Kõik on ime. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
truudust vahetevahel, säilitades tema kõrval ja tema eest oma kõige kallimaid iidoleid, hoides südame salanurgakesi mõistuse rekursiivse lammutustöö eest. Ütleme, et sellise inimese maailmavaates on lüngad, igandid; et ta ei ole järjekindel.
Eriti raske on loogikaga sellepärast, et ikka põrkavad kokku tänapäeva nõue – loogika prioriteet – ja inimese põline vajadus emotsionaalse integratsiooni järele.
Naiivne oleks loota (kuigi sedagi oleme lootnud), et loogika kõrvaldab need pinged, mida kord leevendasid müüdid, laulud, uskumused. Lõpunimõtlemine võib meid mõnestki raskusest vabastada, kuid samal ajal toob ta meile veel ligemale selle, mille eest oleme vahel otsinud pääsugi. Loogiline mõtlemine sõnastab lihtsalt uutesse sõnadesse vanad ja vältimatud tõed sellest, et kõik on kadulik ja et kannatuse ja õnnetuse vastu ei ole lõplikku kaitset kellelgi. Teisisõnu: oleme metastabiilsed süsteemid maailmas, mis on kaldu, kus kõik libiseb allapoole, kus entroopia kasvab, ja seetõttu on luua raskem kui lõhkuda, sünnitada raskem kui tappa.
Loogika ise ei suuda meid selle kaldus maailmaga lepitada. Selleks vajame teisi vahendeid. Ilmne on, et religioon, esiisade suur lohutus, ei aita meid, kuna ta ei rahulda meie akuutset nõuet loogilise integratsiooni – tõe – järele. Mis jääb siis? Seda me veel ei tea või teame ainult aimamisi.
Entroopia-tõdemuse valulisus on vaid üks näide vastukäivusest loogilise ja emotsionaalse integratsiooni nõuete vahel, mis meid sedasi kaheks karistavad. Teame ju muidki valusaid tõdesid; teame, kui raske on vanade väärtuste, kas või usu, rahvusaate, elusihi, iluideaali ümberhindamine. Ja teisalt nõuab loogilise integratsiooni imperatiiv, et meil tuleb pidevalt oma uskumusi, sihte, aateid, ideaale ümber hinnata, kritiseerida, asendada.
Evolutsioonilisest ja ökoloogilisest vaatekohast on inimese mõistuse peamine funktsioon see, et mõistus saab säästa meid meie eksituste hukatuslikkudest tulemustest – eliminatsioonist. Oleme harjunud mõtlema, et mõistus on kõigepealt vahend, mis aitab meil loodusest vähema vaevaga rohkem saada. Unustame aga, et niisugune saamavahend, võime, mis annab inimeste kätte väga palju negentroopiat ja lubab inimpopulatsioonidel kasvada, hõivata maa ja monopoliseerida elatusallikad, ohustab ökoloogiliselt võttes meid ja meie keskkonda ega ole kuidagiviisi kasulik. Saamale orienteeritud mõistus on meile kui liigile ohtlik, see ei ole mõistlik mõistus.
Mõistlik mõistus, ökoloogiline mõistus, on inimese võime mängida ette läbi oma mõeldavad käitumised kõigi nende tagajärgedega. Mõistus on hulk meie ökosüsteemi tulevase olukorra mudeleid, maksimaalselt isegi meie tulevase evolutsiooni mudel. Mõistuse pakutud tulevikkude hulgast saame valida endale kui liigile sobivama, vältides niisuguseid ökosüsteemi olekuid, mis võiksid meile ohtlikuks saada. Ja kui tänapäeval suurimat ohtu ökosüsteemile kätkeb inimese enda „mõistuspärane” tegevus, siis on ökoloogilise mõtlemise peaülesanne selle „mõistuspärase mõistuse” kriitika, meie senise maailmavaate evolutsiooniline kriitika.
Tänini ei ole inimmõtlemine seda ülesannet korralikult täitnud. Alternatiivid edaspidiseks on: kas laseme oma praeguse ökoloogiavastase maailmavaate elimineerida „Darwini deemonil”, loomulikul valikul, mis kõrvaldab ühesuguse kiretusega nii säilimisvõimetud liigid kui nende maailmavaated, või suudame olla küllalt enesekriitilised, küllalt endast üle, ja kõrvaldame praeguse maailmavaate ise. Kõlbmatud maailmavaated kaovad igal juhul.
Maailmavaate muutmine ökoloogiliseks tähendab muidugi tõsist muutust mõtlemises, senisega võrreldes astmeliselt laiemat ja sügavamat loogilist integratsiooni. Seni oleme leppinud, saanud leppida maailmavaatemosaiigiga, mis koosneb üksikkogemustest, üksiktõdedest, põhimõtetest, aksioomidest, uskumustest, mis on meile mitmel viisil omaseks ja armsaks saanud.
Võib-olla saab maailmavaadet hinnata selle järgi, kui kaugele ta arvestab põhjusteahelaid, kui kaugele ta näeb tulevikku. Kui seni on põhjusahelad olnud enam-vähem paarilülilised (A on B põhjus; kui jood viina, jääd purju ja hommikul valutab pea) ja tuleviku reaalne ulatus põlluharijatel mõned aastad, tänapäeva inimesel ehk kuni kümme aastat – kaugemale vaevalt enamik inimesi suudab oma elukäiku planeerida, kuigi me teame ja tunnistame sõnades kaugemaidki seoseid. Ilmselt eeldab ökoloogiline mõtlemine hoopis suuremaid ulatusi.
