armunud kaunisse katalaani?”
“Kõrvuni. Tema juurde ta läkski. Ma olen üsna kindel, et seal ootavad teda pisikesed ebameeldivused.
“Räägi lähemalt.”
“Misjaoks?”
“Asi on tähtsam, kui sa arvad. Sa vist ei salli Dantèsi?”
“Ma ei salli ennasttäis inimesi.”
“Räägi mulle õige, mida sa selle tüdruku kohta tead.”
Midagi päris kindlat ma ei tea. Olen ainult näinud üht-teist, mis paneb mind mõtlema, nagu ma sulle ütlesin, et tulevast kaptenit ootavad ebameeldivused Vieille-Infirmerie tee kandis.”
“Mida sa oled näinud? Räägi!”
“Olen näinud, et iga kord, kui Mercédès linnas käib, saadab teda turske katalaan – mustade silmade ja punetava nahaga, tumedavereline ja ägeda loomuga – , Mercédès kutsub teda onupojaks.”
“Tõega? Arvad sa, et see onupoeg püüab temaga mehkeldada?”
“Arvan küll, mida muud, pagan võtku, üks kahekümne ühe aastane noormees võib tahta ilusalt seitsmeteistkümneaastaselt tüdrukult?”
“Ah et Dantès läks siis Katalaanikülla?”
“Ta lahkus enne mind.”
“Kui me ka sinnapoole läheksime, võiksime põigata sisse “Réserve’i”, seal klaasikese “La Malgue’i” juua ja uudiseid oodata.”
“Kes meile neid toob?”
“Me oleme tee ääres ja Dantèsi näost saame kohe aru, kuis on lood.”
“Lähme siis pealegi,” ütles Caderousse, “aga sina maksad.”
“Selge see,” vastas Danglars.
Ja mõlemad astusid kiirel sammul mainitud koha noole. Seal lasksid nad endale tuua pudeli ja kaks klaasi.
Vaevalt kümne minuti eest oli papi Pamphile näinud Dantèsi mööda minemas.
Olles kindlad, et Dantès oli Katalaanikülas, istusid mehed puhkevate lehtedega plataanide ja sükomooride varju, mille okstel lõbus linnuparv sädistas kiidulaulu kaunile kevadpäevale.
III
KATALAANID
Sadakond sammu eemal sellest kohast, kus kaks sõpra, pilk silmapiiri poole suunatud ja kõrv kikkis, “La Malgue’i” kihiseval veini kulistasid, kössitas päikesest ja mistraalist paljaks näritud künka taga Katalaaniküla.
Ühel päeval oli tulnud Hispaaniast käputäis salapäraseid inimesi ja randunud maasäärel, kus nad elavad veel praegugi. Nad tulid teadmata kust ja rääkisid tundmatut keelt. Üks nende juhte, kes oskas provanssaali keelt, palus Marseille linnavalitsuselt luba jääda sellele lagedale ja viljatule maaninale, kuhu nad muistsette meresõitjate kombel oma alused liivale olid tõmmanud. Nad said loa ja kolm kuud hiljem kerkis väike küla kaheteistkümne kuni viieteistkümne pargase ümber, mis oli need mustlased merelt siia toonud.
Selles kummalises ja maalilises külas, ehitatud pooleldi mauri, pooleldi hispaania stiilis, elavad veel tänapäevalgi nende inimeste järeltulijad ja kõnelevad oma isade keelt. Juba kolm-neli sajandit on nad ustavalt püsinud väikesel maaninal, kuhu nad olid laskunud nagu merelindude parv; marseille’lastega nad ei segunenud, abiellusid omavahel ja säilitasid oma kodumaa tavad ja riituse, nii nagu nad säilitasid keelegi.
Tulgu nüüd lugeja meiega kaasa selle väikese küla ainukesele tänavale ja astugu koos meiega ühte majja, millele nagu teistelegi on päike väljastpoolt andnud kauni koltunud lehe värvi, nii iseloomuliku selle maanurga kõigile iidsetele mälestusmärkidele, seestpoolt on aga majad valgeks võõbatud lubjaga, mis on hispaania posada’de5 ainus kaunistus.
Ilus noor neiu, kellel olid pigimustad juuksed ja sametised gasellisilmad, seisis vastu vaheseina nõjatudes ja näperdas oma peente, otsekui antiikjumalanna kaunikujuliste sõrmede vahel süütut kanarbikuoksa, millelt ta õisi ära rebis ja mille riismed juba põrandal vedelesid. Tema küünarnukini paljad, päikesest pruunid käsivarred, mis näisid olevat voolitud Arles’i Venuse järgi, värisesid palavikulisest kärsitusest ja ta lõi oma painduva ja nõtke jalaga vastu maad, nii et ta kaunikujuline, sihvakas ja sale säär hallide ja siniste rombidega punases puuvillsukas välja paistis.
