Kõik on ime. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
rahvausundi ühe keskme – pühaduse mõiste – juurde, mille looduskaitselist funktsiooni eespool omajagu juba puudutasime. Algselt on „püha” tähendanud eraldatut, suletut, meie esivanemail eriti vist väikest tarandikku (Loorits 1954). Kõik, mis oli tarandiku sees või mingi teise konkreetse või kujuteldava piiriga muust maailmast eraldatud, oli püha; sellega ei saanud käituda nii, nagu käituti väljaspool piiri olevaga. Valdav on veene, et seda, mis on püha, ei tohi kuidagiviisi vigastada või reostada. Igasugune pühade puude, hiite, allikate, järvede intensiivne kasutamine oli välistatud: 1920-ndatel aastatel oli arusaamatusi hantide ja mansidega, kes ei julgenud püüda kalu pühades järvedes. See, et osa keskkonda on püha, tähendab peale muu, et osa ressursside kasutamine on keelatud.
Kui tugev on see keeld? Võiksime öelda, et päriselt püha on inimesele see, mis on väärt rohkem kui tema argised, igapäevased väärtused. Pühade väärtuste (millest mõned võivad samuti olla kõrgemad-madalamad kui teised) ja tavaliste, argiste väärtuste vahel on selge piir, vahel isegi vastuolu. Meid võib hämmastada, kuidas inimesed pühade väärtuste pärast olid valmis suurteks ohvriteks ja kannatusteks. Kui suur ka polnuks vajadus ja häda, pühi loomi ei tapetud, pühi puid ei raiutud.
On oluline vahe inimese vahel, kellele miski on püha, ja inimese vahel, kellele midagi püha ei ole. Võiksime ka öelda, et viimane peab pühaks iseend, tema pühad ja argised väärtused on ühte langenud. Inimene on ikka inimene ja kui tal pole päris pühi väärtusi, on tema ülimad väärtused tema enda elu, vara, edu või siis tema lähedaste inimeste omad. Kõik muu on nendele allutatud ega ole mingit põhjust, miks inimene ei võiks käituda nii, nagu talle on kasulik, meeldiv, mugav. Sellel inimesel puuduvad mõned pidurid, mis loodusinimesel on olemas. Ta ei tee vahet mõistetel „väärtuslik”, „püha” ja „kasulik”. „Kasulik” on muidugi kasulik temale. Tema väärtussüsteem ja maailmapilt on egotsentrilised. Egotsentrik (võiks öelda ka antropotsentrik) peab oma soove, ideaale, eesmärke absoluutseteks väärtusteks. Ta tahab näha progressi eeskätt oma piiramatute vajaduste rahuldamises, mitte mõeldes vajaduste arenemisele mõõdukuse ja mõistlikkuse suunas. Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et loodusele antropotsentriliselt läheneja püüab ökosüsteemi tasakaalustada oma vajadusi piiramata, inimtegevust vaos hoidmata. Ilmselt on see ülesanne keeruline, kui mitte lahendamatu.
Et aga ökosüsteemis on vaja enam-vähem võrdsustada vajadused ja ressursid (V ≤ R), saab seda teha just vajaduste ülemäärast kasvu pidurdades. Muidu võib tekkida olukord, et V > R, mis hukutab ökosüsteemi. Siin tuleks teha vahet primaarsete ja sekundaarsete vajaduste vahel. Esimesed tulenevad vältimatult inimese (sama kehtib kõigi teiste olendite kohta) olemasolust: kui nad jäävad rahuldamata, ei saa inimene edasi elada. Sekundaarsete vajaduste rahuldamata jäädes inimese elu ei katke. Primaarsed vajadused on näiteks toit, vesi, õhk, keskkonna miinimum-ja maksimumtemperatuur, suhtlemine kaasinimestega.
Iga uue inimese sünd tõi kaasa kollektiivi primaarsete vajaduste kasvamise. Seetõttu ei saanud püsida stabiilsena ökosüsteem, milles üks populatsioon piiramatult kasvas. Oma rühma arvukuse stabiliseerimine kujunes seega oluliseks inimrühmade ja ökosüsteemide reguleerimise mooduseks. Inimpopulatsioone reguleerisid loodusrahvad sündimuse vähendamise ja suremuse suurendamise teel. Sündivuse pidurdamist loodusrahvail on käsitletud võrdlemisi põhjalikult (Söderberg 1971). Preventiiv- ja abordivahendeid tundsid loodusrahvad vähe, kuid rasestumist aitas mõneti vältida mitme aastani küündiv imetamisaeg (Polgar 1972) ja kindlasti ka sugulise vahekorra keelustamine mõnel perioodil, näiteks mõnede rituaalide ja teiste oluliste toimingute (sõjaretkeks valmistumine, jahilkäik, vaimudelt ilmutuse ootamine jms.) ajal. Suremuse reguleerimist on uuritud vähem. Nimetame siin vastsündinute tapmist, mis on olnud kombeks väga paljudel rahvastel. Loomulikult ei ole lapsi tapetud arusaamast, et inimesi ei tohi saada liiga palju. Siingi erinevad teadlikud motiivid tegelikust funktsioonist ja on suuresti seotud usundiga. Madagaskaril tapeti näiteks „õnnetutel” päevadel sündinud lapsed, kartes, et neist saab omastele palju häda. Mitmel pool Aafrikas on hukatud lapsi, kellel ülemised hambad tulid enne alumisi. Mitmed rahvad on hukanud kaksikuid. Laps hukati ka siis, kui ei olnud võimalust teda toita (ema suri sünnitusel ja amme polnud). Suremust on aidanud kõrgel hoida ka niisugused agressiooniaktid nagu peadeküttimine (mitmel pool Indoneesias) või teised vaenutegevused. Surmasse suhtuvad loodusrahvad mõneti teisiti kui meie: arktilistel rahvastel leiame kombe rauku tappa, mis sündis muide vanade nõusolekul ja nõudmiselgi – nii tugev oli tava võim. On andmeid, et mitmed Siberi rahvad (ketid, kamtšadaalid, handid) ei teinud midagi uppuja päästmiseks, nähtavasti pidades inimest juba veevaimude valituks ja sekkumist nende ettevõtmistesse ohtlikuks. Ka enesetapmisse suhtuvad loodusrahvad enamasti liberaalsemalt: mõnel pool (muistne Mehhiko) on enesetappu peetud eriti väärikaks surmaks.