Uue ja adekvaatsema mõtlemise alged on olemas. Põhjus-taga-järg-seose asemele on tõusmas süsteemi mõiste, süsteemne vaateviis, üldine süsteemiteooria, küberneetika – nimetus ei ole siin alati üldse tähtis ja vahel pole tähtis seegi, kas saame kõiki süsteemi kuuluvaid suurusi täpselt mõõta; oluline on lähenemisviis ise, see, et maailm pole meile ainult Põhjuste ja Tagajärgede paare täis tantsupõrand, vaid pigem malemäng, kus iga viguri liigutamine on terve mänguseisukorra muutmine.
Seoses süsteemse mõtlemisega on ajalist vaateulatust laiendav futuroloogia, tegelemine tulevikuga, mis on aina tarvilikum ja möödapääsmatum igal alal ja aina populaarsem inimeste seas, olgu futuroloogiliste artiklitena või ulmekirjandusena.
Inimmõtlemine on muutumas süsteemsemaks. See on reaktsioon kiirenevatele muutustele süsteemis, milles me elame ja mille tulevikule me vanal viisil mõeldes enam üldse kindlad ei saa olla. Oleme asunud maailma muutma ja peame nüüd ise kohanema selle maailmaga. Ja see kohanemine peab olema rohkem kui arusaam sellest, kuidas just on meie maailm kujunenud niisuguseks, nagu ta on. See on ajalooline vaatenurk; sellest aga ei piisa. Et maailma muutumist juhtida, peab meie mõte rohkem liikuma eespool, tulevikus, peame mõttes nagu suurel malelaual mängima läbi maailma mõeldavad tulevikud, millest siis saame valida sobivama.
Tänapäeva inimene on pälvinud nimetused Homo faber – tootja inimene – ja Homo oeconomicus – majapidaja inimene, majandusinimene. See osutab ökonoomilise, majandustegevuse primaadile meie muude tegevuste seas. Teame muidugi, et tootmine, majandus on ühes mõttes alati primaarne: selleta ei saaks lihtsalt olla ka muud inimtegevust. Kuid üks asi on majanduse vältimatus, teine temale osutatud tähelepanu ja tema väärtustamine. Ja sellega oleme niikaugel, et vahetevahel on majandusteadlastelgi tarvis endale ja teistele meenutada, et tootmine ja selle laiendamine ei ole mitte inimese tegevuse ja olemise eesmärk, vaid ikkagi vaid vahend vajaduste rahuldamiseks. Et niisugust endastmõistetavat tõde tuleb korrata, näitab, et midagi ei klapi.
Kui mööname, et majandustegevust suunavatest hoobadest olulisemaid on inimvajaduste ühisnime alla paigutatu, ei ole sugugi selge, kuivõrd majandus vajadusi rahuldab ja kuivõrd neid tekitab. Ja pole selge, kas ja millal kasvavad vajadused kiiremini kui nende rahuldamise võimalused, kas ja millal vastupidi. See, et tootmine inimeste vajadusi stimuleerib, on üldiselt teada; teame, et reklaami põhieesmärke on tekitada vajadus uue toote järele. Võib küsida, miks see tarvilik on. Vastus on: majandus on kasvav süsteem, mis normaalseks toimimiseks vajab vajaduste kasvu.
Vajaduste kasvu tingib ühelt poolt tarbijaskonna loomulik iive: inimesi ja nende elementaarseid vajadusi saab ikka rohkem; teiselt poolt uute vajaduste ilmumine: vajame ju praegusel ajal paljusid asju, milleta meie esivanemad edukalt läbi said ja mida nad ei osanud kujutledagi, nagu lennukipilet Moskvasse, kirjutusmasin ja selle lint, või arvuti.
Tarbimise kasv on seotud tootmise kasvuga. Et neid seni tõepoolest aina kasvanud vajadusi rahuldada, peame tootma ikka rohkem. See tähendab laiendatud taastootmist, osa toodetud ressursside kasutamist tootmise laiendamiseks, uute tootmisvõimsuste loomiseks, mis suudaksid veel rohkem toota. Meie taotlus on seda majanduse kasvu kiirendada, vähemalt vältida selle aeglustumist.
Majandus on niisiis kasvav süsteem, mis vajab ressursse, midagi, mille arvel kasvada. Ressursse on tarvis nii süsteemi hoidmiseks olemasoleval tasemel (taastootmine) kui kasvuks (tootmise laiendamine). Mis on õieti ressursid ja kuidas neid mõõta?
Üldiselt jagame ressursid kaheks – loodusvarad, looduslikud ressursid, ja inimressursid, inimeste tööjõud. Tootmistegevuses, töös, ühinevad mõlemad ressursid ja neist tekib majanduslik väärtus, see tähendab esemed, mida saab tarbida, mis rahuldavad mingeid vajadusi. Kuna majandusteadus tänini on tegelnud vaid väärtustega, mille loomises on osalenud inimene, siis on arusaadav, miks võis tekkida näiteks kujutelm, et maal, veel ja õhul pole väärtust – nad ei ole ju toodetud. See on kujutelm, mis on teinud palju kahju ja millest me pole tänini päriselt üle saanud.
Majanduslik