Temast kolm sammu eemal istus toolil seda kõigutades ja küünarnukki vanale, koidest uuristatud mööblitükile toetades pikka kasvu kahekümne kuni kahekümne kahe aastane noormees, kelle näol heitlesid pahameel ja mure. Noormees vaatas küsivalt neiu poole, aga neiu kindel ja kõigutamatu pilk hoidis teda vaos.
“Mercédès,” ütles noormees, “varsti on lihavõtted, siis oleks paras aeg pulmi pidada, vastake mulle ometi.”
“Ma olen teile juba sada korda vastanud, Fernand, te olete tõesti iseenda vaenlane, et tulete seda minult veel kord küsima.”
“Korrake mulle seda veel, ma anun teid, korrake veel üks kord, et ma jääksin seda uskuma. Ütelge mulle sajandat korda, et te ei hooli minu armastusest, mida teie ema heaks kiitis, tehke mulle täielikult selgeks, et te mängite minu õnnega, et minu elu või surm ei tähenda teile midagi! Oo jumal, jumal küll! Unistada kümme aastat sellest, et saada teie meheks, Mercédès, ja nüüd kaotada see lootus, mis oli minu elu ainus eesmärk!”
“Igatahes mina ei ole teie lootusi mingil moel õhutanud, Fernand,” vastas Mercédès. “Teie ei saa mulle ette heita, et ma oleksin kas või üksainus kord teiega koketeerinud. Ma olen teile alati öelnud: ma armastan teid nagu venda ja ärge nõudke minult kunagi rohkemat, kui on vennalik armastus, sest minu süda kuulub teisele. Kas ma pole teile alati nõndaviisi rääkinud, Fernand?”
“Jaa, ma tean, Mercédès,” vastas noormees. “Te olete minu vastu alati julmalt avameelne olnud. Aga kas te olete unustanud katalaanide püha seaduse, mille järgi nad peavad abielluma omavahel?”
“Te eksite, Fernand, see pole seadus, vaid lihtsalt harjumus, selles on lugu. Ja uskuge mind, ärge püüdke seda harjumust enda kasuks välja mängida. Teid võetakse nekrutiks, Fernand. Et te veel vaba olete, on lihtsalt vastutulek. Teid võidakse iga hetk lipu alla kutsuda. Ja kui te kord juba sõdur olete, mida hakkate te siis peale minuga, see tähendab, vaese neiuga, kes on orb, nukrameelne, rahata, kelle kogu vara on peaaegu lagunenud hurtsik, kus ripub paar kulunud võrku, närune pärandus, mille mu isa jättis emale ja ema minule? Juba umbes aasta otsa, kus ta surnud on, mõtelge sellele, Fernand, elan ma peaaegu teiste armust! Mõnikord te teete näo, nagu oleks teil minust kasu, seda vaid selleks, et teil oleks õigus minuga oma kalasaaki jagada. Ja mina lepin sellega, Fernand, sest teie olete mu isa vennapoeg ja me kasvasime koos üles, ja veel enam sellepärast, et see teeks teile liiga haiget, kui ma seda vastu ei võtaks. Aga ma tajun väga hästi, et kala, mida ma müün ja mille eest saadud rahaga ketramiseks kanepit ostan, on almus, ma tajun seda, Fernand.”
“See pole tähtis, Mercédès. Mis sest, et te olete vaene ja üksi, aga nõnda sobite mulle paremini kui Marseille kõige uhkema reederi või rikkaima pankuri tütar! Mida on siis meiesugusel vaja? Korralikku naist ja head perenaist. Kust võiksin ma selles mõttes teist kedagi paremat leida?”
“Fernand,” vastas Mercédès pead raputades, “kui naine armastab kedagi teist ja mitte oma meest, võib tast tulla halb perenaine ja ta ei saa kindel olla, et ta jääb korralikuks naiseks. Leppige minu sõprusega, sest ma kordan teile, see on kõik, mida ma teile lubada võin. Mina luban ainult seda, mille kohta ma võin kindel olla, et saan seda anda.”
“Jaa, ma mõistan,” ütles Fernand, “oma viletsust talute te kannatlikult, aga teil on hirm minu viletsuse ees. Mercédès, kui te mind armastate,
Maja, võõrastemaja, kõrts (hisp. k.).