Kõik on ime. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
on inimene juba üle poole miljoni aasta. Algsed Aafrika hominiidid olid veel (etnoloogia terminit kasutades) korilased, toitudes taimedest ja pisiloomadest. Subtroopikasse ja parasvöötmesse tungivad eelinimesed aga olid juba kütid (Howell 1964). Sellest möödunud aeg on kahtlemata küllalt pikk, et inimpopulatsioonides saanuksid tekkida tarvilikud regulatsioonimehhanismid ka evolutsiooniliselt, katse ja eksituse ning loomuliku valiku teel. Seda ka siis, kui inimestel (või eelinimestel) veel puudus praeguse ulatusega „kultuurimälu”.
Populatsiooni kultuurimäluks võime nimetada tema kasutada olevat elu jooksul omandatud ja järglastele õpetamise teel pärandatud kasulike kogemuste summat. Selline kultuurimälu on olemas teistelgi loomadel, vähemalt paljudel ahvidel: seda tõendab kas või inimeste kasvatatud šimpansipoja abitus looduskeskkonnas, mida ta muidu ahvivanemate juhatuse ja kontrolli all saanuks korralikult tundma õppida. Olulised on ka käitumiserinevused, elulaad, üksikute sama liiki ahvide populatsioonide erinevused, mille esmalt avastasid jaapani uurijad (Chauvin 1965).
Kultuurimälu allub evolutsioonile nagu „geneetiline mälu”, populatsiooni genofondki, ent tema evolutsiooni, kasulike muutuste levimise tempo populatsiooni piires ja isegi populatsioonist populatsiooni võib olla hoopis kiirem, tänu inimese suuremale kommunikatsioonivõimele ja mõistusele, mis vähendab kahjulike ja suurendab kasulike uuenduste arvu. Kõik see lubab arvata, et inimkonnal on olnud küllalt aega omandada mingeid vahendeid omaenda kahjuliku tegevuse vastu, mingeid enesekontrollimehhanisme, ohjeldamaks oma keskkonda muutvat tegevust, kui see saab ökosüsteemi tasakaalule ohtlikuks.
Kuigi need enesekontrollimehhanismid on kujunenud kultuurievolutsioonis, ei pea nad olema täiesti teadlikud, teaduslikud. Pole alust loota, et muistsetel korilastel, küttidel ja põlluharijatel oleks olnud kuigivõrd ratsionaalset ettekujutust looduskaitsest. Võime kahelda ka selles, kas nad teadsid, mis ohte nende tegevus võib tuua. Ja pole alust arvata, et nad alati taipasid mingi nende kultuuris (nimetame siin ja edaspidi kultuurimälu lühemalt lihtsalt kultuuriks, nagu on tavaks uuemas etnoloogias) oleva seiga looduskaitselist funktsiooni. Kuivõrd see on loomuliku, inimeste planeerimata toimunud evolutsiooni tulemus, pole imestadagi, et inimesed viimase ajani ei osanud analüüsida oma tegevuse ja uskumuste funktsioone, ei tundnud oma ühiskonnas ja kultuuris toimivaid süsteeme. Claude Lévi-Strauss rõhutab veenvalt kultuuri primaarsust inimese ees, kultuurimälu ja tema latentsete struktuuride primaarsust üksikinimese põgusa ja ahta teadvuse ees loodusrahvastel (The Structural Study of Myth and Totemism, 1967). Nii Lévi-Strauss kui teised etnoloogid osutavad, et loodusrahvaste tavaline põhjendus oma tavadele on kõike muud kui analüütiline ja kausaalne. „Nii on see alati olnud. Nii on meie isad meid õpetanud” – selline on tüüpiline vastus uurija küsimustele, miks käitutakse just nii või naa.
Tegelikult ei ole (ei olnud) näiteks eskimotel või arandadel põhjustki oma tavasid analüüsida. Seni kui elu käis rahuldavalt vana rada, polnud põhjust tema mõistlikkuses kahelda, kahtlemiseta aga ei sünni analüüsi ega teadlikke muutusi.
Loodusinimeste teadvus jaguneb sel kombel kaheks pooleks otsekui jäämägi, ja tema suurem ning kaalukam osa on varjul. Inimese tarkus on pooleldi teadlik, teadlikult õpitud ja omandatud, pooleldi „alateadlik”, pika evolutsiooniga omandatud. Selle evolutsioonilise, inimestele endile tundmatu kultuurimälu analüüsimine on huvitavamaid alasid praegusaegses etnoloogias. Osutub, et loodusrahvaste uskumused-kombed, mis senistes kirjeldustes tunduvad mõttetu käskude-keeldude-kommete virvarrina, moodustavad kummatigi päris sidusa süsteemi, kui neid vaadelda funktsionaalselt, tingituna rahva säilimise ja heaolu tarvetest.
Kas ja missugustel loodusrahvaste kommetel, käitumisjoontel on olnud ökosüsteemi tasakaalu hoidev funktsioon, mis, nagu eespool nimetatud, tähendab inimese, inimpopulatsiooni kontrolli oma tegevuse üle?
Ökosüsteemi tasakaalu aluseks on temas toimuvad energeetilis-informatsioonilised protsessid (Stugren 1972) ja tasakaalu häirimine tähendab nende protsesside muutmist, halvemal juhul pöördumatut muutmist mingi teise tasakaaluseisundi suunas, milles aga suurel osal ökosüsteemi kuulunud populatsioonidel ja kooslustel pole enam eksisteerimisvõimalusi või need on suuresti ahenenud.
