Kõik on ime. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
ei tohi tööd teha, võib küll tegelda kodukaunistamisega. Et esivanemate hingi kohale meelitada, nikerdavad mentawaid puust linnukujusid, mis pannakse majade ette. Linnukujusid nimetatakse „hingede mänguasjadeks”. Peo ajal kutsutaksegi kohale esivanemate hinged ja ollakse rõõmsad, et ka hingedel hea oleks – nende abi läheb elavatel vaja.
Kui inimene on haige, võib tema hingel olla lihtsalt kurb ja igav. Et hinge meelt lahutada, korraldab rahvas peo, haiged pannakse pidurüüsse, inimesed söövad, joovad, laulavad ja tantsivad.
Esivanemate hinged elavad laanes. Esivanemate kanadeks on ahvid, sigadeks hirved. Nad on omal kombel metsa peremehed. Kui jahile minnakse, palutakse esivanemaid, et nad oma küllast elavatele annaksid. Ka siis, kui ürgmetsast põldu raadatakse, palutakse neilt vabandust, võib-olla segab maaharimine nende elu.
Inimene elab sel kombel keerulises ja tundlikus maailmas, mille tasakaalu on kerge rikkuda ja raske taastada. Sellepärast peab ta hoolega pidama neid reegleid ja õpetusi, mis esivanemad on jätnud. Et elada, peab tapma, peab sööma loomi. Loomi tuleb aga lepitada, neilt andeks paluda. Niisama tuleb lepitada metsa või jõge, kui sealt kala püütakse. Kui inimene käitub nagu vaja, tulevad loomad-linnud ise ja pakuvad end temale. Õige jahimees tapab neid loomi, kes ise end talle annavad.
Mida see kõike meile ütleb? Kas see on lugu millestki võõrast ja mõistetamatust või hoopis lähedasest? Viimati on mentawaidel alles midagi sellest, mis meil on kaduma läinud, mille järele me aga igatseme? Kas on lugu mentawaide vanast usust muistend, mälestus möödanikust, või viimati meeldetuletus millestki, mis on olemas ja tulemas, milleta meil ei saa tulevikku olla? Tõepoolest, kas meil saab olla tulevikku, kui me ei palu andeks maalt, metsalt, veelt ja tuulelt selle kurja eest, mis me oleme neile teinud; kui me ei paranda meelt ja ei katsu olla head oma hingele, oma laste hingedele ja kõigile hingedele, kes siin maa peal meie kõrval elavad? Kas muidu ei hakka hingedel vastik siin rüvetatud ja äranarritud maal ja nad ei lahku siit kuskile kaugele, jättes meid üksi meie pöörasuse ja saastaga?
SOOME-UGRI PÄRANDUS
PARALLELISMIST LINGVISTI PILGUGA
Kui läheneda eesti regivärsile sisuliselt pedantselt, võime näiteks võtta ja hakata laulu sisu proosas täpselt ümber jutustama. Nõnda on luuletuste ja rahvalaulugagi tehtud, puudu on jäänud vahest ainult pedantsusest. Nii on Jakob Hurt „Setukeste laulusid” saksa keelde pannud üsna vabalt, vaheldades otsetõlget ümberjutustamisega. Püüame kirjeldada näiteks eepilise laulu täpset sündmustikku; seda, mis juhtus. Seda saab teha, osutub vaid, et kõige olulisem ja õieti ainus takistus ümberjutustamisele on parallelism, ja nimelt üht tüüpi parallelism.
Enamasti saab parallelismi ümber jutustada, ilma et laulu sisu kirjeldus muutuks arusaamatuks või vasturääkivaks.
1. mis ma koju unutsi –
äia särki, ämma särki,
nau narmikud käised!
2. Tule minu turja peale,
astu minu harja peale,
lase minu labalu peale!
Need on triviaalselt parafraseeritavad: „mis ma koju unustasin; unustasin koju äia särgi ja unustasin koju ämma särgi ja unustasin koju nao narmikud käised”, ning: „tule minu turja peale ja astu minu harja peale ja lase minu labaluu peale” Esimeses parallelismis on tegemist loendiga: Meeli unustas koju mitmed asjad; teises parallelismis varieeritakse esimest rida, paralleelvärsid on enam-vähem sünonüümsed.