Ka sekundaarsete vajaduste kasvamist on loodusrahvad suutnud pidurdada. Keeruline tabusüsteem, millest eespooljuttu oli, takistas üldse materiaalsete väärtuste muretsemist. Veel raskem, kui mitte võimatu, olnuks ühel inimesel või rühmal suuremat varandust koguda, soetada suuremaid varusid. Üldiselt on loodusrahvail eraomand kaunis piiratud – inimesele kuulusid vaid rõivad, ehted ja mõned tarberiistad. Needki pandi talle pärast surma matusepaika kaasa, nii et järgmine põlv pidi alustama otsast peale. Hantidelt näiteks on võõral peaaegu võimatu hankida vanu rõivaid, sest kõik, mis kellelegi kuulub, maetakse temaga koos. Loodusest saadu tuleb jagada rühmakaaslastega, mis väldib ebavõrdsuse ja kahandab suuremad saavutused keskmisele tasemele. Mõnel pool on kombeks olnud vanade asjade hävitamine teatava aja tagant. Creek-indiaanlased näiteks alustasid aastat sellega, et lõhkusid majariistad, potid ja relvad, kustutasid tuled ning tegid siis kõik uuesti (Driver 1969). Nii saavutati pidev hõivatus enam-vähem ühtede ja samade vajaduste korduva rahuldamisega: toidumuretsemisega, korvipunumisega, reeglipäraselt korduvate rituaalide täitmisega, ning neil polnud võimalust tõusta kõrgemale rahuldatustasemele, kus seni akuutsed vajadused lakkaksid olemast akuutsed ning nende asemele asuksid üha uued.
Huvitav on tõdeda, et saagijaotamise ja vara surnule kaasapanemise kommet on mitmel puhul peetud oluliseks tõkkeks loodusrahvaste „tsiviliseerimisel”: „D’Orbigny kirjutab patagoonlastest, et nad matavad koolnuga koos kõik tema relvad ja ehted ning isegi tapavad kõik temale kuulunud loomad [-], see kõik seab ületamatu tõkke nende igasugusele tsiviliseerumisele, takistades neid kogumast varandust ja soetamast püsivat kodu” (Tylor 1873).
Alaska indiaanlased rääkisid rootsi folkloristile Anna-Birgitta Roothile, kuidas neil kaks noormeest üritasid koguda kapitali ja avada poe, kuid see osutus võimatuks – kogutu tuli ikka ja jälle jagada hädalistele, ja äri jäigi asutamata (Rooth 1971).
Vajaduste vaoshoidmist soodustab suuresti see, et loodusrahvaste maailmapilt ei ole antropotsentriline: inimene ja tema soovid ei ole mingil juhul kõige olulisem ja määravam suurus, vaid üks süsteemi lüli. Inimesed on loomuldasa samasugused kui loomad või vaimudki, erinevused ei ole absoluutsed ja võivad muutuda: vahel on inimene loomadest ülem, vahel mõni loom inimesest. Müüte, mis põhjendavad inimese praegust erandseisundit, teame hantidelt, cherokee-indiaanlastelt. Viimased rääkisid, kuidas inimesed kord nii paljunenud, et loomadel sai kitsas kätte. Loomad leiutasid ja saatsid inimestele haigused. Hävimisohus inimesi aitasid ravimtaimed. Hantide rituaalide keskmeks olid „karupeied” – igaöine ligi nädalapikkune laulude ja tantsudega etendus, kus on oluline püüd tapetud karu lepitada. Karupeiesid võib tõlgendada veel sügavamalt – inimeste püüuna otsida lepitust ulukitega, loodusega, ajendiks võib-olla ka kartus, et inimene võib kord sattuda kütist ulukiks, sest pole ühtki täiesti kindlat põhjust, miks see vahekord peaks alati olema ühepidine. Veene, et inimene on igal juhul ja puhul loomast ülem ja üle, on loodusinimesele üldiselt võõras.
Antropotsentrismist tuleneb inimese – looduse, inimese – looma ühepoolne vahekord: inimene on ainult võtja, loodus ainult andja. Loodusrahvastel on see vahekord mõlemapoolne: ei või võtta andmata. Anna-Birgitta Roothi ülestähendustes (1971) on selle vastastikkuse kohta häid andmeid. Näiteks ütlevad indiaanlased, et neil oli tava panna midagi püütud kala vastu vette: riidetükk või mõni muu asjake. Kui mägedest toodi „meditsiini” (ravimtaimed, maagilise mõjuga esemed), viidi sinna midagi asemele. „Mägedest ei tohi midagi ära viia. Peab jätma sinna tüki sitsi, tuletiku või midagi