Tavaliselt rikub inimene ökosüsteemi tasakaalu sellega, et hakkab mõnd tema osa liiga intensiivselt kasutama. Selle tagajärjeks on mõne lüli täielik või osaline väljalangemine toitumisahelatest, ökoloogilistest seostest. Nii sündis Euroopas ürgveisega, Arktikas tõenäoliselt mammutiga, Põhja-Ameerikas rändtuvi ja piisoniga, Euroopas laialehiste metsadega. Sellele ökosüsteemi vaesumisele võivad järgneda kaudsed tagajärjed, nagu näiteks kahjurite masspaljunemine, epideemiad, loodusõnnetused. Tõsi on ka, et inimene pole tänini suutnud luua kuigi stabiilseid ja häireteta töötavaid tehisökosüsteeme, vähemalt stabiilsuselt ja produktiivsuselt on looduslikud kooslused inimtekkelistest tavaliselt ikka ees (Watt 1971).
Inimtegevusel on mõned potentsiaalselt ohtlikud omadused. Kõigepealt on ta küll eesmärgipärane, kuid viimaste aegadeni ei tundnud inimene kuigivõrd oma tegude kaugmõjusid, mis alati ulatuvad edasi seatudsaavutatud eesmärgist. Teiseks, mis veelgi olulisem: niipea kui inimene õppis vabastama ja kasutama korraga palju ressursse (energiat, negentroopiat) näiteks tule, paremate püüniste, kultuurtaimede ja koduloomade kasutuselevõtmisel, sai ta võimaluse suunata osa vabastatud energiat veel rohkema energia väljapumpamisele keskkonnast. Tulerauaga löödud tuld võib kasutada metsa- või rohtlatulekahju läitmiseks. Põllusaak lubab suguharul kasvatada üles rohkem lapsi, kes omakorda harivad põldu juurde. Kõigil neil juhtudel võib rääkida pidurmehhanismide puudulikkusest. Populatsiooni (ja tema negentroopiatarvituse) kasvu võivad pidurdada nii populatsioonisisesed kui – välised asjaolud. Taimtoiduliste (näiteks näriliste) loomade arvu hoiavad vaos kiskjad. Kiskjate arvukust näib reguleerivat saakloomade arvukus (vähemalt osaliselt). Populatsioonidel on täheldatud teatavat iseregulatsioonivõimet, võimet oma arvukust (asustustiheduse kaudu) ise mingites piirides hoida (Macfadyen 1965). Inimkonna ja tema eellaste arengulugu näib tõendavat, et kui tal on kunagi olnud iseregulatsioonivõime analoogselt looduslike liikide omale, on ta selle minetanud. Inimpopulatsioone, nagu looduslike liikide populatsioonegi, on valdavalt reguleerinud välistegurid – vaenlased ja elutingimused. Siiski mitte täielikult, sest etnoloogia andmed näitavad loodusrahvaid ikkagi isepidurdavate populatsioonidena, kes mitme tuhande aasta vältel on suutnud hoiduda häirimast ökosüsteemi tasakaalu. Mõnede eranditega on inimkond teatud aja suutnud püsida mõistliku parasitismi raamides.
Võib küsida, kas loodusrahvail ikka ongi mingeid erilisi, tarbimist pidurdavaid sisemisi kultuurimehhanisme. Kas see, et loodusrahvad üldiselt keskkonda ülemäära laastanud ei ole, ei tulene lihtsalt nende tehnoloogia küündimatusest? Sellest, et nad parimalgi tahtmisel ei oleks jõudnud rohkem võtta? Küsimus on mõistlik ja sellele ei saa paugupealt vastata jaatavalt või eitavalt. Kui seda lõpliku kindlusega praegu üldse teha saab, sest ökoloogiline lähenemisviis etnoloogias on üsna noor ja seetõttu tarvilikke uurimusi ja lähteandmeidki vähe.
Ent olemasoleva põhjal võib siiski sõnastada hüpoteesi: kuigi enamikul loodusrahvastest oleks olnud vahendeid võtta keskkonnast palju rohkem kui keskkonnale ohutu, jätsid nad need vahendid osalt kasutamata, säilitades sel kombel ökosüsteemi tasakaalu. See keskkonna ekspluateerimist piirav mehhanism ei ole geneetiline, vaid kultuuriline, aastatuhandetepikkuses kultuurirevolutsioonis tekkinud.
Kirjeldame mõne loodusrahva mõnda tava ja ideoloogiaseika, mis arvatavasti on aidanud neil rahvail säästa oma keskkonda ülemäärasest ekspluateerimisest. Kahjuks on kättesaadav etnograafiline materjal lünklik ja juhuslik. Sellise taotlusega pole seda peaaegu kunagi kuskil kogutud. Ent oma lünklikkuseski on need näited kõnekad, ja kui nad ei ulatu meie hüpoteesi tõestama, siis vähemalt osutavad tõestus võimalustele.
Loodusrahvaste elu on meie praeguse eluga võrrelduna hoopis staatilisem ja stabiilsem. Kui otsustada kättesaadavate teatmete järgi, puudub neil teadlik püüd uuendustele ja progressile; puudub usk, et iga järgmine põlv elab eelmisest paremini, saab rohkem tarbida. Pigem püütakse elada just nii, nagu on elatud varem: ideaal ei asu tulevikus, vaid minevikus. Iseloomustagu seda bantu neegri sõnad: „Kui ma laps olin, õpetati mind elama vanaviisi, aga mitte uutviisi. [-] Mulle õpetati: vanaviisi on sellepärast hea elada, et meie esivanemad leidsid ennemuiste, kuidas inimesed peavad isekeskis elama. [-] Mõned püüdsid