Wolfgang Steinitzi terminites oleks esimeses näites tegemist analoogparallelismiga, teises näites sünonüümparallelismiga.6 Mõlemal juhul on parallelismi liikmete7 vahel sisulised seosed, see tähendab: parallelismi liikmeid saab vaadelda loogiliselt seotud lausetena, mis üheskoos moodustavad liitlausega analoogse terviku. Võime küsida: mis loogiline seos siis on parallelismi liikmete vahel; kas neid seoseid ei ole isegi mitut liiki? Võime ka küsida, mis vahe on (kui seda on) sünonüüm- ja analoogparallelismil loogika vaatekohast. Vastust küsimusele parallelismi loogilisest struktuurist aitab leida see, millel peatusime ülalpool, – parallelismi parafraseerimine. Et otsime loogilist seost, võime veidi täpsustada parafraseerimise mõistet: meid huvitavad ennekõike parafraasid täielikumasse loogika keelde, kus elliptilised laused on täiendatud ja on lisatud puuduvad loogilise seose märgid, näiteks sidesõnad, mille sisus tuleb enne kokku leppida. Teatavasti sidesõnu paralleelvärsside resp. parallelismi liikmete vahel eesti vanas rahvalaulus niisama hästi kui ei ole.
Nagu nimetasime, ei ole suurt osa parallelisme raske parafraseerida: saame normaalse kirjelduse, mille liikmed on seotud konjunktiivselt, see on ja-seosega, ega ole üksteisele vasturääkivad. Selline kirjeldus on loogiliselt sama nii analoog- kui sünonüümparallelismil. Konjunktiivsetena saab vaadelda ka järgmisi parallelisme:
3. mine, too meresta vetta,
jookse, too joajõesta, k
äi, too karmu allikasta!
või:
4. kukk läks lakka lauledesse
hõbedasta õrta mööda,
kullasta kõrendat mööda
vaskista väravat mööda
või:
5. Läksin soosse sõsterille,
jõe ääre jõhvikalle,
liivamaale lillakale,
marjamäele maasikalle
kuigi nende liikmete konjunktiivne seos ei ole sugugi endastmõistetav. Tõepoolest, kas on näites 3 mõeldud, et neiu käib järgimööda merest, jõest ja allikast vett toomas, või näites 5, et marjuline tõesti kõigis nimetatud kohtades käis.
Kuid on parallelisme, mida ei saa pidada konjunktiivselt seotuks: parallelismi liikmed on vasturääkivad. See näiv vasturääkivus parallelismis ajendab juba Oskar Kallast küsima, mis vahekord on õieti paralleelvärsside ja peavärsi vahel, mis aja ja mis koha fikseerivad parallelismid nagu:
6. Läksin metsa kõndimaie
pühapäeva hommikulla,
argipäeva õhtuella
ja:
7. Tomas sõi saksa laua peal,
kaubameeste kamberil,
kirjameeste kelderil.8
Toome veel näiteid „vasturääkivusi” sisaldavate parallelismide kohta: see sõna vajab jutumärke, sest esialgu ei või öelda, kas vasturääkivused kuuluvad parallelismisse või meie parafraasisse, mis võib aga olla vale – seega parallelism ise vasturääkivusteta.
8. hari kuldane käessa,
hõbedane peadelauda
9. Võttis puusta naista teha,
tammepakusta tahuda,
haavapuusta Annekesta,
maarjapuusta Marikesta,
kasepuusta Kaiekesta.
10. Võttis Roosna olla haige
seitse soojada suveda,
kümme külma talvekesta.
11. Oh mina vaene varbeline,
sinisiibu pääsukene,
hõbelõngu
Siin ja edaspidi märgime sulgudes lauluvariandi ja värsirea numbri antoloogiast „Eesti rahvalaulud” I–II (Tln, 1969– 1970).
Vt.: W. Steinitz,
Nimetame parallelismi sisulisi komponente tema liikmeteks: parallelismi liikmed võivad kattuda paralleelvärssidega, aga alati ei kattu; nii on esimeses näites ülalpool parallelismi liikmed: „unustasin koju äia särgi / unustasin koju ämma särgi / unustasin koju nao narmikud käised”.
O. Kallas,