Võimaluste võimalikkus. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
korraga, vaid tema võimalused teostuvad vähehaaval. Ning ka vahet argikeele ja luulekeele vahel ei saa teha esimesest lähtudes, sest argikeel ei saa olla luulekeele metakeel, luulekeelt kirjeldada ega nende kahe vahet määratleda.
Hiljuti oli ja on suuresti praegu veel üldine arvamine, et proosa – mis tavaliselt on argikeel, sest luulelist proosat me enamasti rääkida ei suuda – on üldisem ja universaalsem keel kui luule. Sellest arvamisest siginesid luuletuste ümberjutustamine ja analüüsimine ideeks, sisuks ja vormiks ja kuidas kunagi. Selle kõige süü on (väga laias mõttes) klassitsistlik luule ahendamine mingiks omaette ja selgelt piiritletud luuleilmaks. See on tegelikult vana nähtus ja Rooma kirjanduses selgesti olemas. Võiks öelda, et nii on hukutav harjumus osanud tungida ka luulesse ja luulekeeles samuti viinud võidule entroopia nagu argi keeles. Säärast luule iseendasse-suletust tuleb kindlasti siduda arusaamisega, et luule on proosa + mõned poeetilise arsenali nõksud, et luule on erilistele kitsendustele (kõlalised, leksikaalsed, temaatilised) allutatud proosa. Nii muutus luulekeel muidugi suletud süsteemiks, kaotas seose tõelusega ja erodeerus aegamööda pelgaks sõnamulinaks, konventsionaalseks tunnete kõditamise kunstiks ja etiketi täitmiseks. Nii sündis Rooma luulega, mis viimaks on vaid tühi kombinatoorika, nii sündis klassitsistliku luulega Euroopas, aga ka näiteks saksa rahva laululise romantilise luulega ja meie ärkamisaja poeetikaga.
Niisugune suletud luule on määratud tühjumisele ja temas endas ei ole kunagi võimalusi sellest pääseda, sissepoole keerduvast spiraalist välja saada. Luulet saab lunas tada ja elustada vaid tõelus ise, millest eespool juba juttu oli. Kõik oleneb sellest, kas on olemas inimene, kes tajub tõeluse puudutust, ja kas selle inimese sõnad aktsepteeritakse kehtivasse luulesse, mis seeläbi suletusest pääseks. Kui seda ei sünni, liigub konventsionaalne luule ahenevas spiraalis täielikku ummikusse ja võib sellesse tõmmata terve keele. Tavaliselt aga säilib konventsionaalse tunnustatud luule kõrval ikka mingi tänava-, turu- või isegi kloostriluule, mis on püsinud tõelusega paremas ühenduses, säilitanud elava keele ja suudab kord teostada luuleuuenduse. Saksamaal näiteks reformis luulet senisest kirjandusest välja arvatuna eksisteerinud rahvalaulu ja rahvakeele introdutseerimisega Herder. Meie suurim luuleuuendaja on ikkagi Juhan Liiv ja siis Gustav Suits, eriti “Tuulemaast” peale. Kristjan Jaak aga jäi tolle aja Eesti luulesse vastu võtmata, mis muidugi tekkiva luule ringi algusest saadik ülimalt ahendas.
Igal juhul aga ei sisalda süsteem ise uuenemisalgmeid, omaette jäetuna mandub igal juhul. Uuendus ja elavnemine tuleb väljaspoolt. See ei tähenda, et luuletajad ei üritaks oma laadi sees uuendusi, ei püüaks vältida luule ahtumist ja igavdumist. On mitmeid teid, mida saab seda püüeldes minna. Üks on luule tüsistumine, mida teame kasvõi hellenistlikust luulest, aga ka Kaug-Idast, Indiast. Luule saab juurde uusi kitsendusi, uusi reegleid, nii et nende täitmine läheb küllalt raskeks ja tundub suure, professionaalse saavutusena. Tekib professionaalne luule, nagu oli bardide ja skaldide luule Euroopas või araabia vanade laulikute oma.
On teinegi, vist eriti uuemal ajal kasutatud viis luulelaadi ammendumisele vastu panna. See on seniste kitsenduste kaotamine või isegi püüd neid pahupidi pöörata – kirjutada ülevate klassitsistlike tragöödiate asemel tragöödiaid röövlitest, narridest, segada tragöödia komöödiaga, värsid proosaga, nagu tegid prantsuse romantikutest draamakirjanikud. Kui aga sellele mässamisele ei kaasne mingi oluline tõeimpulss, muutub kirjandus, mille peataotlusi oli vanale kirjandusele vastanduda, ise kähku sama konventsionaalseks, erinedes eelmistest vaid mõnede plusside miinusteks transponeerimisega. Romantilise draama reeglistik kujunes välja üllatavalt kähku ja polnud klassitsistlikust kuigivõrd viljastavam.
Katsed vana laadi niisuguste mutatsioonidega ergastada luhtuvad omajagu ka selletõttu, et uuendustest haaravad kärmelt igasugu tegelased, keda meil nimetatakse haltuurameesteks, ja just nende käes sünnivad reeglite lõhkumisest uued reeglistikud. Võtted, millega loodetakse kirjandust hulgi teha. See viib inflatsioonile ja taas tekib vajadus revolutsiooniks. Kuni viimaks kirjandusrevolutsioonid ise saavad konventsiooniks, koolkond tuleb koolkonna järel, rünnates eelmist moodi raevuka manifestiga ja kuulutades pääsemist oma noorte ja vihaste lippude all. Nii võib see jätkuda kaua, kuni tekib ja süveneb arusaam, et kirjandust ei saa uuendada, kuid võtame ette seda teha. Uuendus ei saa olla ainusihiks, ta saab tulla vaid kaasa siis, kui kogeme midagi ja taotleme seda kirjanduses väljendada. Nagu kuskil kirjutab Pio Baroja, ei avastanud Ameerikat mees, kes tahtis just nimelt Ameerikat avastada; Kolumbuse siht oli leida uus meretee lndiasse. Sest avastada saab vaid tundmatut, tundmatu aga ei saa olla siht. Selles on oluline ja sügav paradoks, mis vist sisaldub igas avastuses, leidmises ja tunnetuses, igas inimese värskes-vastses kontaktis tõega. Uues tunnetuses, uues kogemuses juhtub meiega midagi, mida vana kogemuse ja tunnetusega kuidagi lõpuni seletada ei saa. Saame vana süsteemi uue tõega vaid kohandada, aga nähtavasti saab see uuele tõele saatuslikuks. Ta kaotab midagi, mis oli temas kõige olulisem. Uut vanasse mahutada püüdes teeme, nagu tahaksime püüda valgust kotti või allikat pesukaussi. Küllap on luule ja igasuguse tunnetuse hääbumise ja virgumise paradoksi taga üldisem liikumise paradoks, arusaam, et paigalolek ei saa sisaldada liikumist. Ja ometi on ainus viis liikumist seletada ikkagi paigaloleku abil, ainus viis allikat säilitada pesukauss ja ainus viis uut tunnetust päriselt tunnetada – mahutada ta vanasse süsteemi.
Võibolla on siin kohane sentents ars longa vita brevis– kunst on pikk, elu lühike. Sest see, mis indiviidi vaateulatuses võib olla paradoks, võib saada selgemaks liigi, inimpõlvede järgnevuse vaatekõrgusest. Saame veel ühe mudeli keskkonnas keskkonnast tuleva informatsiooni mõjul evolutsioneeruvast süsteemist, mis sisaldab küllalt jäika päritud ainest, aga ka muutlikkust, mille stohhastilisuses leidub ka mõni õige kohanemisvastus tingimuste muutumisele.
Oleks naiivselt ülbe loota, et me saame evolutsioneerudagi ise, oma intelligentsuse abil. Evolutsioon on paindlik jada reageeringuid muutlikule tõelusele ja ta näib alati toimuvat katse-eksituse meetodil. Lõppsiht ei ole alguses selge ja seetõttu me ei tea, kuhu täpselt liikuda, peame pidevalt jälgima maailmalt meile tulevaid signaale, mis meie liikumist järjekindlalt korrigeerivad. Siit järeldub, et luulelugu nagu terve kultuurilugu ei saa olla sirgjooneline, me ei saa arvatavasti kunagi küllalt targaks (see nõuaks inimtarkuse tõusmist mingile hoopis teisele tasemele, nimetagem seda vanast harjumusest kasvõi jumalikuks), et oma ajalugu või selle mõnd kitsast lõikugi sirgelt tulevikku projekteerida. Ilmselt oleks igasuguste selgete-sirgete programmtaotluste täielik teostumine hukatuslik, sest me ei saa oma tulevikku paremini ette näha, kui teeb maailm, tuleviku ajalugu ise.
Nii on ka kirjanduslike manifestide ja programmidega, mis on taotlenud tulevikuluulet või tulevikukunstigi mingisse laadi, mingisse aksiomaatikasse fikseerida. Võime vaid õnnelikud olla, et need aksiomaatikad ei ole täit eluõigust saanud, et ei sürrealistid, ei RAPP, ei Kultuurkapital ega mingi muu sihtmõte ole saanud diktaatorlikke volitusi.
Kõik taandub inimese ja keskkonna vahekorrale. Oleme kasvanud suure idealismi järellainetuses, mis luges inimest maailmast-keskkonnast kõrgemaks, olgu siis tänu tema otseseosele Jumalaga või muule vahetule osasaamisele millestki absoluutsest. Vaadelda inimest pelga keskkonna teisiti-olemisena, kõndiva-kõneleva peeglina, on liig paljudele neilegi, kes usuvad, et nad on materialistid. Tõsi aga on, et inimene on piiratud ja väga ajutine peeglikild, millesse langeb ja millelt peegeldub tagasi osake maailmas olevast informatsioonist. Kõik, mis meis on, kõik mis meil on, on pärit mujalt, väljastpoolt. Kuna keskkond on lõpmatu, mateeria oma sügavuses ammendamatu, meie aga oleme lõplikud, on inimese ja keskkonna, vaimu ja mateeria vahe ületamatult suur.
Rääkisin oma usust sellesse, et see, mis teeb luulest luule, on mingi argikogemusest erinev kogemus ja selle kogemuse lähtekoht ei ole luules ega luuletajas, vaid väljaspool, tõeluses. See kehtib luule, igasuguse muu kunsti ja terve inimtunnetuse ja ajaloo kohta, mille kõige lähted on neist väljaspool, tõeluse liikumistes, mis toovad vanasse uut ja suunavad kõiki liikumisi, milles osaleb meie vaim.
Mu skepsis loomismõiste vastu on selle kõigega muidugi seoses. Loojakultus, mis meie kunstimõtlemises veel üsna kõigutamata püsib, on taas relikt tollest suurest idealismist, kus inimene oli looja oma Looja näo järgi või absoluutsest vaimust. Selles kõiges on suured individualismivõimalused, mis viimaste sajandite Euroopas suuresti ka teostusid, ulatudes ühelt poolt romantilise geeniuse leiutamiseni,